Komöödia

14. - Üllatused

"Seda ma olen," vastas ta võidukalt.

Terve ülejäänud päev oli mul hea tuju. Mul oli nii hea meel, et Karini ja Jussi asjad lõpuks laabuma hakkavad. Jah, suur romantiline stseen. Täpselt, nagu Indrek rääkis. Ja sellel päeval mind ei häirinud isegi see, kuidas Ethan kõikidele teistele tüdrukutele tähelepanu pööras.

Mind ei kurvastanud isegi see, et oli mu sünnipäev ja keegi ei mäletanud. See kõlab kurvemalt, kui tegelikult on. See ei pahandanud mind üldsegi. Noh, võib-olla keegi lihtsalt ühmaks "palju õnne" ja see olekski kõik. Suurt vahet ju siis just pole, või mis? Minu meelest ei omanud see küll suurt tähtsust.

Kogu päev tundus nii rõõmsameelne, ma armastasin seda. Meil kõigil oli viimasel ajal olnud raskusi, mida ületada, aga näha, et kõigil lõpuks naeratus suul on, pani mind õnne tundma. Nüüd võisin ma Kariniga jälle hästi läbi saada.

Kusjuures see tuligi nii ruttu. Peale tunde tuli Karin kohe minu juurde ja küsis, kas ma tema poole tahaksin tulla. "Ei, parem mitte. Täna peaksid sa olema Jussiga, mitte minuga," vastasin ma viisakalt. Tema sellega muidugi ei leppinud. Vastas, et Juss võib oodata, aga minuga tahab ta kohe olla. Mul ei jäänud üle muud, kui õlgu kehitada ja nõustuda.

Olime valmis minema, kui ma korraga küsisin: "Kas sa enda meelest midagi unustanud ei ole?"

Ta vaatas mind ehmunult. "Mida siis?"

Hakkasin naerma. "Sul on ju ikka veel vahetusjalatsid jalas."

Tüdruk punastas, vabandas ja jooksis kiiresti jalanõusid vahetama. Ega see november naljaasi ei ole.

Lõpuks tema poole jõudes tegi Karin mulle veidra ettepaneku. Ta ütles, et võiks omamoodi meoshow teha. Erinevaid riideid ja soenguid proovida ja nii edasi. See mõte tundus mulle alguses veider. Samas mina kasvasin üles täiesti erinevas keskkonnas. Kas normaalsed teismelised tüdrukud teevad siis nii? Vist teevad. Igaks juhuks olin nõus.

Täis elevust jooksis Karin riidekapi poole. Ta pildus sealt välja igasuguseid riideid, mis meile sobida võiksid. Proovisin erinevaid asju, mis ta mulle andis, aga enamus neist olid mulle suured. Lõpuks leidis tüdruk mulle valged pihateksad, mille peale läks lohvakas lühike T-särgi moodi asi, või kuidas iganes teie neid kutsute. Jalga pani ta mulle ühed nunnud ketsid. Endale valis ta lihtsalt tumedad teksased ja erksinise topi.

"Mis nüüd?" küsisin end peegli ees vaadates. Kogu see asi tundus mulle kahtlane.

"Nüüd teeme me meigi ja soengu," vastas ta rõõmsameelselt ning tiris mind toolile istuma.

Kortsutasin kulmu. "Miks me seda teeme?"

"Sest..." Ta võttis sügava hingetõmbe. "Sest kurat küll, Juss pole mind üldse kuskile välja viinud ja ma ei taha pidevalt välja näha nagu mingi kopitav kartul. Ja pealegi on selfie'de jaoks vaja ilusat nägu ja soengut, vot nii."

"Eem, okei," vastasin ma lühidalt ja lasin Karinil tegutseda.

Ta tegi mulle imeilusa jumestuse. Ma ei näinud välja nagu mingi ebaühtlane lubjakivi. Nüüd oli mul nagu ühtlane kreemjas nahk, mida ma jumaldasin. Veel tõmbas ta silmalaineriga jutid ja tegi silmanurga lauvärviga pisut tumedamaks. Karin tegi veel erinevate puudritega mingeid asju, millest ma mitte midagi aru ei saanud. Kui ta veel mu huuled roosaks värvis, võisin öelda, et ta on imehead tööd teinud.

Tänasin teda ning tundsin, kuidas mu nägu kergelt õhetama hakkas. Ma ei teadnudki, et ma nii ilus võin olla. Karin kommenteeris: "Kuule, ma täitsa paneksin sind."

"Ma armastan sind ka," vastasin naeratusega.

Ootasin natuke aega elutoa diivanil, kuni Karin end meikis. Peagi tuli ta alla minu juurde. Hakkasin just küsima, et mis edasi saama hakkab, aga kuulsime maja eest autosignaali. Karin tormas ärevil uksele ja avas selle. Seal seisis Juss, kummagis käes suur punt lilli. Ta punastas kergelt ning rääkis: "Ma ei teadnud, kas sa mõtlesid tõsiselt või see oli nagu see koodvihje, seega ma tõin teile mõlemale."