Komöödia

22. - Puhastus

Mõlemad hakkasid maas kohe mingit imelikku asja tegema, mille kohta mu peas head nimetust ei leidunud. Kõhuli maas nagu nad mõlemad juba seljalihatse tegemisest olid, saatsid nad oma kehast läbi laineid, mis algasid rindkerest ja lõppesid jalgades. "Uss" on vist selle liigutuse nimi, aga mida mina ka tean. Keegi ei vaadanud neid imelikult, mõni naeris, mõni tegi kaasa. Tundus nagu kujunenud harjumus. Kui mõlemad olid saanud end välja elada vaatasid nad teineteist korra tummalt ja jätkasid oma harjutustega nagu midagi poleks juhtunudki.

"Idikad," kommenteeris Karin muigega, mis liigagi kiiresti kadus.

Tundus küll nagu Ethan armastas Jaanust. Ja ka Indrekut ja muidugi Karinit. Aga neid ta ju ei vihanud. Järelikult ei peitunud Karini jutus mingit loogikat.

"Mind ta ka üsnagi vihkas. Aga hiljem, kui Juss minuga hakkas tegemist tegema, võttis ta mind rohkem omaks. Ta kiusas mind ikka edasi, aga ta polnud tegelikult kunagi päriselt kuri. Ja meil on kõik sõbravanded ja lepingud ja bla-bla-bla, aga see pole enam mängumaja," selgitas tema tõsiselt ja tundus nagu ta oleks mu mõtteid lugenud. Ma olen muidu niigi arg ja vaikne ning hetkeks kartsin oma mõtteidki mõelda. Taipasin hetkega, et see on tobe.

Raputasin siiski arusaamatusest pead, väitsin: "Sind ta võib-olla jah natuke kiusas, aga mul on lihtsalt näha, et ta üritab mulle igal võimalikul moel haiget teha."

"Ma tean, et ta räägib, et ta on kurjuse kehastus ja saatan ja üdini õel ja muud sellist jura. Aga ma pole kunagi näinud teda tegemas midagi, millel poleks head tagamõtet. Tead... ükskord üheksandas klassis oli temaga üks veider lugu. Oli üks poiss, kes oli hästi tundlik ja kellega noriti ka suhteliselt sageli. Noh, ma ütlen ausalt: põhjust oli natuke ka, aga see selleks. See sama poiss istus siis seal omaette pimedas parklas. Ma nägin, kuidas Ethan niimoodi kiirustades tema poole tuli. Ta hakkas täiesti lampi karjuma, et "Mida kuradit sa passid siin?? Tõmba uttu, see on minu koht!" Algul see poiss ei tahtnud minna, aga siis hakkas Ethan nii koledaid asju talle karjuma, et isegi mul oli valus kuulata. See poiss jooksis pisarates ära ja ma seisin oma koha peal veel seni, kuni ma poisi samme enam ei kuulnud. Tahtsin enda kohast ära tulla ja Ethanile ühe peapesu ja sinna peale veel lataka anda. Ja siis tuleb nurga tagant kamp teisi kutte välja, küsivad, et kus see poiss on!? Ja ma sain siis kõigest aru. See poiss oli just kaebamas käinud ühe peale ja nad tahtsid talle Puhastust teha. Aga nemad leidsid vaid Ethani, kes neile vastu irvitas ja ütleski täpselt nii: "No jah, lipsas käest." Ma jooksin välja, aga mis minust ikka kasu oli? Jõudis koju, oli täiesti läbi klohmitud. Kui Ethani käest küsida, et miks ta lihtsalt ei öelnud poisile, et jooksku ära, nad teevad puhastust, siis ta ütleb: "Ma ei taha mingeid tänusõnu." Sest ta ei taha tunda, et ta on hea. Ta ei taha, et keegi arvaks, et ta on hea. Ja see poiss siiani ei tea, võib-olla isegi vihkab Ethanit sama palju, kui teisi," seletas Karin mulle pika loo, mida kuuldes suu järjest rohkem lahti vajus. Põhimõtteliselt tehti Ethanile Puhastus.

