Komöödia

32. - "Võta siis mind"

*Marleeni vn*

"Appi! Külm! Külm! Külm!" sädistas Karin ning jooksis jope käes Jussi poole, kes ta kohe oma kallistusse tõmbas. Pööritasin silmi, panin jope endale selga ning jalutasin rahuliku näoga poiste autoni. Karin põhimõtteliselt lükkas  mind sisse ja pahandas: "Pärast sellist ettevalmistust hilberdad vihma käes õues! Su soeng!" Ah jaa... Sadas tõesti jääkülma jaanuarikuu vihma, mis kondini külmaks võis võtta. Suurepärane...

Alustasime autosõitu mu küsimustele vastamisega. Kindlasti tahtsin teada, mis ime abi nad meile auto leidsid. Indrek seletas, et temal on auto ja Jussil on load, mis mind vee natuke muretsema pani. Ka lubadega ei tohi alaealine ilma täiskasvanu kaassõitjata roolida. Seda ei hakanud ma välja tooma, pidevalt ei pea nii palju mõtlema.

Veel jälgisin, kuidas Juss ei saanud kuidagi Karinilt pilku. Muudkui piilus ta tüdrukut tahavaate peeglist, ning ega Karini vastamine tal asja lihtsamaks ei teinud. Tüdruk mängis nagu meelega enda huultega ning saatis kutile musisid. Kui see sedasi oleks jätkunud, oleksime küll omadega kraavis. Indrek teatas valjuhäälselt, et ma näen väga kena välja, mille peale ma vist juba punastama hakkasin. Mis ta nüüd meelitab...

Kohale jõudes ei olnud sadu kuhugi vaibunud, ainult tuure juurde võtnud. Karin vaatas seda kõike muidugi puhta õudusega. Selle peale punapõskne Juss ainult naeris, tõstis neiu enda kätele ning jooksis temaga vihma eest sisse... Vaatasin neid väikse igatsusega. Peagi ei puutunud ma jalad enam maad, sest nüüd jooksis minuga tuulekiirusel tuppa Indrek, kes ütles, et ega tema naitsekandises väiksele Jussikesele ei saa alla jääda. Ma klammerdusin muigava kuti külge, kes peagi Jussist ette jõudis. See oli imeliselt kiire, sest majani oli tegelikult nii väike maa. Eks Indrek oli ka meie kooli spordimeeskondade au ja uhkus. 

Julgesin alles siis oma silmad avada, kui Indrek kellelegi seletas: "Marleen on sinu jaoks kuivalt ja ohutult kohale toimetatud."

"Kuivalt," kordas Juss üle ja hakkas naerma, mille peale Karin tema käsivart lõi. Sellest ei saanud ma küll aru, aga kaua ma selle üle juurdlema ei hakanud. Minu ees seisis ikkagi üks armsamaid ja toredamaid poisse, kellega mul on võimalik rääkida olnud.

Patrick asetas oma käe mu pihale ning uuris meie plaanide kohta: "Kas me nagu oleme kõik koos või...?"

Kõik vaatasid Indrekule otsa, kes algul ei taibanud, kui siis silmi pööritas ning käega rahmas: "Ega ma üksik ei hakka siis armunuid segama. Ma lähen sebin siis kellegi. Aga kui te ära tahate minna, siis otsite mind üles, sest minu käes on autovõtmed!"

"Tsau musi, juba igatsen sind," naeris Juss, kui Indrek viimase muige saatel rahvasse kadus. Ütlesin Karinile ja poisile tema kõrval veel "Tsau" ning suundusin Patrickuga edasi. 

Me riputasime oma joped nagisse, mis oli puupüsti täis. Edasi jautasime baarileti juurde, et endale midagi juua osta. Patrick oli juba mitu komplimenti mu välimuse kohta teinud, ja joogi lubas ta muidugi välja teha. Poiss kohtles mind alati nii hästi, mul oli temaga alati tore ja lõbus ning hoitud tunne. Asetasin pea muretult tema õlale ja ta ei tõrkunud isegi vastu. Me ei olnud ju tegelikult mingi paar, aga nii oligi tore olla. Sai lihtsalt natuke lõbutseda.

See pidu tõepoolest meeldis mulle. See ei olnud mingis pimedas urkas, kus sa ei kuule kedagi rääkimaski. Pidu toimus mõnusas valgusküllases saalis, mis oli hubane, aga samas mõjus värskendavalt. Inimesed said siin juttu rääkida ning lisaks jookidele, olid siin veel kaunilt sätitud snäkid. Tantsimiseks oli eraldi koht, mis oli ülejäänud põrandast allpool, nii et kui sa parasjagu ei tantsinud, said sa justkui rõdu pealt asja jälgida. Muusika ei olnud ka mingi suvakas tümps, vaid lihtsalt mõnusad igapäevased laulud, millele oleks saanud kaasa laulda. Lihtsalt suurepärane!