Komöödia

33. - Lahke kõbla

A/N: Mul on häid ja halbu uudiseid! Hea on see, et "Tähesära" on läbi ja halb see, et tänu sellele saan ma nüüd rohkem "Komöödiat" kirjutada :D (Ja see minu "rohkem" ei ole ka just selline kõige... Teate küll.) Tänan teid teie motiveerivate kommentaaride eest! Alati loen need veel enne uue osa postitamist üle :)

___

"Kuhu sa lähed?" küsisin pahuralt, nähes isa reisikotti esikusse tassimas.

"Ma olen paar päeva puhkusel," selgitas ta napisõnaliselt.

"Puhkusel..." Naeratasin laialt. "Sa tõesti võtad iga võimaluse, et minust eemale hoida. Ära põe, ma saan aru. Emal lihtsalt õnnestus minust varem lahti saada ja nüüd oled sa minuga kinni."

"Kuule!" pahvatas ta ärritunult, vaikis hetke, siis nähvas: "Ära praegu minuga õienda, sina oled see, kes ema pahaseks ajas."

"Sina oled see, kes emaga üldse kõik persse ajas. Meil ei oleks praegu üldse seda vestlust!" vihastusin ma. Isa kulmude vahele tekkis korts, teadsin, et tal on peas tuhat sõna, mida rahena mu vastu visata, aga jättis need hea lapsevanema kombel ütlemata.

Selle asemel sõnas ta tõrjuvalt: "Söök on pliidi peal, soojenda see üles, kui tahad. Ma jätsin sulle raha toidu jaoks, saad tellida, osta, sõpradega sööma minna, mida iganes. Hädaolukorraraha on riidekapis linade vahel, palun ära seda niisama kasuta. Kui sul midagi vaja on, siis helista mulle või räägi naabritädi Mildega. Ta teab, et sa oled üksinda kodus."

Jälgisin murelikult, kuidas mees oma asjad autosse tõstis ning seejärel välja sõitis. Ma vihkan seda, kui ta minu peale ei karju ja mina jään end tüli pärast süüdi tundma. Ta ei teinudki ju midagi, aga suudan ka mitte millestki pasa kokku keerata...

Ma vist sisimas lootsin, et isa muudaks oma hoiakut minu suhtes pärast üleeilset vestlust, aga tegelikult tekitasin temas ainult ebamugavust. Loll oled, Ethan, loll. Kuidas saaks üks vestlus muuta seda, mis viimased kaheksateist aastat muutunud polnud.

Lonkisin enda pärast häbi tundes kööki, kus leidsin potist piimasupi nuudlitega. Ükskõik, kui palju kordi ma isale ka ei öelnud, et ma seda toitu vihkan, tegi ta seda ikka ülepäeviti rõõmsalt edasi. Siis ei teagi, kas ta on passiiv-agressiivne või ta tõesti ei pane minu ümber toimuvat absoluutselt tähele.

Luristasin nälkjatena näivad paksud nuudlid vaevaliselt kurgust alla ning kiirustasin seejärel kööki. Õigupoolest oli see üsna halb idee, sest mul hakkas ruttu halb. Mõte nälkjatest ja muudest ussikestest ei aidanud just kõhule kaasa ka.

Kooli jõudnud, ajasin porised saapad rutuga jalast ning kiirustasin klassi poole. Võisin olla paljusid asju, aga mitte hilineja, seda head tahku ei osanud ma kuidagi endast välja juurida. Tänu sellele avanes ka võimalus igal hommikul midagi juba enne tundide algust kokku keerata, mis rikuks kas minu või kellegi teise päeva. Enamasti küll kahjuks kogemata.

Sellel hommikul tähendas see seda, et läksin Marleeni kõrvale istuma. Kinnitasin endale, et ma ei saagi teda vältides temast kunagi üle. Tegelikult vist igatsesin teda ja tahtsin temaga rääkida. Ükskõik kellega, kui päris aus olla.

Marleen nägi välja meeletult väsinud. Ta klaasjad silmad nõksatasid vaid hetkeks, kui end tema poole keerasin. Ta nahk oli võtmas tuhmi jume, põsesaarnad ulatusid näost välja, silmad vajusid kergelt auku.

"Sa näed sitt välja," kõnelesin otse, "mis juhtus?"

"Ma olen väsinud ja haige," kurtis ta ebalevalt. Siis urises: "Miks sa üldse räägid minuga?"

Pööritasin silmi. "Gee, ma ei tea, sa oled mu klassikaaslane ja pinginaaber. Ma ei teadnud, et need ei tohi teineteisega kunagi rääkida."