"Karin, tule nüüd!" utsitas mind Juss, tiris mind käest ukse poole ja naeris lõbustatult, kuigi oleks pidanud vastupidi olema.
"Appi, Issand, ei! See on nii hirmus!" puiklesin näost punasena vastu. Ma olin täiesti kindel, et ma peedistusin! Nüüd, kui me Jussiga "ametlikult" koos olime, siis muidugi pidid tulema pühad tseremooniad ja kõik! Et kas jünger sobib ikka tütrekese lastele isaks! Ah... mu vanemad on kõige hullemad.
Poiss puhastas lumest enne uksest sisse astumist oma kapuutsi. See tehtud, vaatas ta mind hetkeks totakalt ning sõnas: "Ära muretse, ma täna ei hammusta kedagi."(Kuigi mina ei lähe sinna kunagi arvesse!)
Paratamatult naersin kergelt ja andsin talle kerge löögi vastu käsivart. Juss naeris mulle vastu, seejuures oma mütsi kohendades, mille ebaõnnestumise tagajärjel tulid mütsi alt välja tema nisupruunid juuksed, mis isegi sellisel talvisel õhtul helkisid. Ta pööritas endale oma kohmakuse pärast silmi ja tõmbas mütsi sootult peast. Tema põsed olid külmast õhust roosad nagu mingid nunnud päikeseküpsed õunad... Karin, kas sa tõsiselt just ütlesid seda? Psüh, või pigem mõtlesid? Ah, appi! Armastus ajab pea sassi!
Hingasin otsustavalt välja ning vajutasin käe ukselingile. Huh, jah, siit need vanemad tulevad. Ei tea, kas nad hirmutavad Jussi ära? Nii, et jookseb ära ja ei tule kunagi tagasi? Kas ta põgeneb Mehhikosse? Kas ta saab seal mingi vuntsiga lapsi? Ah, kuradi türadi põrgu! Lõpeta pabistamine! Sa oled enesekindel, seksikas, sarmikas ja ohtlik Karin, ära löö põnnama!
"Mida sa ootad?" päris poiss laialt naeratades ja asetas enda käe lingile, just minu oma peale.
Te kindlasti ootate, et sealt tuli mõni romantiline stsenaarium, aga ei! Juss hakkas ukselingiga üles alla kolistama ja minuga ringi jamama! No on jobu! No on... Tobu-Juss on! Ei, aga see oli ju kohutavalt hirmus. Seetõttu huilgasin paaniliselt, et ta lõpetaks, aga ta ei kuulanud, sest oli minu kiusamisega nii ametis. Proovisin teda takistada ja lendasin talle selga, mistõttu lendas ta koos minuga lumehange pikali.
"Tropp!" sisistasin vihaselt.
"Ma ju aitasin sul ainult sisse saada," naratas ta süütult vastu.
Kostus tuttava naise hääl: "Püha pärgel, mida teie veel teete!?"
Rullusin Jussi pealt maha ja proovisin samal ajal keelega juukseid suust välja ajada, aga see polnud kuigi tõhus. Püsti tõustes raputasin end hüsteeriliselt, et lund krae vahelt välja saada. Pärast kõike seda tsirkust seisin oma ema ees nagu midagi poleks kuangi juhtunudki, võtsin sisse enesekindla poosi ning laususin: "Tere."
Juss naeratas vaid kergelt ning tõusis väärikalt püsti. Tema teretas sammuti. Ema ei ütelnud enam ukse lävelt midagi, kadus tagasi majja. See oli nüüd küll oivaline algus.
Sisse astudes uuris kutt veel natuke üllatunult minu maja. Oi, vabandust, mis maja... friggin mõisat! Juss oli mul varem paar korda külas käinud, me olime väiksemates klassides pigem Indreku pool, vahel Jussi, suhteliselt ei iial Ethani juures ja viimasena minu juures. Mu vanemad teeksid vist iga mu sõbra maatasa. Pealegi ma ei tahtnud jätta mingit peenutsevat muljet.
Poiss riputas oma jope, salli ja mütsi nagisse ja ma muigasin, kui nägin tema seljas T-särki. "Ära parem pusaga tule!" meenutasin talle hommikul öeldut. Muidugi! Aga ega ma ei pahanda, olgu nii, kuidas tal mugav on. Mul endal olid ka täiesti tavalised riided seljas.
