Komöödia

4. - Liar! Liar!

Jussi pilt on üleval. (cast)

_________________________

Ehmusin mobiili valju värina peale, mis keset ööd mu kapilt kostus. Unetu ma olin, seega olin nii ehk naa juba tunde avatud silmadega niisama lage jõllitanud. Telefon näitas täpsemalt, et kell on pool kolm ja nõudvaks helistajaks oli kontaktinimega Gaylord, ehk siis Juss. Me narrisime üksteist sõbralikult koguaeg. Ma arvan, et seal pole midagi, mida tuleks pahaks panna. Libistasin ekraani lukust lahti, kõne vastu võttes ja telefoni kõrva äärde pannes.

"Mis toimub, Juss?"

"Ma tahaksin sinuga kokku saada, Eth."

"See tuli ootamatult. Tavaliselt, kui me öösel kokku saame, siis sa päeval räägid sellest. Kas sa keerasid mingi jama kokku?"

"Eih... Ma koolis ei saa rääkida ja ma ei saa und ka praegu. Hakkame üksteise kodude poole tulema, siis saame kokku. Tsau..."

Kuulsin viimasena veel kõne ära panemist ning Jussi murelik toon jäi mind kummitama. Panin ilusa kapuutsiga pusa selga ning lükkasin tennised jalga. Minu isiklikud vangivalvurid olid kah ammu põhku pugenud, ja ega neid kottinud ka poleks. Sai siis aknast alla hüpatud ja kõndisingi niimoodi täiesti muretult minema. Mind jäi tegelikult miski kripeldama. Tahtsin seda emale ja Ahtile nina alla hõõruda, aga nüüd oli juba veidi hilja. Viisin oma pilgu õnnetult maha, sest see oli nüüd suur tragöödia tõepoolest.

Ümber nurga pöörates ei näinud ma Jussi, kellega seetõttu kokku põrkasin. Mind nähes ta naeratas ning tegi ettepaneku lähedal olevasse bussipeatusesse maha istuda ja mul polnud midagi erilist selle vastu. Istusime kulunud pingile, panin oma käed kokku, sest käed külmetasid kergelt. Jaanus hingas õhinas välja, viis oma pilgu enda kinganinadele ning sõnas: "Mul on sulle midagi rääkida..."

"No mida siis?" küsisin pisut ärritunult, no kui kaua saab venitada? Mõtlesin, et kas see on nüüd ainult mina või Jussi põsed tõmbusidki punaskes. Mõistsin, et ma ei näinud luulusid, kui ta ütles: "Vaata, eem... Värk on Karinis. Noh... et... ta... meeldib mulle vist natuke."

Ma ei osanud sellepeale suurt midagi öelda. Ma tahtsin, et asjad muutuksid, vajasin suuri muutusi, aga üks asi pidi jääma: meie kõigi sõprus. See oli tõsiselt ainuke asi, mis mind mingil-määral elus hoidis. Kui Karinist ja Jaanusest oleks ka kunagi paar saanud, siis kuidas me oleksime saanud neljakesi sõbrad edasi olla? Kõik oleks teistsugune. Veel hullem oleks olnud see, kui kumbki neist oleks kummagi südame murdnud, räägi sa siis veel sõprusest! Sõprus ainult Jussiga oleks tore, sõprus ainult Indrekuga oleks tore, sõprus ainult Kariniga oleks tore, aga koos oleme suurepärased. Me oleme nagu pere, me hoiame kokku.

Poiss jäi minu nõutut nägu pikaks ajaks küsivalt vaatama ja uuris siis: "Mida ma tegema peaksin?"

"Jääge sõpradeks!" ütlesin liiga rutakalt, "No tead isegi ju, et Karin on selline, et kui tema tahab, siis ta läheb ja võtab. Ja meil on praegu just niimoodi hea, onju!"

"Mul poleks temaga siis lootustki?" küsis ta kohe nii südantlõhestavalt kurvalt, et ma pidin peaaegu murduma. Ma teadsin küll, et Karinile meeldiks keegi, kes pole mingi täielik memmepoeg. Keegi, kes on positiivne ja oskab ka head nalja teha. Keegi, kellele ta oma saladusi räägib ja keda ta juba pikka aega usaldab. Keegi nagu Juss. Juss...

Vältisin tema nukraid silmi, et ta minu valelikku nägu ei peaks nägema, kui rääkisin: "Ei... Karin on poiste suhtes kindlasti kohutavalt valiv ja sa pole lihtsalt tema maitse. Sorry, te ei sobiks eriti." Tõusin püsti, et ära minna. Mõtlesin, et kas ma olen tõesti nii madalale langenud? Valetasin oma parimale sõbrale, sest ei tahtnud sõpru kaotada. Enda pärast - kui isekas. Ta tõusis sammuti, kuid pani mind võpatama, kui ta minu randmest kinni võttis. Jaanus vaatas mind oma kurvameelsete, kuid positiivsuse säilitanud silmadega ning lausus siiralt: "Vähemalt oled mul sina. Sinult saan alati ausa vastuse ja saan sinule loota, sellepärast oledki mu parim sõber."

Ma tahtsin kohe ära minna, end jõkke uputada ja siis lasta tükkideks raiuda, et ma ei peaks oma valelikku nägu enam peeglist nägema. Oleks see vast humoorikas vaatepilt. Ma vist tõesti olingi täiesti kuri.

___________

Hei! Tahan lihtsalt ära mainida, et eelmises osas oli palju vigu, aga ma pole jõudnud neid prandada. Telefonis Wattpad jamab ja arvutisse saan harva. Ma arvan ka, et te loeksite parema meelega uut osa, kui elaksite teadmisega, et eelmine osa on nüüd parandatud :)