Komöödia

17. - Tapja

*Marleeni vn*

"Kullake..."

Astusin tema kõrvale, jälgisin teda ärevalt ning jälgisin seejärel meest voodis. Ta sõrmed vajutasid aeg-ajalt rohkem kõhu sisse ning vahetevahel vajusid tema kulmud raskelt näole nagu ta näeks mingisugust und. Pöörasin end vanaema poole ja pärisin: "Mida arst ütles?"

"Ta ütles, et meie Arnold võib isegi nädalate jooksul teadvusele tulla. Lõpuks ometi..."

Pühkisin pisara silmist, misjärel kõndisin vanale tolmunud diivanile ja tõmbasin end teki sisse kerra. Maja oli jälle nii jahe. Ma ei teadnud täpselt, miks ma nutsin. Ehk oli mul tohutult hea meel, et nüüd midagi natukenegi paremaks läheb. Või olin ma kurb, sest teadsin, et rikun selle kõik ära. Ma tõesti ei tahtnud enda vanavanemaid maha jätta, aga kui nüüd mõelda, siis ilma minuta oleks kõigil kergem. Lihtsalt lohutuseks. 

Vanaema susside lohistamine tuli mulle lähemale. Ka tema istus diivanile ja paitas mu pead, kui ma näo põlvedesse matsin ja lasin silmadel aina enam märjemaks minna. Naine rääkis: "Marleen, lapseke... Mida me nüüd sinuga teeme? Kuidas saab sinusugune tark tüdruk sellist lollust teha? Minu päevad on elatud, aga sul oleks pidanud terve elu veel ees olema. Mida sa mõtlesid? Noh, olgu, egas nüüd pole enam midagi muuta. Aga mida me ette võtame?"

"Tead isegi, et praegu pole midagi teha. Kui mu seisund veel halveneb, siis arst ütles, et mul läheb uut südant vaja. Kuid praegu lihtsalt naudime seda, mis on."

Vanaema ohkas. "Näid nii leppinud... Mul on kahju, et olen saanud sulle nii vähe anda. Mõelda selle peale, et sa ei saanud kunagi kanda ilusaid riideid või siis veel kasvõi süütu lapsena mängida uhkete mänguasjadega. "

Pühkisin enda näolt pisara ja lasin vanaemal enda pead edasi paitada. "Seegi, et nii kõhna oled... Ja selles majas on ka külm. Oleksin pidanud su ammu kuskile paremasse kodusse panema. Oled ikkagi niivõrd tore tüdruk, tõesti kahetsusväärne, et nii on läinud... Ei saanud käia pidudel nagu teised tüdrukud, süüagi korralikult mitte."

"Kuule, lõpeta nüüd," naeratasin läbi naeratuse. "Kuidas saab nii? Sa näed vaid seda, et sa pole saanud mulle midagi anda, kuid sa andsid mulle kõik, mis sul vähegi oli." Vaatasin vanaemale otsa. "Arvad, et kui keegi kingib mulle tuhat eurot, siis ta on parem, sest sina andsid vaid kakskümmend. Kuid kellelgi teisel on kümme tuhat, kui sinul ongi vaid see kakskümmend. Sa oled andnud mulle kõik ja mul on hea meel. Kõik on korras, kõik on hästi..."

Tegin naisele põsemusi ja tõusin üles. Tundsin end nüüd kuidagi tugevana. Avasin enda kapi ja mõtlesin mida selga panna (kuigi suurt valikut polnud). Karini kingitud riided olid  imekaunid, aga ei tahtnud neid päris igapäevaselt tröögata. Panin endale jalga vanad teksased, mis olid põlvedelt kulunud. Peale panin T-särgi, misjärel tormasin esikusse.

"Kuhu sina nüüd tuulad?" küsis vanaema. 

"Ma pean ühe asja korda ajama," vastasin lühidalt, misjärel panin Karini kingitud jaki peale. Seda sellepärast, et see oli lihtsalt väga soe. Sain aru, et mu vanaema polnud praeguse olukorraga eriti rahul, seega tundsin vajadust öelda: "Kuule, ma poleks kellegi teisega õnnelikum. Muretse vähem."

"Eks ma muretseks vähem, aga süda valutab sinu pärast..."

Naeratasin. "Ei ole hullu midagi!" 

Suundusin uksest välja ja väristasin end külma kätte astudes. Kas novembri keskel peab kõik nii külm olema? 

Jooksin silmadega enda rindkerele ja vaatasin kuidas habras kuldne kett minu sammudega kaasa tantsis. Ikka kandsin seda. Ikka armastasin Ethanit. Tema on rist mu kaelas ja mingis mõttes pakub see mulle lohutust. Isegi, kui see alla tirib, mulle koormaks on, siis vähemalt on ta olemas. Ta ei ole kuskil kaugel galaktikas. Tema valu jääb minuga.

Jõudnud õige ukse taha, hingasin sügavalt sisse-välja ning lasin seejärel uksekella. Lootsin, et uksele tuleb keegi teine, näiteks ta isa... Paanika haaras mind, kui tema ikkagi uksele tuli ja mind altkulmu pilguga vaatas. "Mis tahad?" päris Ethan külmalt.

