Komöödia

3. - Liiga hilja

Triinule, kelle kommentaarid mind ikka aeg-ajalt panevad pisarat poetama.

-----

Ma ei arvanud kunagi, et see kõik niimoodi lõpeb. Et mina võin nii lõpetada.

Kogu armuvalu, kadeduse ja segaduse keskel ei olnud ma kordagi selle peale mõelnudki, et elu meid nii julmalt tabada võib. Nii halvad asjad juhtuvad ju harva? Need juhtuvad kellegi teisega? Need juhtuvad filmides ja raamatutes.

Nüüd on need siin. Ma jäängi temast päriselt ilma.

Ma võtsin kinni ta väiksest käest ja hoidsin seda vastu enda nägu. Kummaline, kuidas isegi nüüd ei tohtinud ma seda teha. Sain teda armastada ainult salaja, siis kui keegi ei vaata. Siis kui ta magab. Siis, kui ta silmad kinni, külmana, voodis lamab.

Ma tohin teda armastada alles siis, kui ta on surnud. 

Nähes, et ta hakkab liigutama, panin ta käe tema kõrvale tagasi. Marleeni silmad nägid avanedes esimese asjana mind, nagu oleks ta teadnud, et ma seal olen. Taipamine tabas teda nagu jääkülm vesi näkku. Ta vaatas eemale.

Tõusin tema voodi kõrvalt püsti ja kõndisin palati teise nurka. Mida ma siin teen?

"See on kõik valesti," seletas ta nutuäärel. Masinatest piiksus ta südame rütm. "Ma pidin surema. Oh, anna mulle andeks! Ma pidin surema! Ma ei tea, miks-"

"Kuidas sa saad midagi nii kohutavat öelda?!"

"Ma ju ei..." Ta pulss kiirenes. "Miks sa oled siin?!" karjus ta süüdistavalt.

"Ma armastan sind! Millest sa aru ei saa?!" Taibates, kui valjult ma karjunud olin, jäin kindlaks, et mind visatakse siit jälle välja. Mu hääl jäi seinte vahele kaikuma ja segunes Marleeni nuuksetega. Isegi praegu ei saa me tülitsemata olla...

Ta hingas värisedes välja. "Ethan... Ma ei saa sõnadesse panna, kui kahju mul kõige pärast on. Lihtsalt... See on just see, mille eest ma tahtsin sind hoida. Ma tean, et ma suren-"

"Ei..."

"Ma tean, et ma suren ja ma ei tahtnud sulle haiget teha. Aga sa oled ikka siin. Selle jaoks oli vist juba hilja."

"Hilja oli juba siis, kui me Rock Cafe taga esimest korda suudlesime," vastasin kibedalt.

"Hilja oli juba siis, kui me koos laulma hakkasime," arvas ta.

"Hilja oli juba siis, kui me esimest korda kohtusime."

"Hilja oli juba siis, kui ma sündisin..."

Kõndisin kajavate sammudega tema voodi kõrvale ja kükitasin ta kõrvale. "Praegu on liiga hilja," laususin ma. "Ma oleksin lõpuni siin olnud. Oleksid sa ühe sõna öelnud. Kuidas sa said seda minu eest varjata?"

"Ma ei tahtnud, et sa mind kaotama peaks!"

"Jah! Nüüd on kõik korras, eks? Türa! Kõige pealt murrab südame ja siis.... Sa ei tohi surra, Marleen!"

Ta raputas pisarates pead. Ta oli nii kahvatu ja ma teadsin, et ta mõtleb seda. "Me ei saa midagi teha. Palun anna mulle andeks!"

Aga ma ei suutnud.