"Tule siia," sõnas ta korraks sosistavalt. Astusin talle lähemale. Ta liikus oma huultega minu põskede poole, muigasin kavalalt. Aga musi asemel hammustas ta mind! Kiljatasin vaikselt, kuigi see polnud sugugi valus. Vaatasin teda maru vihaselt.
Juss patsutas oma kõhtu, kui selgitas: "Ma tahan süüa."
"Ära siis mind söö!" pööritasin silmi.
"Väga õige! Magustoit viimaseks!"
Kõmpisin "söögituppa" teades, et poiss tuleb mulle järele. Kui me lõpuks laua juurde jõudsime, tõusid mu vanemad püsti nagu peened inimesed ikka ning tervitasid formaalselt: "Tervist. Palun istuge." Appi, te räägite oma enda tütrega! Kas te ei oleks võinud lihtsalt kartuliputru tampida, põlle eest võtta ning kui ma oleksin kööki astunud, oleks rõõmsameelne nägu mind ja Jussi kallistusega vastu võtnud. Perenaine oleks ütelnud: "Istege juba! Toit jahtub ära!" Oh, Jussi ema oli just nii imeline! Minu omad tundusid lihtsalt nii kalgid.
Istusin Tobu-Jussiga kõrvuti, meie vastas sõid vanemad. Mul polnud ausalt öeldes mingit tahtmist nende kahega seal lauas üldsegi istuda! Eks tuli üle elada. Ja Jumal, anna jõudu Jussile, et ta selle üle elaks!
Esimesena toodi meile mingi hästi imelik salat! Okei, esiteks on mu kõht üldse liiga lame, et ma saaksin endale mingi kolmekäigulise õhtusöögi alla toppida ja kui see veel vastik on, siis... kasta või õliga kõri üle, ikka ei lähe! Ma ei teagi, see oli vist mingisugune kalmaarisalat. Ja kui ei olnud, siis kindlapeale midagi sama rõvedat. Pärast ühte ampsu öökisin ja lükkasin taldriku endast jonnakalt eemale. Ema ja isa vahetasid hetkeks teineteisega pilke, sõid siis aeglaselt salatit edasi. Ma kahtlen, et neile endale see ka meeldis. Nad olid tõenäoliselt maitsemeele ammu kaotanud.
Jälgisin oma poissi. Tüüp oli näost veidike kahvatu, ta sai aeglaselt, jõi peale igat ampsu. Ma polnud Jussi kunagi nii isutult näinud, mida mu vanemad küll temaga teevad! Lasin end toolis lössi, panin käed risti ning laususin pahuralt: "Sa ei pea sööma, kui sa ei taha!"
Vaatasin, kuidas need molluskijäänused ta kõrist alla läksid. Seda ettekujutades hakkasin paratamatult ja peatamatult öökima. Üllatusin kergelt, kui ta õrnalt ja leplikult naeratas, ise sõnades: "Ma tean, ega keegi ei sunni."
Ja tõesti, mõne aja pärast oli poiss oma taldriku tühjaks teinud. Oh, on tema alles ebainimlike võimetega! Mu vanemad olid ise vaevalt pool enda portsudest ära söönud, kui nad Jussile sõnasid: "Küll sa oled ikka näljane. Me saame aru, et sa tavaliselt sellist toitu ei saa. Meil on kaks käiku veel."
Vou, vou, vou! Kas te värdjad ei tahtnud ise oma ilget salatit süüa ja nüüd teete pilkava kommentaari selle kohta, et Juss selle puhtast viisakusest ära sõi!? Või et tema on mingi näljarott, et normaalset toitu ei saa!? Kas see vihastas Jussi? Mind igatahes küll!! Poiss, keda mina teadsin oleks vähemalt natukenegi pahandanud, aga Tobu-Juss sõnas tummalt: "See oli tõepoolest midagi teistsugust."
Olime pearoaga poole peal, kui mu isa ajas selja sirgu ning sõnas poisile: "Kas sa räägiksid meile natuke endast?"
Juss vaatas kohmetult minu poole, vaatas oma taldrikule ja rääkis: "Ee... Ma olen Jaanus. Jaanus Räästa. Ma.. ma.."
