Komöödia

4. - "Sa ei tohi kellelegi rääkida."

*Marleeni vaatenurk*

Ma ei tea, kas mul oli külm või ma paanitsesin, aga värisesin ma igal juhul halastamatult. Hoidsin veel pisaraid tagasi kartes, et puhken iga hetk nutma. Selleks ajaks, kui kohale jõudsin, olid mu silmad suurtest pingutustest hoolimata kergelt märjad. Enne uksekella laskmist kuivatasin enda silmad ja lootsin, et näen enam-vähem normaalne välja.

Noormees, kes uksele ilmus, naeratas parasjagu lustlikult, aga minu nägu nähes vajus ta ilme ära. Indrek sai kohe aru, et midagi on valesti, aga ma ei olnud eriti varjamise meelel ka. See hetk, kui ma tema nägu nägin, tahtsingi meeletult nutta, sest ta tundus hetkel mu ainus võimalus ja lohutus, aga ime kombel hoidsin end tagasi.

Ütlesin talle alustuseks vaid nii palju, et mul on väga vaja temaga rääkida. Ta noogutas ja hõikas elutuppa, et Marleen on siin. Omamoodi soe tunne oleks tahtnud südamesse tulla, et mind Indreku kodus juba teatakse, aga mitte täna.

Võtsin jalatsid ära, riputasin kuhti nagisse ning järgnesin kutile nagu ta mulle öelnud oli. Tema näost oli juba näha, et ta sai aru, et midagi on kohutavalt valesti, aga ma ei osanud veel midagi rääkida.

Tema tuppa jõudes pakkus ta mulle voodil istet, ise võttis laua tagant tooli ja sõitis sellega minu ette, et me vastamisi saaksime olla. Kui ma kontrolliks üle silmade käisin, siis märkasin, et mõned pisarad voolasid juba mu põskedelt alla, aga see ei olnud enam minu võimuses. Rääkisin nagu ma ei teeks sellest faktist väljagi. Öeldu tuli aga oodatust palju nõrgem ja haledam. "Indrek, anna andeks, et ma nüüd niimoodi õhtul tulin, aga... Ma olen ikka arvanud, et me oleme sõbrad ja mul ausalt ka pole praegu kellegi teisega rääkida ega kuhugi minna. Palun..." Mõtlesin enda sõnade peale ja nüüd ei suutnud ma end enam tagasi hoida. Asi oli tõsiselt halb.

Indrek tõttas minu poole, istus minu kõrvale ja kallistas mind. Tema hääles oli murelikkus, kui ta sõnas: "Ma võtsin sind juba vastu, pole mõtet hakata vabandama. Me olemegi sõbrad, ma ei jätaks sind hätta. Räägi nüüd, mis lahti on? Kas midagi Ethaniga?"

"Ma ausalt ka ei tea, mida ma üldse teeks. Juss ja Karin just leppisid peale suurt tüli ära ja ma ei saa praegu nende juurde halama minna. Ethani juurde üldse mitte," nutsin ma edasi, proovides endiselt Indrekule selgeks teha, et mul polnud kuskile minna ja tema oli mu ainus lootus.

"Jaa jaa, aitab nendest vabandustest või selgitustest või mis iganes need on. Sa võid tulla mu ukse taha ükskõik millal ja ükskõik mis seisundis, ma ei jäta sind hätta. Saad aru?"

"Jah..." Nohistasin nina ja taipasin, et olin maha rahunemas, sest enam ei nutnud ma meeleheitlikult. Vaid mõned üksikud pisarad leidsin oma tee mu põskedelt alla, aga need pühkisin kohe ära. Oli ikkagi päris hale tulla kellegi juurde niimoodi pillima. Ilmselt taipas minu rahunemist ka Indrek, sest ta lõpetas minu kallistamise, aga jäi ikkagi minu kõrvale istuma. Indrek oli tõeliselt armas ja ilus ning tüdrukud ikkagi käisid tal järel. Imestasin, kuidas ta ikkagi siis vallaline oli?

"Kas räägid siis?" uuris noormees peale mõneajalist vaikust. Tundsin, et hakkan peaaegu uuesti nutma, aga seekord tahtsin olla tugev. Vaatasin talle surmtõsiselt silma ning laususin: "Sa ei tohi kellelegi seda rääkida, saad aru? Ükskõik, mis ka ei oleks."

Indrek vaatas mind kohkunult, aga mina kordasin vaid üle: "Lubad?"

"Jah, jah, ikka," kinnitas ta ja keeras end rohkem minu poole, et minu juttu paremini kuulata. Ohkasin. "Ma tõesti vihkan sulle seda lugu rääkida, aga mul ei jää vist muud üle."

