Komöödia

3. - Väga siivutu

Tõmblesin rõivistu juures pingi peal, mistõttu kõik mind altkulmu vaatasid. Ma olin juba pool kaheksa koolis, kas te kujutate ette? Ma ei saanud mitte mingil tingimusel maha magada Marleeni tulekut, sest teda ma ometigi nii väga oodanud olingi.

Kell oli saamas kolmveerand kaheksa ja juba olin ma aru kaotamas. Alles siis hakkas mingil määral inimesi koolimajja jõudma, enne oli ka paar tükki ringi tilkunud. Ma ei saanud enam paigal istuda, ei saanud lihtsalt. Ma ei olnud oma tüdrukut üle kahe kuu näinud ja ma vajasin teda.

Lõpuks, kui ma enam vastu ei pidanud tormasin koolimajast välja. Hakkasin minema seda teed, kust arvasin, et Marleen peaks tulema. Aga mis siis, kui ta on veel haige? Mis siis, kui tal ei ole kõik korras? Ehk olin ma muutunud mingiks täielikuks pelmeeniks, aga tegelikult ma ei olnud päris selline. Ilmselt tundub küll, et ma ei tee muud, kui muretsen Marleeni pärast, sest jah, mina jutustan seda lugu ja mu mõtted on vaid Marleenist.

Olin enda tempos ikka päris sees. Mul oli nii rõve tunne, et ma jälle ei näe teda. Mu tuju vajus järjekordselt ära. Mulle hakkas vaikselt tunduma, et ta hoiab minust meelega eemale ja väldib mind. Oleksin end tundnud kui viimane tola, kui see oleks tõele vastanud.

Kell oli juba üpris palju, oli aeg tagasi kooli poole minna. Enne jäin veel seisma ja ohkasin. Nii palju siis sellest. Veel viimast korda vaatasin selja taha ja kui saatuse tahtel, oli Marleen just siis ümber nurga pööramas.

Ma läksin elevile nagu koer, kes pole enda peremeest liiga kaua näinud. Olin täidetud puhta rõõmuga, mis minust kindla peale ka välja kiirgas. Tahtsin küll kohe tema poole joosta ja teda metsikult suudelda ja igasuguseid asju teha, aga see tundus veidi imelik. Eriti, kui tal oligi minu vastu midagi.

Võtsin alguses rahulikult. Lehvitasin talle rõõmsameelselt ja hüüdsin siis: "Marleen!"

Selle peale tõstis ta kohe pea ning näitas mulle, kuidas kellegi nägu saab hetkega täituda päikesega. Polnud kahtlustki, et ta oli sama õnnelik kui mina. Enda esimest mõtet järgides tormasin tema poole ja tõmbasin ta kohe enda käte vahele. Tegin ta laubale musi ning sõnasin kergelt muiates: "Pole kaua näinud."

"Tõepoolest," vastas ta pisut vaiksemalt, aga me kumbki ei saanud sellele mõeldes kurvad olla. Hea oli üksteist jälle näha.

Võtsin tema käe enda omasse ja otsustasin tema vastuvaidlemisest hoolimata tema koolikotti tassida. Kiigutasin meie käsi hoogsalt, ise rääkides enda reisist Taisse, mille kohta tal mõned küsimused olid tekkinud. Ma lihtsalt armastasin seda, et mis sellest, et me olime juba parajat aega koos olnud, tundus kõik endiselt värske ja uus ning liblikad ei kadunud temaga olles hetkekski mu kõhust. Kõrvuni armunud on vähe öeldud...

Mul tuli peagi meelde küsida tema haiglas käigu kohta, millest ma endiselt häiritud olin. Ta oleks võinud mulle vähemalt rääkida. Marleen rääkis suhteliselt sama juttu, mida ta Indrekule kirjutanud oli. Et ta tundis end halvasti ja läks vereproovi andma. Alguses arvati, et võib olla mingi tõsisem viirus, seega ta jäeti sisse, aga kõik on tegelikult korras.

Meil oli Marleeniga terve päev päris lõbus ja Indrekule ei saanud ma palju tähelepanu pöörata. Me naersime ja rääkisime veel täpsemalt, mida me vahepeal teinud olime. Tüdruk oli endiselt veidike häbelik ja vaiksema võitu, aga see oli tegelikult päris armas. Märkasin ka seda, et mõned tüdrukud meid vahetundides armukadedalt vaatasid, aga Marleeni ei paistnud see eriti häirivat.

Söögivahetunnis leidsime siiski Indreku üles ja läksime tema käest küsima, kuidas tal läheb. Kutt naeratas reipalt ja kinnitas, et juba on palju parem. Nagu kiusu pärast pidi just siis üks liiga heatahtlik kõrvalklassi Kaupo meist mööda minema, kes Indreku ees avas veel soojast aurava kasti ning pakkus talle: "Hei, sõõrikut tahad?"