Komöödia

5. - Küll tapetakse

Ma isegi ei tea, kuidas seda öelda.

Et... Kuidas ma tundsin.

See oli midagi niivõrd vastikut, et kõikvõimalikud mürgised aistingud halvasid mind ühe hetkega, mis ma soovin, oleks võinud olla surmav. Nagu keegi lööks vasaraga kõhtu ja kägistaks ja ajaks võikalt röökima ja nutma ja...

Patrick vägistas Marleeni. Mina ei teinud midagi.

Mina ei teinud midagi sel ajal, kui see elajas teda rüvetas ja võttis ära igasuguse lapsemeelsuse, mis tal veel järel oli. Kuidas ta ronis talle peale ja... Tegi talle haiget viisidel, mida ma ei suuda ette kujutada.

Kas Marleen karjus?

Eks ikka. Eks ikka ju?!

Lõin sisse tee kõrvale pargitud auto akna, mille alarm läbistas mu meeli haiglasemalt kui ükski teine heli seda varem oli teinud. Mul on ükskõik, kus ta on või mida ta teeb: Patrick peab surema. Ta peab... Ta ei saa lihtsalt sellest välja jalutada!

Ma ei tea, kus ta on, aga ma saan ta kätte.

"Ethan..."

Pöörasin end hingeldades ümber, et vaadata otsa Indreku häiritud näole, mille mina olin nii lahkelt haiglas segi peksnud. Olin valmis iga tema sõna peale kõrri kargama, kuid siis mõistsin - ta ei suuda midagi öelda. Ta surus kokku oma värelevad huuled ning hingas aeg-ajalt värisevalt sisse, aga ta ei saanud.

Ta ainult nuttis.

"Okei, sorry." Indrek pühkis vägivaldaelt silma tikkunud pisaraid. "Ma tea, mis mul viga on."

"Kas sa teadsid?"

Indreku nägu oli endiselt valulik ja täis kahetsust.

"Kas sa teadsid?!"

"Marleen just helistas ja ütles... Ta ei taha, et sa midagi lolli teeks."

"See ei olegi loll."

"Aga mida sa teed, Ethan? Tapad ta ära?"

"Piinan ja tapan."

"Sa ei saa."

"Ära hakka!"

"Sa ei saa, sest siis jääb Marleen sinust ilma!" käratas poiss. "Su pea on igal pool nii laiali, türa, võta ennast kokku! Ta ilmselgelt vajab sind praegu ja sa jooksed siin arutult ringi, kuigi sa peaksid praegu seal olema! See ei olegi lihtne, aga sa ei saa seda endale lubada, saad aru? Sa ei saa lubada endast välja minemist, sest et varsti ta on läinud ja siis ta sureb teadmisega, et sind polnud seal!"

"Nii et lihtsalt... Ükskõik, mis ma teen, ma jälle ei ole tema jaoks olemas." Istusin tänavaäärekivile. "Ma ei saa tema eest seista, ega teda kaitsta, ega lihtsalt... emotsionaalselt olemas olla."

Meilt kistakse ajaga nii palju tükke, et meil pole teistele enam midagi anda.

"Mine koju, Ethan."