Komöödia

18. - Laul

Tahtsin end lüüa iga kord, kui end teda vaatamas püüdsin. See oli vale. Tahtsin talle haiget teha kõige hullemal võimalikul viisil, aga ma ei olnud veel kindel kuidas. See tundus isegi loomulik. Vahel on kaks inimest mõeldud üksteisele haiget tegema ja seda valu vajama. Ma arvan, et sel juhul oli küll nii.

Et sellest hullumajast vähekeseksi välja saada, võtsin ühe vahetunni ainult enda kopsude tuulutamiseks. Käisin väljas närviliselt ringi ja tahtsin suitsu. Külm oli, nii kuradi külm oli. Ei tohi enam, ei taha enam, halb on! Ma lihtsalt tahan, et ta ei oleks kunagi minu ellu tulnudki. Ei iial.

Ehmusin, kui avastasin endani tulemas samme. Tõstsin enda pilgu, et leida enda eest seesama kümnendik, keda tookord garderoobis suudelnud olin. Tüdruk jõllitas mind, muie näol ja rahulolu silmades. Ta lausus: "Niisiis, lõpuks on mul õnnestunud sind väljapääsuta tabada. Suurepärane."

"Tsõh," turtsatasin ma. "Mis on siis?"

"Ma olen muide Aidi. Ja see, et sa hot oled, ei tähenda, et mind lampi suudelda võib. Vot nii," tegi tüdruk mulle selgeks. Hakkasin alles nüüd vaatama, et tegelikult oli Aidi näol tegemist äärmiselt kena tütarlapsega. Tema tumepruunid juuksed olid parajalt pikad, silmad rohekas-pruunikad. Kõige ligitõmbavam võis olla tema loomulikum välimus ja tol hetkel olnud domineeriv ilme.

"Esiteks," tegin selgeks, "ei huvita mind absoluutselt, mis sinu nimi on."

"Lähme täna lõunale," lausus Aidi täiesti teemaväliselt.

"Ei," punnisin ma vastu. See veel puudus.

"Sa ei kahetse." Ta naeratas. "Meil peaksid tunnid ühel ajal lõppema. Vaatame siis edasi."

Lihtsalt niisama oligi otsustatud. Ma ei saanud ju enam vastu vaielda, kui Aidi nii otsustuskindlalt oli minema kõmpinud.

Urisesin, kui avastasin, et tervelt pool vahetundi on veel ees! Kuidas see võimalik on, et just see ebameeldiv aeg nii aeglaselt venib? Oleksin veel hea meelega lasknud ajul maha jahtuda, kui nii kuradi külm ei oleks olnud!

Passisin tuimalt enda klassi juures, mida ei saanud aga Indreku kohta öelda, kes närviliselt ringi vaatas ja kõik tüdrukute pilgud külmalt eemale tõrjus. Karin vantsis tema juurde, rahulik ilme näol. Indrek küsis midagi rahutult, mille peale Karin vastas midagi üpriski ükskõikselt. Selle peale läks noormees vaid rohkem ärevile ja pool-karjus: "Oh Issand, kas ta on elus veel?!"

"Jah, on, miks ei peaks!?" vastas Karin üpriski võrdse valjuhäälsusega.

Selle peale Indrek ainult kohmas midagi ja liikus kiirelt alumise korruse suunas. See käitumine oli nüüd küll väga veider ja kohe kindlasti tahtsin ma teada, millest jutt käis. Järgnesin talle.

Indrek kõikus arstikabineti taga ühelt jalalt teisele ja hakkas koputama, et sisse astuda. Sel hetkel astus välja Marleen, kes sai kutilt paar kolksu vastu otsaesist. Tüdruk jõllitas teda uimaselt. Indrek tundus aga nutmise äärel, endast täiesti väljas.

Minu teooria oli selline, et midagi oli juhtunud, millest Indrek tahtis rääkida Marleenile, kellel hakkas ehk millestki paha? Kuid see oli lihtsalt oletus.

Eelkell helises. Hakkasin juba klassi poole minema, kui mu pilk ikkagi neile kahele liikus. Indrek kallistas Marleeni tugevalt nagu ei usuks, et ta üldse seal on. Nagu ta lihtsalt libiseks kuskile minema. Ja ma seisin seal ja ma vaatasin ja hääl minu peas ütles midagi, mida ma ei tahtnud kuulata.

Jäin muidugi tundi kergelt hiljaks nagu ka Indrek, kes veel hiljem saabus. Ta astus klassi, enda tavaline "player"-i nägu peas ja ta säras nagu alati. Muigas enesekindlalt tüdrukule eespingis ja liikus enda kohale.

Karin on selline tüdruk, kes süttib hästi kergesti, seega polnud ime, et minagi kuulsin, kuidas ta Indrekule "sosistas": "Mida asja sa närvitsesid?!"

"Ma niisama," ühmas Indrek vastu ja naeratus tema näolt kadus. Seejärel tegi ta enda klassikalise käigu: naeratas ikkagi rõõmsalt ning komplementeeris: "Sa näed täna ikka megahea välja."

Õpetaja pahandas Indrekuga, et too tundi häirib, mispeale poiss end pingis tagasi pööras ja tööle keskendus. Ainult Marleeni ei olnud.

See oli õnneks viimane piinarikas tund. Vantsisin pahuralt garderoobi ja viskasin endale tagi peale. Sellega oli tõesti pisut jahe, aga jope polnud siiski veel minu silmis vajalik. Mulle jõudis asi alles siis kohale, kui see tüütus end meie rõivistu uksele toetas ja mind häbematult vahtis. Aidi oli mul vahepeal päris meelest läinud.

"Noh, oled valmis või?" päris ta, muie suul.

"Mida iganes," pööritasin lihtsalt silmi ja vinnasin koti õlale. Aidile see vastus aga rahu ei pakkunud ja ta peatas mind. Tütarlaps astus mu ette ja rääkis: "Kuule, kui sa ei taha, siis ära muidugi tule. Kas tahad?"

Surusin enda huuled kriipsuks ja vaatasin Indreku poole, kelle nägu Marleeni nähes särama lõi. Ta seletas midagi elavalt ja võttis Marleeni endale käevangu ning hakkas tüdrukut koolist välja tirima.

Muigasin, vaatasin Aidile silma ning vastasin: "Jah, ma tulen."

Selle naeratuse, nende sõnadega pidi olema lõplikult kõik. Ma liikusin sammukese edasi, mis tähendas seda, et see oligi nüüd see hetk, kui kõik korraga kätte jõudis. Meie olime nüüd lõplikult läbi. Kõik. Me ei saa enam kunagi olema. Ja ma teen seda uuesti ja ma põrun uuesti.

Ning laul minu peas ei laulnud enam.