Komöödia

1. - Haudvaikus

Unest äratas mind inimeste plaksutamine kõikjal mu ümber. Avasin vaikselt unised silmad ja vaatasin enda ümber ringi. Lennuk oli juba maandunud. Olgu, jah... Oota... Lennuk olu juba maandunud... Lennuk oli juba maandunud! Kodu! Võpatasin üles ja vabastasin end turvavööst, mis ma lennu ajal kinni olin pannud. Lausa tormasin vist lennukist välja ning tõmbasin oma kopsudesse sügava sõõmu värsket kodumaist õhku. Vaat see on alles elu.

Läbi kõige selle terminali minemine ja oma kohvri kätte saamine võttis ka muidugi aega, aga polnud hullu. Oleks võinud arvata, et ma olin nii pikast lennust väsinud, aga tegelikult oli mul nii hea meel tagasi olla. Eestis oli kell vist kuskil kuus või seitse hommikul, aga ega ma eriti vahet ei teinud. See ajavahe oli mu ajule vist väikese krutski mänginud. Igatahes olin ma värske nagu karikakar kevadisel aasal. Mmmmm jaa!

Ruttasin lennujaamast välja ja leidsin peale väikest ringi jooksmist Ahti auto. Ema tuli väsinult autost välja, endal veel juusked päris sassis ja meik tegemata. Avasin pakiruumi, viskasin oma kohvri sinna sisse ja tervitasin naist reipalt. Istusin seejärel tagaistmele, kinnitasin turvavöö ja vaatasin seda tusaste nägudega paarikest ootusärevalt.

Margit, mu ema, hakkas uniselt selgitama: "Praegu sõidame koju, paned seal midagi korralikku selga. Viime su kooli, viime Taneli su vanaema juurde ja sõidame ise siis ära. Ahti, vii Ethan kooli ka."

"Aga ma tahaksin kodus veel-"

"Vii!"

"Jah, muidugi, kallis..." Psh, tuhvlialune! On nemad alles paar.

Teate, vahepeal on kohutavalt palju juhtunud. Kui ma kümnenda klassi lõpetasin, sain ma kutse ühelt ema töökaaslaselt. Ta oli tahtnud oma perega Taisse sõita, aga tema tütar hüppas viimasel hetkel alt ära. Siis võetigi mind kaasa! Ma olin viimasel ajal nii hästi käitunud, et kaaluti isegi seda, et ma võiksin olla jälle nädal aega ema pool ja nädal aega isa pool. Noh, igal juhul taheti mind enne lapse sündi minema saata ja no mõelge nüüd ise - Tai! Muidugi ma läksin! Kuigi see kujunes raskemaks, kui ma arvasin... Mul ei olnud eriti valikut tegelikult ka.

Kindlasti on oluline märkida seda, et juuli alguses sündis mu niinimetatud poolvend, kelle nimeks sai Tanel, nagu te juba arvata võisite. Ma ei ole temast palju kuulnud, ma pole teda tegelikult isegi näinud. Ma tean, et see on halb asi, aga ta juba praegu ei meeldi mulle üldse. Ma teadsin, et temast saab see, kes saab alati parimaid kingitusi. Tanelist saab see, kes on alati Ahti poolel, kui tema minuga nokkima tuleb. Ma teadsin, et seni kuni Tanel majas on, olen mina alati kõiges süüdi. Tanel ei saanud minu jaoks kunagi vend olla, isegi poolvend kõlab juba nagu ta peaks mu lähedane olema, aga tegelikult tõmbaks ta mulle ainult jama kaela. Ma üritaksin vähem vihata, aga...

Reis ise oli päris lõbus. Ma sain hästi palju ujuda ja rannas olla. Tais olid hoopis teistsugused toidud, mida ma üritasin kõik ära proovida. Ma olin seal ju ikkagi üle kahe kuu. Me vaheastime ka hotelle, üks ilusam, kui teine. Alati olid hotellide juures ka basseinid ja minibaarid, väga mõnus oli olla. Mu kahvatu jume sai ka juurde pisut kuldsemat tooni. Nüüd ei pidanud ma enam välja nägema nagu vampiir! Samas ma nägin enne kuidagi süngem välja. Eks näeme, kas ma muutun talvel jälle kahvatumaks. Kuigi ega ma ei taha välja näha nagu lubjakivi, no kujutage ette!

Sellel kõigel oli ka üks väga halb osa. Ma pidin Marleenist nii kaua eemal olema. Ma saatsin talle kirju, vahel saatsin kirjadega postmarke, et ta saaks mulle tagasi kirjutada, aga seda harva. Vahel saatsin isegi mõne paki, kus olid mingid asjad, mis hästi säilisid. Kasvõi kommid, kuigi saatsin ka mõned suveniirid. Ma loodan, et ta hoolitses enda eest hästi, kui ma eemal olin. Ma loodan, et ma meeldin talle ikka veel. Tahaksin teda nii väga näha... Aga täna näengi! 

Just see ligi mu reipuse põhjus. Ma sain saan Marleeni näha! Nimelt oli esimene september ja ma pidingi ruttu koju tõttama, et endale midagi viisakamat selga panna, et siis jällegi kooli minna. Ta on kindlasti ilusamgi, kui ma mäletasin. Oh vau, ma olen omadega ikka nii sees.

