Komöödia

2. - [ ]

Nad sundisid mind koju minema. Ma ei tea, kuidas nad said mulle nii teha. Ma tahtsin nii väga olla seal, kui ta üles ärkab, isegi kui see oleks võtnud päevi, võtnud öid. Isegi kui see oleks tähendanud, et mind pole järgmine päev enam olemas. Tema oleks. Tema silmad mäletaksid mind ikkagi.

Ma ei tahtnud magada sel ajal, kui ta üksinda haiglas ärkab. Maailm, mida ma teadsin, lendas õhku sel samal hetkel, kui Marleeni süda seisma jäi. Ma ei teadnud, kuidas ennast tunda. Kas ma päriselt armastasin teda või oli mul endale seda lihtne öelda, et eirata tõelist probleemi, mis oli ja alati jääb olema - mina. 

Ma ei tea. Ma ei tea, aga ma ei saa sellega üksinda hakkama. Ma vajan teda. Ta on ainus inimene, kes on minus korrakski tekitanud tunde, et asjad võivad isegi minu jaoks minna normaalselt.

Ma ei tahtnud magada sel ajal, kui ta üksinda haiglas sureb.

Hommikul ei jõudnud ma enam ärkvel olla.

Kui ma üles tõusin, oli juba pimedaks läinud. Läksin uniselt kööki ja keetsin endale kohvi. Omamoodi püüdsin eirata kõike, mis toimus. Ma juba tundsin, et ta ei ela, aga ma polnud valmis seda omaks võtma. Maailm oli katki.

Ma ei teadnud haigla poole liikudes, kas nad võtavad külastajaid vastu või olen ainult mina probleemne seltskond. Ma olin haiglas käinud nii mitu korda, aga kunagi ei oleks ma osanud arvata, et see nii lõpeb. Kõik oli vastik, vaikne ja pingul. Hingetõmbed neelasid rasket õhku, sammud kajasid halvaendelise ärevusega. Ma teadsin, et ta ei ela.

Nägin Marleeni palati juures Indrekut. Seisatasin kangelt, misjärel liikusin kiirema sammuga edasi. "Mida sa teed?" küsisin üllatunult ja vaatasin Indreku eeskujul läbi ukseklaasi masinate külge aheldatud tüdrukut. Ta ei olnud veel ärganud.

"Ma võiks sinult sama küsida," vastas ta kibedalt küsimuse, mille olin juba unustanud.

Turtsatasin külmalt. "Sa tead, mida ma mõtlesin. Kuidas sa teadsid?"

Indreku hing jäi kinni. "Em... Et... Ta ütles, et see võib juhtuda," tunnistas ta valulikult, "ma ei arvanud, et see nii kiiresti..."

Ilmselt mu pilk reetis mind, et ta kohe selgitama hakkas: "Kuule, ma lubasin talle, et ma ei räägi! Ta tuli üks õhtu ja ta ütles... Ma üritasin tema eest hoolitseda! Tõsiselt!"

Ma ei mäleta, mitu korda ma teda lõin.