Komöödia

10. - "Hei, lilleke."

Indrek peatus ning lausus: "Kuule tead, sa oled nii kerge. Sind oleks ikka päris hea naistekandmises kasutada. Või kaugusviskes või midagi..."

"Väga armas."

Lõpuks lasi Indrek mind maha, kuigi turvas mind veel enda kätega, sest ta oli mul pea ringi ajanud ja ma tuikusin tõsiselt. Raputasin enda pea selgeks. Oma maailmavaate selginedes pidin lõpuks ikka teada saama: "Kuule mees, mida asja sa just korraldasid?"

"See aitas mul sind naerma panna."

Muigasin. "Ei aidanud." Seejärel turtsatasin naerma. Pidin tõdema: "Sa oled ikka täitsa kohutav."

"Kindla peale," vastas ta muiates.

Lihtsalt viskusin talle kaela ja kallistasin teda tugevalt. Kuidas sai tema mulle sellise õnnepahvaku küll sisse panna. Indrek oli tõepoolest ainuke. Kilkasin: "Ma tõesti armastan sind!"

"Ja sa pole ainuke," vastas ta uhkelt. No on alles egoist.

Veetsin ka ülejäänud päeva temaga, sest mul ei olnudki eriti kellegi teise juurde minna. Isegi kui oleks olnud, siis Indrekuga oli lihtsalt hea. Arvasin alati, et Juss oli see, kes seltskonnas tuju üles viis, aga siis nägin, et noormees minu kõrval avaldas mulle mingit ülipositiivset mõju. Kuni tundide lõpuni, mil jälle üksi jäin.

Tundsin aknast välja vaadates kõhedust tekitavat külmavärinat. Ma ei pidanud teda nägema, et tabada ära tema muiet, kui ta lausus: "Hei, lilleke. Pole ammu rääkinud."

Pöörasin ümber ning teda vaadates kahtlesin, kas üldse mingeid sõnu oli võimalik suust välja saada. Tundus, et Ethan nautis seda olukorda täielikult. Ta muigas: "Tead, meil on vaja paar asja ära korraldada."

Noormees tuli mulle lähemale ja taganesin, kuni mul polnud enam kuskile taganeda. Pärisin: "Miks sa mulle nii lähedal oled?"

Ethan kehitas õlgu. "Lihtsalt normaalse vestluse arendamiseks." Seejärel astus ta mulle järjekordse sammu lähemale. Meie vahel polnudki õieti enam mingit ruumi. Ta rääkis ükskõikselt: "Noh, meil tuleb seda lauluvõistluse asja arutada. Läheks siis sinna harjutusruumi, kus muidu oleme olnud."

"Eeh, olgu," vastasin ebalevalt ning kaldusin küljele, et temast eemale saada.

Hakkasin närviliselt klaveriklassi poole liikuma, mistõttu jõudsin sinna veidike varem kui Ethan. Mu süda puperdas kohutavalt. Kuidas sai tema juuresolek mulle sellist mõju avaldada? Ma sain talle vaevu otsagi vaadata.

Poiss astus tuppa, seadis end lohakalt toolil sisse ning seletas: "Noo... ma valisin mingid laulud välja ja printisin noodid välja. Need on seal kuskil mingis kastis. Sa vali välja, mis tundub kõige sobivam ja siis vaatame edasi."

Üsna häirituna tema käitumisest kõndisin suunas, kuhu ta enda käega viidanud oli. See ruum oli kaste ja pabereid täis. Andsin talle kindla peale mõnusa vaatemängu neid noote otsides, aga lõpuks need siiski leidsin. Hakkasin järjest laule läbi vaatama. Esimene laul: "Deadly woman". Teine laul: "You're a killer." Ning kolmas: "Better without you."

Heitsin talle kurja pilgu ning laususin: "Kuidas oleks lauluga "Kui sa ei oleks sitapea"?"

Ethan muigas. "Ma eelistan siiski teist laulu. Sa pane see mingisse noraamlsesse helistikku, kirjuta akordid ja kohanda palun. Tee sõnu ka veidi mugavamaks, kui aega saad?"

"Ja mida sina teed?"

"Vaatan, et sa kõike metsa ei keeraks."

Pööritasin vaid silmi ja alustasin tööga. Ükskõik mida ma ka ei teinud, tegi Ethan tähtsat nägu ja teatas, et see ei kõlba kuskile. See muutus mõne aja pärast lausa talumatuks. Tahtsin teda lihtsalt selle sama kasti ja paberikuhjaga vastu nägu lüüa, aga ei saanud. Tegin veel viimase muudatuse noodis ja esitasin seda talle.

Ta naeris: "No kuule, ma arvasin ikka, et me tulime siia tööd tegema, mitte nalja viskama."

Seejärel astus justkui eikuskilt välja muusikaõpetaja, kes sõnas: "Kuulge, ma olen seda tsirkust siin juba mõnda aega jälginud. Nii ei saa. Keegi meist ei oska siin koostööd teha."

Naine vaatas mulle pettunult otsa ning lausus: "Marleen, palun lahku. Me leiame Ethanile uue partneri."

"Aga-"

"Ei ole mingit aga. Sa lihtsalt teed kõik, mis sulle öeldakse ja ise ei paku mitte midagi värsket välja. Selline pole hea meeskonnaliige. Palun lahku."

"Mida iganes," pahurdasin ma, viskasin enda koti lohakalt õlale ja tormasin minema.

Tundus, et olin juba lõputult trepist alla jooksnud, kuni seisma jäin ja maha istusin. Pühkisin enda silmast pisara. Miks ta pidi nii õel olema? Miks pidin mina teda armastama, kui teda mind vihkas? Miks?

Tormasin veel rõivistusse, kuhu mu jope jäi. Vaatasin pisarsilmi kõrvale, aga järgmisel hetkel kuulsin jälle Indreku häält. Justkui hoobi pealt muutus mu nägu neutraalseks, kui ma talle mööda minnes "hei" viskasin.

"Kuule, ma nägin seda küll," lausus ta tõsiselt, võttis kinni mu käest ja pööras mind enda poole. "Pole hullu," sõnas Indrek, "küll kõik korda saab."

___

Kuulge ma ei tea, ma sakin lihtsalt. See ei ole üldse ühtlane. Kõik asjad mingi lampi juhtuvad ja ma ei tea lihtsalt enam. See ei lähe ikka. Aga ma ei ole nii kaua uuendanud, et seda praegu uuendasin.