Oli selgelt näha, et Juss tundis piinlikust ja talle ei meeldinud sedasorti tähelepanu. Sest tema oli ju sattunud mingi peenutseja-plika koju, kus kõike hukka mõistetakse. Tere tulemast perekonda! Ei, seda ei ütelda siin kunagi.
Isa uuris edasi: "Noh... Räästa... millega sa siis oma vabal ajal tegeled?"
Ma oleks leppinud "Jaanusega", aga perekonnanime järgi kutsuda... appii!
Juss tuli mu kõrva äärde ja sosistas laia naeratusega: "Su emaga."
Turtsatasin paratamatult naerma. Naljakaks tegi kõik see, et selles toas oli mingi matusemeeleolu või ülekuulamine ja siis ta ütleb korraga midagi sellist. Ta on lihtsalt parim! Peatasin hetkeks aja. Uurisin seda naerusuiset nisukarva juustega totut Eestimaa poissi, kes ei põrunud kunagi minu naerma ajamisega. Ja taustal oli mu isa. Nii ilmetu ja tõsine. Isegi hoolimatu. Räägitakse, et tütar abiellub sellise mehega, kes on nagu ta isa, aga kui mina vaatan oma kallist Tobu-Jussi ja... ja keda tegelikult? Kedagi päiksekiiretut, kedagi halli... Siis valiksin oma nisupea!
Ma tean, et mu vanemad ei kuulnud, mida Juss ütles, aga nad tundusid ärritunud. Oih, unustasin, et söögilauas ei tohi keegi naeratada. Ega siin majas. Poiss tundis end jälle kui tupikusse aetult ja proovis edasi seletada: "Noh ma... ma vabal ajal... ma aitan vahel kodus puid lõhkuda või muud taolist. Ja siis mängin arvutimänge. Ja siis söön."
Iga sõnaga tundis Juss end aina ebamugavamalt. Naeratasin säravalt ning rääkisin kaasa: "Jaa, uskuge mind! Jussi ema teeb parimat šokolaadikooki!" Oo, kuidas veel tegi!
"Ah et šokolaadikooki..." mõtiskles ema.
Ja polistseinik (ehk isa) küsitles süüalust edasi: "Ja kui kaua sa Karinit juba tead?"
Vastasin pahaselt: "Põhikooli algusest, pagan võtaks!"
"Miks sa ärritud?" ei saanud ema aru.
"Sest te ei tea isegi, kes viimased viis aastat mu parimad sõbrad on olnud!" selgitasin vihaselt.
Juss tegi jälle selle halli ja rõõmutu näo, kui lausus: "Pole hullu, eks ikka jääb mõni asi vahele."
Isa pistis väikse praetüki endale suhu, neelas selle alla ning mõtiskles: "Ammu siis juba sõbrad... siis on vähemalt teada, et polnud välimuse pärast armumine. Sest sina, Karin, oled juba neiuks sirgunud ja välimuse tagaajamine võib lõppeda ebasündsalt."
Mida sa just ütlesid!? Kas sa väidad, et Juss on kole?!? Või mida...??
Poiss andis kõige võltsima naeratuse, mida kunagi temalt nähtud ja lausus: "See on jah siis hea."
Mis temast sai? Mis sai ühe õhtusöögi käigus poisist, kelle naeratus kunagi ei kustunud? Kuhu jäi mu Jussike? Ja mu vanemad ajasidki mu kalli Tobu-Jussikese kaugele lõunasse... Mis juhtus? Mina tegin nii, see oli minu süü. Ja Juss oli selline kogu õhtusöögi aja. Kohutav.
Hiljem saime ikkagi minu tuppa. Lausa tormasin sinna sisse, sest ma ei suutnud end kauem tagasi hoida. Istusin põlvili voodile ja hakkasin nutma. Mul oli selline tunne nagu Jussist oleks keegi kogu sära ja rõõmu välja imenud ja see oli minu süü. Mina lasin sellel juhtuda. See oli küll arvatavasti ajutine, aga et mina olin talle midagi sellist teinud. Pole hullemat tunnet, kui kellegi sära ära võtmine.