Ma olin küll närvis, aga ajasin enda pea uhkelt püsti ning vastasin: "Ma tulin sinuga rääkima. Nüüd lased mind äkki sisse?"

"No ega ikka ei lase sind küll enda koju."

Ma vannun, et mu süda peksles nii kõvasti, et nägin, kuidas mu keha selle rütmis kaasa vappus. Käskisin sellel maha rahuneda, kuid organitele minu sõna kuulata ei meeldi. Ohkasin: "Olgu, eks sa külmeta end siis ukse peal, enda valik."

Poisi näole ilmus pahane ilme. Ta päris: "Miks sa siia tulid?"

"Tahan sinuga millestki rääkida. Näiteks ütle palun enda muusikaõpetajale, et ta oli minuga ebaõiglane ja ta peaks mu tagasi võtma! Ma räägin lihtsalt muusikalistest faktidest, kui ma ütlen, et meie hääled käivad hästi kokku ja meil on esinemiskogemust," seletasin ma tuliselt.

"Miks sa tahad nii väga minuga laulda? Su seltskond piinab mind, oled mu kirstunael."

Olin juba peaaegu unustanud, kui õel ta võib olla...

"Sest mulle ei meeldi, et mind pillutakse ringi nagu mingit kasutut kaltsu. Sa tead, et ma väärin seda kohta!"

Ethan pööritas silmi, nõjatus uksepiidale ning rääkis: "See on nagu maapealne põrgu. Ja ma peaksin selle lihtsalt niimoodi vastu võtma? Vaevalt küll."

Ma ei tea, mis mul oli, aga Ethaniga on juba kord nii, et kui sa häbelikult nurgas kükitad, siis ei saavuta midagi. Vihastusin: "Kuule idikas, ära külmeta ja mine tuppa!"

"Hea idee," vastas poiss, naeratas külmalt ja lõi ukse kinni. 

Ohkasin valjuhäälselt ja astusin lihtsalt ise ka sisse. Ethan iroonitses: "Vau, nüüd tuled veel teiste inimeste majadesse. Mis järgmiseks? Kedagi pole eriti kodus keda mõrvata."

Vaatasin kutile kindlalt otsa, kuigi tundsin sees sellist hirmu ja ebakindlust. Laususin: "Ära hülga mind."

"Nagu sina hülgasid minu?"

"Nii on parem..."

"Kas on või?"

"Jah."

Ethan hõõrus enda jahedaid käsivarsi, vaatas mind tõsiselt ning vastas: "Ma ei tea, mis maailmas sina elad, et see kuidagi parem on. Noh, on. Kuid sa ei teinud seda meelega. Saan nüüd olla kellegagi, kes mulle ei valeta, on aus, ma ei tea... kepitav ka? Ma ei tea, miks ma sinu peale üldse aega olen raisanud. Ja nüüd palud sa, et ma sind ei hülgaks? Mida see üldse tähendama peaks?"

Kehitasin õlgu. "Lihtsalt seda, et olen üks suur sasipundar vist."

Ethan ohkas, viis enda silmad maha ja sasis enda pakse musti juukseid. Ta lausus: "Ma ei saa aru, mida kuradit sa tahad..."

Löristasin nina. "Ma ka ei tea..." Ma ei tohtinud nüüd nutta. Oh ei... Tahtsin ometigi nii väga tugev paista, aga ta paneb mind nii halvasti tundma. 

Ootasin, et Ethan mind välja viskaks või midagi, aga selle asemel tegi ta midagi palju hullemat. Ta võttis mu näo enda käte vahele ja viis enda huuled suudluseks minu omadele. Olin ülimalt segaduses ega teadnudki, kas oleks õige vastu suudelda või ei, kuid ta oli nii nõudev ja mul polnud suurt pääsugi. Minu pisaratest märjad põsed tundsid end tema sooja näo vastas nii hästi.

See oli nagu löök südamesse, kui noormees end korraga ära tõmbas nii tundetult lausus: "Nii, ja see ei juhtu enam kunagi. Sa ei näe mind enam kunagi, meie vahel ei hakka olema midagi."

"...Ethan?"

"Mis tunne on? Mina tunnen ennast niimoodi iga paganama päev."

Kuivatasin enda silmad ja jalutasin ukse poole. Enne lahkumist laususin tasaselt, imestades, et ta üldse kuulis: "Ainus põhjus, miks ma seda tegin, on see, et tean, et ükspäev libisen ma sul alatiseks käest. Ma ei tahagi, et sa enda aega minu poole raiskaksid." Kuid ma vajan sind, Ethan, ma vajan sind. Ma kardan ju nii väga.

"Nagu lased mind maha, et sa mind tulevikus pussitada ei saaks?" Imekombel ta naeratas kergelt.

Nohistasin nina ja naeratasin vastu. "Jah, midagi sellist."

Seejärel astusin majast välja tänavale, mis ei tundunud enam nii külm. Läksin sinna vaid selle laulukonkursi pärast ja seda ei saanud ka selgeks. Läksin ainult sinna ja tegin Ethani elu veel sammukese võrra raskemaks. Ma olen lihtsalt kohutav.