Indrek vaatas mind kaastundliku ja mõistva pilguga, mis andis mulle julgust rääkimiseks. Mõtlesin, kas alustada otsast, kuni lugu kerib aina suuremaks lõngakeraks. Ehk oleks kergem olnud kohe asi välja öelda ja siis alles selgitada. Otsustasin just nii teha. Vältisin Indreku hella pilku, kui jäigastunult ütlesin: "Ma suren varsti ära."

"Millest sa räägid? No kuule praegu pole küll aeg nalja tegemiseks!"

"Ma ei tee nalja!" pistsin meeleheitliku häälega vahele. "Ma päriselt suren ära."

Poiss vaatas mind väga kohkunult ja tema silmadest oli näha segadust, aga ta ei ütelnud midagi. Ta sai aru, et praegu on minu koht midagi rääkida ja ma hindasin seda tema juures väga. Jutustasin tasasel toonil: "Mul on alati tervisega probleeme olnud, sünnist saati. Ma olen rohtu võtnud ja siis on asi enam-vähem kontrolli all olnud, aga ma ei ole juba väga pikka aega võtnud. Ma tundsin end nii haigelt, seega ma läksin haiglasse vereproove andma. Ja ma valetasin teile. Ma sain teada, et... et mul on ikka halb."

"Aga ma ei saa aru," sõnas Indrek kurvameelselt. "Miks sa siis ei võtnud neid rohtusid? Ja mida sa nüüd teha saad, ega sa mingi lampi ära ka ei sure ju."

"Ma andsin need enda vanaemale."

"Mis asja? Miks?"

"Ma lihtsalt vihkan, et ma pean sulle nii palju selgitama," laususin ma, hakates jälle nutma. "Ma ei tea, mis nüüd saab, aga see ravi on üldse mingi ebamäärane ja kallis ja tegelikult veel ei teatagi, mida tegema peaks. See ei ole praegu üldse olulinegi!"

Indrek nihkus mulle jälle lähemale. Kummaline, kuidas lähedus sai mind lohutada ja maha rahustada. Tal tundus olevat nii palju empaatiavõimet, kui ta sõnas: "Olgu, ma saan aru. See jutt oli justkui selgitus sellele, mida sa nüüd öelda tahad, eks?"

"Täpi pealt," vastasin ma ja avastasin, et ma olin taas maha rahunenud. Kindlasti oli see Indrekule väga tüütu, et ma kohati niimoodi purskasin nutma ja siis olin jälle normaalne, aga proovisin seda mõtet vältida, sest kartsin, et lähen veel rohkem endast välja.

Nii see läkski, sest ketrasin kõiki sündmusi enda peas uuesti läbi. Rääkisin võimalikult arusaadavalt: "Ma sain kodus nii pahandada, kui ma ütlesin. Mu vanaema täiega karjus mu peale, et ma talle valetasin ja et mina olen alles noor ja pean elama, aga tema on juba vana ja nii. See oli nii kohutav, ma ei suuda kellelegi otsa vaadatagi. Kõik on praegu nii sünge."

Laususin poissi kurva naeratusega vaadates: "Tead, mida ma lubasin endale, kui ma olin viisteist? Mida kinnitasin, kui olin kuusteist?"

"Mida siis?"

"Et ma ei ole iialgi kellegagi koos. Sest noh... ma ei taha kellelegi ju haiget teha, sest ma olen alati teadnud, et ma võin varakult minna. Noh, sellest kinni pidamine pole eriti suur probleem olnud, sest ma ei ole kunagi olnud just kõige ilusam tüdruk ja üldse..." Vaatasin teda pahaendelise ilmega.

Indrek silmas mind kohkunult ja tundus nagu ta mõtleks enda peas erinevaid asju läbi. "Aga nii ei läinud, sest sa oled nüüd ju Ethaniga koos."

Minu pilgust luges Indrek kõik suurepäraselt välja. Ta tundus näost kahvatu, aga mina ei näinud parem välja. Me ei rääkinud sel õhtul palju, aga Indrek pakkus, et ma jääksin ööseks, sest kell oli juba palju. Mina ei tahtnud voodis magada, sest ma ei saa tulla niimoodi teise inimese koju ja nõuda, et mina magan voodis. Tema aga ei tahtnud enda külalist halvasti kohelda ja me lõpetasime mõlemad madratsite peal põrandal. Terve ülejäänud õhtu kestis vaikus, sest Indrek teadis, et ma tahan lihtsalt olla.

Mõtlesin veel Ethani peale ja nutsin vaikselt, ise lootes, et Indrek juba magab. Isegi, kui ta ärkvel oli, ei teinud ta vähemalt mingeid märkusi minu nutmise kohta. Ma lihtsalt teadsin, mida ma Ethaniga pidin tegema, sest ma tahtsin teda hoida. Aga see oli lihtsalt nii kuradima raske.

___

On Komöödia kolmapäevad, aga kes ütles, et ma vahepeal ei tohi postitada? :D