"Miks sa nutad?" ei saanud Juss aru. Ta seisis nõutult toa teises otsas ja uuris ainiti mind.
Korjasin end voodilt kokku ja marssisin vihaselt temani, tahtes midagi kurja ütelda, aga ma ei saanud. Vaatasin tema helepruune silmi (mis olid täpselt tema juuste värvi!), aga paratamatult tegi see kõike ainult hullemaks. Arvake ära, mida ta tegi:
a) lakkus mu nägu
b) võttis oma riista välja
c) kallistas ja suudles mind lohutavalt.
Õige! A! Ja nii oligi, et korraga käis ta keel üle minu põse ja ta ütles pooleldi vastikusega: "Mis magustoit sul see nii soolane on!?"
Lollakas! Kes... kes oli jälle lollakas. Ja ta oli tagasi! Millegipärast tundsin end nagu maailma kõige õnnelikum inimene. Pööritasin silmi, kuigi naeratasin sel ajal siiralt. Korraga ta tõukas mind. On siga! Komberdasin voodisse ja järgmisel hetkel hüppas ta ise ka voodi peale. Poiss tõmbas särgi enda ümbert hästi pingule ning hakkas seejärel lihaseid pingutama.
"Vabandust, et segan, aga mida kuradit sa teed?" pärisin muiates.
"Ära sega! Ma kutsun välja oma sisemist Hulk'i," selgitas ta mulle naeruselt ent lõpetas oma tegevuse. Uhkelt sõnas ta veel: "Hullult lahe oleks olnud, kui särk oleks niimoodi katki kärisenud."
"Jah, oleksid pidanud minu oma pärast kandma," muigasin teda jalaga tonksates.
Ja järgmisel hetkel lendas ta mulle peale. Kui tormiline saab keegi olla!? Pärast sellist söömaaega! Veame kihla, et tal oli selleks ajaks juba pool toitu seeditud. "Mootorpaat!" hüüdis Juss, pistis oma pea minu rindade vahele ja hakkas põristama. Naersin kogu südamest!
Poiss kergitas end minu kohalt ära ja liikus mu kõhule. Ta hammustas mu nahka õrnalt läbi särgi, üteldes: "Siin on toit."
Tundsin, kuidas ta oma hammastega õrnalt mu kannikat naksas ning varastasin paratamatult tema lause: "Ja sealt tuleb toit. Nii romantiline!"
"Sina ütlesid seda, mitte mina," naeratas ta. Oh, see naeratus! See naeratus... Ja tema naer. Temal on maailma kõige kaunim naer. Kui minul selline oleks, ma naeraks ka pidevalt.
Kui olin teda niimoodi unistavalt vaadanud, siis julgesin lõpuks lausuda: "Juss, ma nagu... ma suht armastan sind."
Poiss vaatas mind suu pooleldi lahti nagu tal peas laeks midagi. Pikad juhtmed sellised, ütle ometigi midagi! Juss püsis selle sama näoga nii kümme sekundit, kuni lõpuks enam "ei laadinud." Kutt näis segaduses olevat. Seejärel naeratas ta muretult ning rääkis: "No karta on! Me oleme üksteist nagu mingi aastaid tundnud! Peaks Indrekule ka seda ütlema, kutid ei kipu nagu oma sõprust niimoodi avaldama."
Sõprust!? FAKING SÕPRUST?!? Sellel argpüksil polnud isegi julgust mulle öelda, et tema ei tunne veel nii palju. Ta räägib nagu ma oleks seda teisiti mõtelnud. Mu süda purunes. Kasvõi natukenegi. Mu silmadesse tekkisid pisarad, aga kõik see asendus vihaga. Karjusin talle: "Kao välja! Mine mu majast minema!!"
"Karin, mis asja??"
"KAO ÄRA!"
Viimasega ta jooksiski. Oh, kui rumal ma olin. Mida ma nüüd teen? Nüüd on ta küll Mehhikosse läinud... Aga ta ei armastanud mind. Mitte nii nagu ma tahtsin. See polnud küll tema süü, aga see tegi endiselt haiget. Mõtlesin sellest terve õhtu. Tegelikult öö ja siis veel päeva, kuni ei suutnud enam ärkvel püsida.
___
Mõtlesin, et võiks näidata, mida need kutid kah teevad :D