Peagi jõudsimegi koju, kus ma kiirelt duši alla jooksin. Sealt tulles kuivatasin kergelt juukseid ning panin seejärel selga kergelt sinaka triiksärgi, mille peale tõmbasin jaki ja jalga panin ülikonnakingad. Mitte liiga ametlik, aga samas viisakas. Suurte ohete saatel viis Ahti mind autoga kooli. Kohe, kui ma autost välja astusin, pani ta sellise kummivilinaga ajama, et te ise ka ei usu! Ahti ja Margit pidid ju koos nüüd puhkama sõitma, Taneli sokutasid ka vanaema juurde. Kohe näha, et kõik tahavad nii väga minu lähedal olla.

Jõudsin just aktuse ajaks aulasse, istusin maha ja vaatasin ärevalt ringi. Kümnendikud pidasid avakõnet, mida ma üldse ei kuualnud. Kus on Marleen? Sahmisin lausa segavalt palju ringi, aga tüdrukut ei olnud leida kusagilt. Tore! Ootasin mitu kuud seda hetke. Mõtlesin, et ehk on ta haige, sest eelmise kooliaasta lõpu poole jäi ta vahel koju. Ma lootsin, et temaga on kõik korras.

Aktuse lõpul otsisin kedagi, kes temast midagi teada võiks. Kooliaeda jõudes nägin, et Juss ja Karin on end sisse seadnud pingil, mis veel roheliste sahisevate lehtedega puu all. Neiu pea toetus poisi õlale, kes juba järjest rohkem mehe näua. Sel päeval ei olnud Karinil oma tavapärast seksikat ja salapärast riietust. Ma tegelikult imestasin üldse, et ta aktusele midagi korralikumat selga pani. Või siis üldse hommikul voodist üles tõusis. Tal oli seljas ilus valge kleit ning tema juuksed oli kergelt lokkis. Nad olid nagu üks, nad olid nii rahulikud ja õnnelikud.

Keegi patsutas mu õlale ning rääkis: "Mis tunne minul veel olema peaks?"

Võpatasin ja vaatasin pikemat kasvu kutti enda ees, kellel omamoodi armas irve näol. Naeratasin: "Oh, Indrek... Ma võiksin sind praegu kasvõi kallistada!"

"Pole iialgi keelanud."

Viskusin blondule kõige dramaatilisemal moel kaela ja pigistasin teda tugevasti enda käte vahel. Sosistasin: "Kuidas ma sind veel igatsenud olen..."

Tüüp vaikis hetkeks, kuid sõnas peagi: "Kuule, ega sa mind kellegagi sassi ei aja? Oma tüdrukuga näiteks?"

"Ei!" hõikasin ma järsult ja astusin taas väga dramaatiliselt temast eemale, ise Indrekule selga pöörates. Selle peale vaatas ta mind ainult totakalt. Lülitasin oma normaalse režiimi tagasi sisse ning sõnasin: "Ausalt, ma pole sind nii ammu näinud. Vahel tahaks lihtsalt..."

"Ma ei ole pahane. Isegi siis eriti ei olnud. Ole nüüd, sa oled mu semu ju ikkagi! Lihtsalt ma pidin pooli valima ja... Sina olid see, kes eksis. Kõik ju eksivad."

Vastasin üsnagi haavunult: "Selle peale oleksid sa võinud aasta aega tagasi mõelda. Ma ei tee sulle mingeid etteheiteid, aga kui ma sulle päriselt midagi loeksin, siis sa oleksid mulle andeks andnud."

"Mul ei olnud midagi andeks anda! Ma ei olnud pahanegi ju!" kaitses Indrek enda seisukohti. Ta vaatas mind suurte silmadega, ma pidin midagi ütlema nüüd. Ohkasin vaid: "Sa jätsid mu üksinda. Ma ei süüdista sind otseselt, aga sinu jutu järgi oleks kõik nagu korras olnud. Miks sa mind siis eirasid? Minuga isegi ühtegi korda ei rääkinud? Sa ise ütled ka, et sa ei olnud isegi pahane. Mul oli nii kohutav tunne, et ma ei unusta seda iialgi. Sa jätsid mu üksinda, sa valisid nemad."

"Aga... meil oli eelmise aasta lõpus nii lõbus." Indrek tegi kurbi kutsikasilmi ja vaatas mind paluvalt, aga mina vaatasin tänavaposti, mis üle tänava seisis. Ta andis alla: "Jah, sul on õigus. Vabandust selle kõige pärast. Kui sul millalgi igav on, siis sa võid mulle helistada ikka."

"Jah, olgu," noogutasin ma tasa, misjärel Indrek ära läks. Vaatasin veel korraks Karinit ja Jussi. Ma ei olekski arvanud, et nad nii kaua vastu peavad. Kui kaua mina ja Marleen olekisme pidanud püsima? Kas ta üldse tahtis midn peale seda aega, mis ma Tais veetsin? Otsustasin tema juurde minna ja asja järgi uurida. Ta peab kodus olema.

Kõndisin päris pikka aega, kuni lõpuks kohale jõudsin. Mulle valmistas natuke muret see kant, kus ta elas. Mingid joodikud võisid iga nurga peal olla. Minu arvates ei ole küll sobilik Malreeni sugusel kaitsetul tüdrukul sellises kohas käia, eriti pimedas. Või siis üldse elada. Mu südame ajasid pekslema igausgused hirmsad mõtted. Juhul, kui ma olin ülekaitsev, siis ma ei tahtnud sellega kellelegi pinda käia. Ma lihtsalt tahtsin, et Marleeniga kõik korras oleks.

Astusid ukselävele ning jõllitasin korraks veel ust. Koputasin korra, koputasin kaks, aga minu ümber valitses haudvaikus.

___

Ohohoo, kus on Marleen? :D Ja mis teie meelest on vahepeal ka teistega juhtunud? Parimad kommentaarid saavad mu aumärgi.