*Marleeni vaatenurk*
Enne tundide lõppu otsis Ethan mind rõivistus üles. Ta naeratas mulle väga soojalt ja sõbralikult. Ulatas mulle mu õhukese räbaldunud kuhti ja soovis mulle kenat päeva. Veider ju, või mis? Oligi siis esmaspäev, selle nädala esimene päev, kus ta pidi kena olema. See muutus oli väga äkiline ja järsk, teised ka vaatasid veidike veidralt, et mis tal viga on. Mõned sosistasid veel, et kas meil on mingi värk, et ta nii mesimagus on. Alati tundus nagu ta oleks igati vältinud viisakust, aga sel päeval oli ta lihtsalt kõigiga kena ja naeratav. Iga tüdruku süda sulaks sellise naeratuse peale... See on vaid kihlvedu, ta muidu ju vihkab mind. Kui tema kaotab kihlveo, et suudab nädal aega kena olla, siis ma räägin tema sõpradele nagu öeldud. Naljakas osa on aga see, et mul pole endal aimugi, millest jutt on. Ethan oli oma sõpradega hiljuti imelikult käitunud ja kaugele oli näha, et midagi kahtlast on teoksil. Kutt oli purjus ja kasutasin olukorda ära. Kas peaksin end halvasti tundma? Ah, las sitsib natuke!
Löön koduni kinganinaga ühte kivikest, mis tegelikult mu varvastele haiget tegi. Tossude ninad olid ammu ära kulunud ja maapind tundus mu jalge all nii kohutavalt kõva. Sellised mu jalatsid olid. Sellised mu riided olid. Kõik vanad, kulunud... koledad. Ega siis ainult mina, kõik teised arvavad sama. Kõik vaatavad mind altkulmu või siis ei tee minust üldse välja, sest minus pole midagi silmapaistvat. Kõige tavalisemad juuksed, koos kõige tavalisemate silmadega. Kui keegi mind siiski märkama peaks, mõtleb ta vaid, milline kaltsukubu ma olen ja see on lihtsalt inetu. Jälle. Kole. Tahtsin nutta, sest ma ei saanud olla kunagi midagi muud peale selle.
Koju jõudes tervitasin oma vanaema, kes oma abikaasal käest kinni hoidis. Kas poleks mitte kena vaatepilt? Mõnus hubane maja, kaminas vallatleb soe tuli. Seal samas istuvad kiiktoolides memm ja taat, üksteise kätest kinni hoides, sest nende armastus on kestnud nende elude lõpuni. Sealt see enam põgeneda ei saa. Nende lapselaps tuleb koju, kallistab neid ja naeratab ohates, veidike naljaga hädaldades, et miks vanaema talle nii palju süüa teeb. Siis sööb tüdruk end kõriauguni täis, aga vanaema teatab rõõmsameelselt: "Küpsised ka!" Peagi saabuvad koju neiu vanemad, kes veidike tööst patravad, siis ühise perena laua taga söövad. Minu elu ei olnud selline, see oli midagi muud.
Minu vanaema oli enda ümber tekke mässinud, sest selles lagunenud majas polnud kütet ega sooja vettki sees. Hoidis vanaisa kätt. Vanaisa ise lamas voodis oma tilgutite all, mitte midagi tundes. Kõigil oli külm, välja arvatud vanaisal, sest tema eest tuli eriti hoolitseda. Nagu aimate, siis sooja söögiga laud mind sammuti ees ei oodanud. Tegelikult olin suures näljas. Kujutate ette, vahel hakkab teil juba peale kolmandat tundi koolis kõht korisema, aga mina saingi enamasti vaid koolis süüa. Üks eine päevas. Selleks ajaks olin selliste asjadega juba harjunud. Kõik ütlesid, et see on kole, kui kondine ma olen. Jällegi, kole... Ja siis ümardavad silmad ja huuled, kui ma kõik selle nende sõnul "saasta" toidu kiirelt alla kugistan. Ma ei talu toidu ära viskamist.
Minu vanemad ei tule koju oma päevast heietama. Nimelt, ei tule nad enam kunagi. Ja miks? Minu vanemad on siit läinud. Isa oli narkosõltlane ja ema jõi, suitsetas. Raseduse ajal ka vist. Ja nüüd? Nüüd on mul nõrk süda, mis igat liigutust tehes valutama hakkab. Kõik mõtlevad, et ma olen mingi friik, et ma kehalist kasvatust koolis kaasa ei tee. Et ma ei joo kunagi alkoholi, energiajooki... isegi kohvi mitte. Ma oleksin lastekodusse läinud, kui vanavanemad poleks mind enda poole võtnud. Aga raha ju pole, vanaisa eest hoolitsemine pole odav. Meil pole sissetulekut ka. Kõigest vanaema pension ja erilist raha ma ka enam riigilt ei saa, et oma haigusega hakkama saada. Ma käiksin ju pärast kooli tööl, aga süda ei pea vastu. Ma suren vist varsti. Kui arsti ütleb, et mul on uut südant vaja, siis on see kindel. Ma arvan küll, et kaua ma siin enam pole.
Kõige tipuks on üks asi veel: minu vanaema on haige. Pole vist midagi selles suhtes erilist, et peaaegu kõik vanainimesed on ju haiged. Ja minu vanaemal on südamehaigus, ta võtab samu tablette, mis mina. Mina enam ei võtagi, ma annan need talle. Talle endale ütlen, et mul jagub küll. Miks ma nii teen? Kuidas see üldse võimalik on? Kui tema sureb ära, pean ma lastekodusse minema. Ma ei ela enam üle kellegi suremist. Pealegi keegi ei tea, muidu tuleks mingi sotsiaaltöötaja ja viiks mind ära vist. Siis saaksin küll infarkti, asi on juba päris hull.
Ethani kohta aga jälle... Ma olen midagi mainimata jätnud. Kui ma nüüd siia kooli tulin, ei kohanud ma teda mitte sugugi esimest korda. Minu vanemate kodu juures oli üks kogudus või siis kirik. Ma olin üsnagi väike tirts. Viiene, või midagi taolist. Koguduse ette sõitis just mitu autot ja ühest tuli välja suurte silmadega minu vanune poiss. Ethan. Ta oli seal paar päeva juba olnud ja mina tahtsin teda uurima minna. Hiilisin aia juurde, et natuke piiluda. Tema märkas mind esimesena; olin teolt tabatud. Hakkasin nutma, sest naabrilapsed olid mind alati kiusanud mu riiete ja mänguasjade puudumise pärast. See oli ka piinlik olukord ja ma kartsin väga, et tema hakkab mind ka nüüd kiusama. Ethan ulatas mulle käe, tutvustas end ja teatas, et me oleme nüüd sõbrad. Ma ei osanud suurt midagi öelda, aga veetsime terve nädala koos, kui ta just oma isaga ei pidanud olema. Kiindusin temasse väga, ta oli ilusam ja toredam veelgi kui unistus. Taevast alla saadetud inglike, ma ei liialda. Poisil oli aeg ära sõita ja ma ei näenud teda enam iial. Ethan ei mäleta mind enam, ma ei taha talle meelde tuletada. Ma kardan, et ta hakkab mind narrima. Ma kartsin tulevat nädalat väga. Ethan oli olnud tol päeval sama tore, kui 10-11 aastat tagasi. Ta muutub jälle tagasi ja selle eest ei saa ma end kaitsta. Ma ei teagi enam, kes ta üldse on?