Komöödia

14. - Üllatused

*Marleeni vaatenurk*

Indreku näol õitses suur naeratus. Vaatasin teda altkulmu, kui küsisin: "Mida sa särad?"

"Kullake, olen geenius, selle pärast," vastas kutt mitte midagi ütlevalt. Ma ei hakanud rohkem küsima, ta on ju Indrek. Salatseb palju rohkem, kui tegelikult välja paistab. Kõndisime sööklasse, võtsime söögid ja istusime lauda, aga me polnud kahekesi. Istusime tema sõprade juurde. Ma olin natuke närvis.

Uhkelt tutvustas ta mind: "Kutid, see on Marleen."

Naeratasin kramplikult ja viisin enda pilgu taldrikusse. Tüübid rääkisid igasuguseid meeste asju, samal ajal, kui mina seal vaikselt tatraputru sõin. Tundsin, et ühe pilk puuris mind kõvasti. Jõllitasin teda korraks vastu, turtsatasin piinlikult ning sõin siis edasi. Sellepärast ma kellegagi eriti ei suhtle...

Mõne aja möödudes sosistas Indrek mulle: "Ma tahan, et sa teaksid, et see on minu töö. Aga palun käitu imestunult."

Mul polnud aega, et teda imelikult vaadata, sest kuulsin natuke eemalt valju häält: "Tähelepanu, eem, inimesed!" Pöörasin end kohe ümber ja leidsin, et Juss seisab pingi peal püsti ja korraga olid kõikide pilgud temal. Vaatasin teda pärani silmadega.

Kohmetult rääkis ta üle söökla: "Ma... seda, et... Nii, ma ei teagi, kust otsast alustada. Karin, see on sulle. Ma lihtsalt teen end terve kooli ees praegu lolliks, sest ma tahan sinuga rääkida ja sinult vabandust paluda, sest... minuga sa eriti ei räägi. Ma tean, et ma võin eriline tolvan ja mölakas ja saabas ja idioot olla."

Kõik jõllitasid Karinit, kes suurte silmadega Jussi põrnitses. Noormees jätkas veidi kindlamalt: "Ja see kõik võib praegu siin nii loll tunduda, aga minu jaoks ei tundu, sest kõige lollim oleks sind kaotada, sest... Sa oled parim, mis mul olnud on, Karin. Ma ei saa sind veel niimoodi kaotada, sest praegu oled sa minu juurest ära vajunud. Ja kuigi, eem, sa väärid no ikka palju paremat kui mina, siis mulle jääd sa alati minu tüdrukuks. Seega, kas me saaksime selle selja taha panna? Sest noh, isegi kui ei saa, siis mul on hea meel, et ma seda kõike ütlesin ja isegi, kui kõigi kuuldes, sest kõik võivad teada, et ma armastan sind ja kui sinult andeks saamiseks on vaja endale piinlikust tekitada, siis seda ma ka teen."

Üle söökla käis üks ühtne "avvvv" ja kõikide elevil jutukõmin. Korraga jäi söökla vaikseks, kogu rahvas jälgis Karinit.

"Noh..." lausus ta kõhklevalt, "ma olen päris kindel, et see kõik oli Indreku töö."

Selle koha peal hakkas Juss naerma. Naerusui hüüdis ta vastu: "Kas sa tõesti arvad, et Indrek tuleks millegi nii lolli peale?"

"Jah, sul on vist õigus," tõdes tüdruk. "Isegi Indrek, ei tuleks millegi nii lolli peale."

Jussi nägu oli täis poisilikku süütust ja lootust. Ta küsis: "Kas sa annad siis mulle andeks?"

"Noo... Sa oled tõepoolest tolvan," arutles Karin.

"Jah."

"Ja mölakas."

"Mhmh," noogutas Juss pead.

"Ning ka idioot."

"Seda ma olen."

"Ja ka viimane jobu."

"Noh, võib-olla seda ka, jah..."

Karini nägu läks särama: "Mm, okei. No sel juhul ma annan sulle võimaluse. Tule lilledega mu ukse taha, siis vaatame seda asja."

Seda öeldes tõusis Karin muigega püsti ning jalutas võidukalt sööklast välja. Alles siis tuli mingi õpetaja Jussiga pahandama, et ta nii suure segaduse oli korraldanud. Eelkell juba käis ning meie Indrekuga kiirustasime klassi. Tee peal naeratasin talle: "Hei, sa oled tõesti geenius."