Komöödia

20. - Kui ma homme suren

-Marleen-

Need nädalad möödusid uduna. Ei rääkinud kellegagi, ei teinud midagi, pigem istusin ja vaatasin. Kurvalt. Sest meel oli sama hall kui varajane detsembrikuu ilm. Nii imelik on, kui teise pilguga sa kohe asju vaatama hakkad, kui sa lihtsalt tead.

Ma tean. Ma tean ja ma näen, millise eksinud pilguga Juss jälgib tüdrukut enda käte vahel, sest ta ei oska enam mitte midagi teha. Ta ei tea, miks tüdruk on pahane või miks ta solvub. Miks ta enam hommikuti temaga koos ei tule või koos ei istu. Juss on eksinud ja kardab. Ta ei tea, mida teha ja enam ei tea mina ka.

Karin oli tõrjuv, oli ka hajameelne. Ma arvan, et ta ise ka ei teadnud, mida ta tundis, mida ta tahtis ja see valmistas talle suurt pahameelt, et ka keegi teine ei teadnud. Ning ta vihkas ka seda, et ta seepärast halba meelt kaasas vedas. Ning vältis Jussi küsivat pilku, sest tal lihtsalt ei olnudki talle mittemingisuguseid vastuseid anda.

Indrek hoidis end alati tegevuses, sest ta ei tahtnud, et tal jaguks aega millelegi taolisele keskenduda. Keskenduda Karinile.

Mina lihtsalt mõtlesin, et see kõik on kuidagi kurb. Mitte ainult meie seltskonna täbar seis, vaid kasvõi see, et üks ilmetu tüdruk toetas end vastu kulunud seina ja vaatas seda kõike pealt, sest ei saanud enda jamadegagi hakkama.

Ühel kindlal päeval, mis juhtus minu mäletamist mööda olema neljapäev, toimus Lihtsalt-bändi esimene päris esinemine. Ma pidin sinna minemas. Pidin. Ethani olek oli täielikult muutunud, või siis pigem endiseks tagasi läinud. Nendes silmades ei olnud rõõmu ning nendele huultele ilmus naeratus vaid siis, kui ta oli mõne enda narrimise üle uhke. Kuid kui ta vaatas just mind, siis ei näinud ma seal valu. Pigem nagu midagi metsikut, ebainimlikku, lihtsalt mõnu. Iga päev oli tõestuseks, et ma olin talle vähem kui tühi-koht ja nagu oleksin alati olnud. Ehk olingi. Teadsin siis, et pean kuulama tulema ja laskma tal nautida igat laulusõna, mis ta minu pihta lennutab. Võlgnen selle talle.

Nüüd, kui samal päeval kooli kuumim paar Ethan ja Aidi läksid millestki vestlema Karini ja Jussiga, vabandas Indrek end seltskonnast välja ja vuristas minust mööda tuhisedest: "Time-out."

"Jah palun!" vastasin ahastavalt ja vaatasin veel Aidit. Ta oli kindlasti hea valik... Järgnesin pooljoostes Indrekule.

Keldrikorrusel jõusaali juures jäime seisma, sest seal ei olnud peaaegu kunagi kedagi. Käisime mõlemad närviselt edasi-tagasi ja mina hakkasin esimesena pihta: "Ma olen selline segapundar, et ma ei saa ise ka enam mitte midagi aru! Ma ei taha talle haiget teha ja siis me ikkagi käime, aga siis läheme sellepärast lahku ja mind häirib nii hullult, kui tal täiesti suva on! Ja siis see Aidi lendab ka ringi ja ta on tema jaoks nii kuradi täiuslik!"

Indrek rääkis pausideta enda asja vastu: "Ma tahan hullult Karinit, aga tal on Juss, aga neil on asjad praegu halvasti ja ma tunnen sellest kahjurõõmu, aga ma ei tohi, sest ma olen nende sõber ja isegi, kui nad suhtes ei oleks, siis ma ka ei teeks ju mingit sammu!"

"Siis on veel see Patrick mul ka! Ma ei tea, mis toimub, sest ma ei taha teda, aga samas ta on nii tore!" närvitsesin ja vaatasin neljandat tiiru ümber Indrekut tehes talle lõpuks otsa. Tema noogutas innukalt ja rääkis takka: "Muidugi nemad veel tutvustavad üksteist paaridena ka, aga mul on mingi haige tunne, et nüüd on Ethan ka veel mu probleem..."

"Mis ta vaatab nüüd Karinit ka või?!"

"Ah? Ei."

"Mida?"

Indrek ohkas. Ta lõpetas ühes minuga ringi rabelemise ning rääkis: "Me ei saa enam nii... See on juba kolmas time-out sel nädalal ja ma tunnen end praegu palju paremini. Kõik voolab välja. Varsti muutub see kahtlaseks, kui me käime nurga taga üksteisele hädaldamas ja see tooks veel probleeme."