Nendest asjadest, mida ma vihkan, on kõige hullem Puhastus. Kaks, vahel ka kolm korda kuus see toimub. Mingi seltskond, täpselt ei oska öelda kes, otsustab kellele ja kuidas Puhastus korraldada. Mul on raske seletada, mida Puhastus endast täpselt kujutab. Igaühel erinev. Püütakse tabada igaühe hella kohta. Võib olla vägivald, vahel ajatakse lihtsalt kamp kokku ja öeldakse vaheldumisi õelaid asju. Enamik "puhastajatest" pole muidu üldse kiusajad või sellised. Nende meelest tagab see mingisuguse korra ja see on õige, teised lihtsalt tunnevad sellest mõnu. Puhastus... nagu me oleksime mingid räpased parasiidid. Et peale meiega lõpetamist on süsteemis jälle puhtus ja rahu. Ma tean, et minu kleidi lõhkumine oli Puhastuse tõttu. Ja sa tead ka alati, et sinu kord on, sest et kooli pealt ikka kuuled. Ja sa kardad. Sa kardad alati. Ethani sugused ei läbi kunagi Puhastust, ei iial. Mind oldi ka ainult kaks korda valitud. Ma olen ka suhteliselt nähtamatu. Kas... kas Ethan oli mulle uue kleidi hankinud? Ei tea, liiga palju korraga.

"Miks... miks sa mulle kõike seda räägid?" ei saanud ma aru.

"Kui me võtame plikasid alates kaheksandast klassist arvesse, siis igal kaheksandal tilgub tema peale ila,-"

"Väkk! ...aga tõsi."

"Kõšš! Ei sega vahele! No ütleme nii, et naistehord on suhteliselt suur ja sul peaks olema suhteliselt väike võimalus."

"Tänan minusse uskumise eest."

"Õpi kuulama! Noh, nii, peaks olema. Sest sa pole silmatorkav ja nii edasi, aga mingil põhjusel ta ikkagi räägib sinuga ja mitte kellegi teisega. Isegi, kui sõimab, pole oluline. Peaasi, et räägib. See tähendab, et sinuga on midagi nooh! Ta on lihtsalt nii... arg."

Ma ei mõistnud: "Arg?"

"Teda on lihtne eemale peletada ja iga väikene asi tähendab tema jaoks midagi. Ole temaga ettevaatlik. Mina ei saa talle enam niimoodi otsa vaadata, ma ei saa talle andestada selle eest, mis ta teinud on. Aga ma tean, et tal on vaja kedagi, kes seda teeks. Ja... sa meeldid mulle. Sa pole nagu teised, ma eelistan lihtsalt rohkem särtsu," seletas ta, viimast säravalt öeldes, kuigi oli olnud terve meie koosviibitud aja tõsine.

Vaatasin teda ja mõtlesin Ethani peale. Pidin tõdema: "Kui te koos olete või räägite, te nagu sobiksite nii hästi kokku. Te olete palju sarnasemad. Mõlemad populaarsed, kuumad, kavalad, võivad salvata ja nii edasi. Ma lihtsalt ei sobi."

Karin muigas ja silmas enda saapaninasid, mis olid lumised ja pisut porised. Pilku nendel hoides jutustas ta: "Kui Ethan endaga hakkama ei saa, ei saa ta meie mõlemaga ammugi mitte. Aga sina oled täiesti teistsuguse iseloomuga. Ma tahan lihtsalt öelda, et talle on nüüdseks juba kohutavalt rakse ligi saada. Sa pead olema julge ja kannatlik. Ta võib olla kõige armsam inimene, kui ta inimesi enda ümber usaldab. Ja see on kõik vaeva väärt, tal on hea süda."

Meie selja tagant kostus hoopis teistsugune hääl: "Ja võib-olla sina ei õppinudki mind kunagi tundma. Miski ei saa mind enam muuta." 

Rakett Minu-Süda M3-E alustab baasist lahkumisega. Kordan, alustab baasist lahkumisega. Stardini on jäänud 10, 9, 1! Mhm, mhm... mootorid on süüdatud ja juba lendame, lendame! Ai, kurat! Midagi on ees! Kurat küll, Marleen! Su ribid ja nahk on ees! Lase välja!
  
Ei lase! Mul on vaja sind veel! Sa ei jõuaks elusana meie koolimajanigi!

Ma võin unistada!

Jah, ma just rääkisin ise endaga oma mõtetes nii, et üks hääl on raketi ehk minu südame piloot. Ja see on kõige tobedam viis üldse, aga ausõna: ma tundsin, kuidas mu süda gaasi andis ja üritas välja lennata! Tonksas südame-raketi otsaga mu nahka ja tegi muid veidrusi! Hea, et ma vaikne olen. Kui ma sellist juttu reaalselt räägiksin, siis ma oleksin nohiku tiitliga, kes on ikkagi loll.

Ethan oli meie selja taga! Ja kuulas! Ei tea, kui kaua? Kas ta on solvunud? Aga ma munesin seal nii kaua, et kui ma midagi lõpuks öelda sain, oli Ethan juba läinud. Karin vaid kehitas õlgu, kui sõnas: "No jah, eks ma ütlesin, et temaga on keeruline."

___

Pikk osa ja palju otsekõnet, aga noh, need naistejutud. Kuidas saab vähem rääkida? :D