Komöödia

2. - Leiva väärkohtlemine

Ethani pilt on üleval.

__________________________________

Järjekordne lõuna koolis millest puudus igasugune kavatsus seda solgiveega lahjendatud toitu päriselt süüa. Juss see-eest õgis mu kõrval nagu mingi metslane. Karin vaatas kavala pilguga punast õuna enda käes, õrn muie tema huulil. Sellistel hetkedel tahan väga teada, millest ta mõtleb.

Indrekust räägin viimasena, sest oli tunne, et ta ei olnud päriselt meie seltskonnas. Ta istus minu vastas, kuid flirtis meist välja tegemata kõrvallaua tüdrukutega. Kõik teadsid meie seltskonda ning meisse suhtuti üldiselt hästi, aga seda ainult tänu Indreku karismale ja Jussi vastupandamatule huumorisoonele. Karin oli silmaluks ja mina olin... mina.

Ma olin Jussiga lapsest saati sõbrad, ta on mulle nagu vend. Ta on lahke ja vaimukas ning südamelt hea, ta pole millegi poolest minu moodi. Samas on ta aeglane sellise tasemeni, et teda võib kohati isegi pisut lolliks pidada. Nimelt oli ta liiga sinisilmne märkamaks, et ma ei ole üldse selline inimene, keda temasugune inimene enda ellu tahaks.

Indrek oli üks mu parimaid sõpru juba seitsmendat klassist alates. Poleks temagi nii sõbralik ja kannatlik, poleks sellest kunagi midagi välja tulnud. Ta oli pikk ja nägus: kuldsena säravad blondid juuksed kompimenteerisid ta tervet jumet ja jumalikult taevasiniseid silmi. Mis veel hullem - tal oli kullast keel.

Ma ei ole kindel, milline oli minu roll selles kambas. Ma tean, et nad ei teeks seda kunagi, aga võib-olla vajavad alateadvuses mind enda kõrvale selleks, et end ennast paremini tunda.

Veendunud oma silmadega, et Juss on oma taldriku vaid minutite jooksul tühjaks kraapinud, tegin ettepaneku lauast lahkuda. Kõik nõustusid peale Jussi enda, kes näljaselt minu portsu jälgis, nagu oleks sellega koos valmis ka minu nahka pistma. "Unista edasi," narrisin ma, "keegi peab ju jälgima, et sa end veel paksemaks ei õgiks."

Juss pööritas silmi, korjas ettevaatlikult laualt üles leivaviilu ning hoidis seda kaitsvalt vastu oma rinda. Mu oli komme olla vertikaalidioot ja pillata poisi kätest kõik toit, mis seal juhtus olema. Vaeseke ehmus iga mu käeliigutuse peale, kuni lõpuks oma taldriku ära viisin. Helde nagu ma olen, jätsin ta oma südamesõbra, leivaga, kahekesi.

Teel välja märkasin üht halli kuju. Ta oli just tühjaks söönud terve taldriku ning jälgis mind nüüd nagu ootaks ta minult midagi. Tüdruk kandis pruuni kampsunit, mis oli tema peenikese keha jaoks liiga suur, kulunud teksaseid ning kirevaid sporditosse. Kõige koledamates värvides, mida saab kombineerida...

Paistab, et mõni inimene ei taha kohe üldse oma välimuse eest hoolitseda, nad nagu tahaksid kaltsudes ringi käia. Ei mõistnud sellist stiili või selle puudumist. Märkasin teda vaid sellepärast, et ta oli märkimisväärselt nähtamatu. Paradoksaalne, või ei?

"Miks sa mind vaatad?" pahvatasin, justkui oleksin vihane. Tegelikult lihtsalt segaduses.

"Oh... Vabandust..." Tüdruk vaatas häbelikult eemale. "Me lihtsalt oleme samas klassis ja siis ma... Mida iganes."

Vastasin jämedatundeliselt: "Ma pole märganud."

"Okei..." Märkasin, et mu vastus tegi ta närviliseks. Nägin koguni, et ta käed värisevad koos pihkudes hoitud leivaviiludega. Kortsutasin kulmu ja küsisin liiga valjuhäälselt: "Miks su käed tõmblevad!"

"Need ei..." Ta surus rusikad kokku nii, et leivapuru maha pudenes. Olin kõigi tähelepanu meile toonud, kõik jõllitasid. Mul hakkas tema pärast piinlik. 

Seejärel kiirustas tüdruk sööklast välja.

"Etu, mis tegid?" päris korraga minu käsivarre küljes rippuv Karin, kes uudishimuliku pilguga veel söökla ukse poole vaatas. Kortsutasin kulmu, vaatasin samasse suunda ning laususin hämmeldunult: "Ma vestlesin temaga."

"Vestlesid?" kordas Karin skeptiliselt. Noogutasin.

"Sa võiksid vabandust paluda siis selle... vestluse pärast," vastati mulle, millele järgnes mu vastuargumentide rida, kuid neiu ei rahuldunud sellega. Seepärast noogutasin, aga otsustasin teha täpsel nii, nagu esialgu tahtnud olin - mitte midagi.

Üldiselt elasin selle tapvalt igava päeva kuidagi üle, viimasest tunnist, vene keelest, tegin siiski poppi. Ahtole helistamiseks ei tulnud ka mingit tuju, ta oleks mind nii kui nii tundi tagasi saatnud. Seega lonkisin kodu poole, terve tee suvalist plekkpurki jalaga aina edasi ja edasi lüües.

Maja uksest sisse astudes võttis mind vastu hukkamõistev ohe ja tõre mees, kes mind käed ristis vaatas. Minu plekkpurgi kolin oli kurja vist juba välja kutsunud. Viskasin kossid hooletult nurka ning tahtsin lahkuda, kuid mees peatas mind minu õlga müksates, samal ajal õiendades: "Mis see siis nüüd olema peaks?"

"Las ma olla. Kedagi ei koti kui ma ühe tunni vahele jätan."

Tema turtsatas ärritas mind meeletult. "Sa oled läbikukkuja, sa ju tead seda, eks? Ära ole minu peale vihane, sa ise teed seda endaga. Sa oled läbikukkuja ja on kurb, et see on ka ainus asi, mis sa oled. Ning muidugi pead sa selle teiste jaoks ka ära rikkuma." Kasuisa ohkas. "Sinusugused inimesed ongi need, kelle kohta öeldakse, et nad on tõeliselt mõttetud."

"Sa ei tea midagi!" karjusin talle, olles enda peale ainult vihane, et lasin tal end nii endast välja ajada.

Tundsin põsel teravat valu, Ahto nõudis: "Ära tõsta mu peale häält!"

Vaatasin teda reedetult. Ethan lööks vastu või ütleks midagi õelat, aga tundsin, et ta tegi mulle päriselt haiget. See oli hirmus, sest ainult hea inimene sai end nii tunda. Ma ei tahtnud olla. Ma ei tahtnud olla nii ebavajalikult keeruline...

*see osa on ümber kirjutatud