Komöödia

33. - The booty

"Ei, veame kihla," naeratas ta mõtlikult, oma pastaka otsa endale suhu toppides.

"See on lollakas!" vaidlesin ma vastu.

Selle peale naeris tüdruk kurjalt, mistõttu ma ära ehmusin. Marleen tegi väikest perverdi ilmet, aga keeras pea varsti ära. Jäin tema peale kulmu kortsutama, aga kaua ma ei saanud teda vaadata, sest muusikaõpetaja alustas tundi.

"Ma jälgin teid," kordas ta kiuslikult üle.

Pööritasin silmi: "Mida iganes."

Nimelt oli Marleen kogu ülejäänud klassiga veendunud, et mina meeldin muusikaõpetajale erilisel moel. Mina vaidleksin sellele absoluutselt vastu. No mida veel!? Nagu ikka, laulsime tunni alustuseks hääled soojaks. Peale seda avas õpetaja oma arvuti, mille ajal uniselt tahvlit vaatasin. Pöörasin aga pahase pilgu Marleeni poole, kes vaikselt itsitas.

"Mis sul on??" ei saanud ma aru.

"Naljakas on," vastas Marleen ja proovis hääletult naerda, vaikselt laua alla vajudes. Kehitasin aeglaselt õlgu. Vahel lihsalt ei tea, kuidas reageerida.

"Täna laulab mulle esimesena ette lehekülg 33 Taimor. Palun tule siia," sõnas naine mõne aja pärast, mille peale nimetatu ohates klassi ette vantsis. Õpetaja isegi ei viitsinud teda kuulata, kui ta oma enam-vähem noodid ära laulis. Alles siis tuli ta nagu meelemärkusele, kui Taimor lõpetanud oli.

"Neli," mõmises ta vaid ja saatis tüübi enda kohale.

Marleen sosistas mulle kõrva: "Sa vaatad teda nii pingsalt."

Kortsutasin kulmu ning sosistasin vastu: "Tead, ma arvasin, et minu tüdrukuna oled sa viimane, kes mind kiusama hakkab."

"Sina andsid mulle räpase mõtlemise."

"Jah, muidugi."

"Vaata, mida sa juba paari nädalaga minuga teed..." Marleen ohkas "murelikult", aga vaatas mind perverdi naeratusega. Pööritasin silmi ja pöörasin end tagasi.

Peaaegu võpatasin, kui õpetaja korraga teatas, et minul tuleb harjutus ette laulda. Miks alati minaaaaaaa?! ...Aa jah. Okei, ma olen lihtsalt ilus vaadata, mis sellest? Isegi mina vaatan Ethani nimelist graatsilist olendit iga päev peeglist. Näete siis!

Lonkisin klassi ette ja vaatasin kurjalt neid, keda kuulsin itsitamas, aga kogu klassile ei jõudnud ma oma surmavat pilku anda. Naine naeratas mulle ning palus mul harjutusega alustada. Vaatasin veel korraks teisi. Jussike ja neli sõpra olid naerust peedistunud. Ülim.

Ma ei olnud kodus muhvigi harjutanud, aga närvis ma ei olnud. Mis see üks harjutus nüüd ei ole ära laulda? Erinevalt teistest andis õps mulle klaveril helistiku kätte. Naine kuulas mind väga tähelepanelikult ja noogutas vaikselt oma peaga kaasa. Kui lõpetasin, kiitis ta: "Väga väga ilus! Tubli töö. Viis!"

"Eem... ok?" oskasin ma ainult öelda ning hakkasin enda kohale minema, kui naine mind peatas. Ta naeratas: "Kas sa saaksid mulle klaverilt need noodid ulatada?"

"No eks ikka," pomisesin ma ja kummardusin natuke ette, et klaveri pealt talle noodid anda. Terve klass hakkas vaikselt naerma. Vaatasin kõiki küsivalt, kui keegi poistes hüüdis oma koha pealt: "Dat ass!"

Vaatasin neid ähvardavalt, nüüd juba normaalselt seistes. Ulatasin paberid naisele, kes need kuskile kõrvale heitis. Jalutasin enda kohale, samal ajal, kui kõikide pilgud mind ahistasid. Mida värkki? Ausalt...

Kui te üldse küsite, mis kogu selle eelneva teksti mõte oli, siis kohe saate teada. No esiteks näete te kindlasti, kui normaalsed inimesed meil koolis on. Siis näete ka seda, et Marleen naerab mu üle igal võimalusel. Täiesti ära rikutud... Ei, ta on tegelikult veel häbelik küll. Ta on nagu see vaikne ja süütu inimene, kes saab kõikidest räpastest naljadest aru. Noh, ja muidugi ka edasised sündmused.