Komöödia

3. - Väga siivutu

"Ta on kõikjal!" hüüdis Indrek täielikult hüsteeriasse minnes, mis võis kõrvalt vaadates pisut naljakas näida. Poiss jooksis sööklast välja, jättes nii Kaupo, kui ka Marleeni talle segaduses järgi vaatama.

Ma hakkasin Indrekule järgnema ja loomulikult tuli ka Marleen minuga kaasa. "Mis viga?" päris ta. Vaatasin talle kaastundlikult otsa ning teatasin halbu uudiseid: "Söörik suri üleeile ära, Indrek ei ole sellest veel üle saanud."

"Muidugi ei ole, mitte ükski laps ei saa oma koera surmast iialgi päris üle. Nende suhe oli veel eriti lähedane." Ta ohkas murelikult ja tõstis tempot.

Sööklast välja minnes leidsimegi Indreku lähima pingi pealt istumast. Vaatasime mõlemad teda murelikult ja ma uurisin: "Kuule, kõik ikka okei?"

"Jaa, jaa, igal juhul," kinnitas ta ja pööras pea ära, sest tema silmad hakkasin märjaks tõmbuma. "Ma ei tunne end hästi, ma lähen koju."

"Olgu, aga me tuleme pärast sinu poolt läbi," lubas Marleen, mulle kinnituse saamiseks otsa vaadates.

"Ei, ei, mis mina nüüd," naeratas Indrek. "Teilt noortel on täna aeg koos olla, näete üksteist esimest korda üle pika aja. Küll mina vana inimene hakkama saan. Tegelikult ma jään parem kooli, mul on kõik korras ju."

Indrek oli lausa imeliselt veenev. Kas oma perfektse teeskelmis- ja valetamisoskusega ta tüdrukuid saabki? Kuigi jah, ta oli ikkagi märkimsäärselt kuum ka. Kui mõistlikult võtta, siis muidugi ta valetas, aga ta mängis meie ajudega ja me jäime vastusega rahule, kuigi mõistsime, et tal kõik täiesti korras ikkagi ei olnud.

Peale tundide lõppu läksime Marleeniga kohvikusse, kus tellisime mõlemale kakaod, mille me kiirustades ära jõime. Me arvasime, et oleks kena mõte enne minu poole minekut kohvikust läbi käia, aga vähemalt minu närvid nii hästi vastu ei pidanud. Tee kodu poole oli väga rutakas ja kohati koomiline.

Viskasime esikusse jõudes kiiresti kossid jalast ära. Ma ei tea, kuhu temal nii kiire oli, aga mina ei suutnud oodata, et teda halastamatult... kallistada... või midagi taolist. Jooksime itsitades üles minu tuppa. Peale sisenemist toetasin seljaga uksele ja teatasin põrgulikult naeratades: "Kedagi pole kodus."

"Okei," naeris ta, "ja mida me nüüd selle teadmisega peale hakkame?"

"Mis on kõige siivutum asi, millele peale sa tuled?"

"Mitte mille, kelle," parandas ta mind ja vaatas seejärel ehmunult ringi. Ta punastas: "Ei, ma just ei öelnud seda... No vähemasti ei mõelnud! Vaata, mida te minuga teinud olete! Patused!"

"Kuule mina ei tea, mida Karin sulle pähe paneb, aga veama kihla, et ta teeb Jussiga pidavalt mingeid kahtlaseid märkuseid, seega ma ei süüdista. See on päris nakkav." Ma muigasin.

Ta kattis enda näo kätega. "Ma ei saa, mul tulid juba ainuüksi selle peale kaks siivutut nalja pähe."

"Kallis, aga ega ma sind ei süüdista," naeratasin ma mõistvalt. "Sa ei saa ju midagi teha, et ma su nii kiima ajan."

Marleen hakkas valjult naerma. Tema naermine ajas omakorda mind naerma, kuigi punnitasin, et seda siiski tagasi hoida. Pärisin 'solvunult': "Kus see nali nüüd oli?" Ta oli nii ilus, kui ta naeris...

"Ei kuskil. Mida 'siivutut' me teeme siis?"

"No ma ei tea, see on ikka nii räpane, et pärast selle välja ütlemist peaksin ma oma suud seebiga pesema."

"Räägi ikka," naeratas Marleen. Kuidas oleksin saanud 'ei' öelda? Kõndisin talle lähemale ja sosistasin talle seksikalt madala häälega kõrva: " Kõigepealt me vaatame üksteisele väga sügavale silma. Ja siis... siis ma võtan su käest kinni."