Kohale jõudes lülitasin oma telefoni niipea välja, kui Ahti numbrit oma ekraanil nägin. Raisk! Nüüd oli küll suur pahandus kaelas. Tegelikult, mis mul sellest? Paps ju kloppis kõik kinni. Pidime tuppa minema, sest väljas oli kuidagi väga jaheda võitu, eriti oktoobri alguse kohta. Maja ise oli väike, kaminaga ning hubane. Meenutas mulle mingi-määral isa maja, aga üritasin seda mõtet eemale peletada. Kartsin, et muidu teen sellest kohast kohe leelet!
Istusime maha, pehmele loomakasukale. Jäin Marleeni vaatama ja mõtlesin ikka, et... mõni inimene kohe käib ajudele! Marleenil olid iga päev täpselt samad riided seljas. Vahel asendus hall kampsik lihtsalt halli pusaga. Muidu ikka need moest maha põlenud teksased ja kirevad sporditossud. Seal oli rohelist ja roosat ja sinist ja... külmavärinad tulevad, mõeldes sellisele moekuriteole. Olgu see neetud, kes need kossid siia ilma lõi! Ega riided riieteks, temas oli lihtsalt midagi sellist. Midagi, mis mind nii närvi ajas! Kõik temas oli minu jaoks väljakannatamatu ja talumatu. Piisast ühest sõnast tema suust ja juba kostus see minu kõrvu nõmedana.
Mängisime enamus õhtu mingeid suvalisi kaardimänge, mis Indrek oma vajaduste järgi ära kohendas. Oli temal käes näiteks ruutu-kümme: rääkis, et see on antud mängus mingi maagiline kaart ja bla-bla-bla. Lasi Marleenil mitu korda võita ja oli koguaeg häirivalt sõbralik. Pärast ühte pikemat lahingut, mille mina võitsin, päris Indrek: "Kes juua tahab? Mina olen küll pärast seda hirmus janune!"
"Oh jaa, palun! Too nii palju viina, et pilt vaevu ees püsib, siis mingi ime korral kannatan sellega siin olemise ära" rääkisin naljatades paluvalt, vastikusega Marleenile osutades. Indrek käis näpuga üle oma keele ja tegi oma näpuga mõlemad kulmud üle, mind kurjalt vaadates. See tähendas meie keeli kurjade kulmude joonistamist ja kohe kindlasti mitte oma kulmude silumist. Siis naeratas tüüp jälle sõbralikult ja tegi Marleenile ettepaneku: "Tahad siidrit? Šampust?"
Tüdruk vaatas teda algul ehmatusega, siis kurvalt pead raputades. Naersin: "Sa ei julge alkoholi limpsida vä? No oled ikka-"
"Hästi, tahad näiteks kohvi?" päris Indrek mureliku tooniga, minu juttu katkestades.
"E...ei..." kogeles tüdruk jälle häbelikult.
"Mm... kuidas oleks energiajoogiga?" pakkus Indrek mõtlikult. Tüdruk raputas seepeale vaid kuidagi andeks paluvalt pead. Kortsutasin kulmu ja ütlesin ärritunult välja: "No sa ei ole ka millegagi rahul! Saa aru, et me oleme kuskil pärapõrgus ja me ei saa pakkuda sulle kõike, mida su hing ihaldab! Võta lihtsalt asi vastu, mis pakutakse!"
"Sul on õigus," sõnas Marleen minu üllatuseks, "mul pole vaja neid asju, ega ka midagi muud. Ma elan üle."
"Lucifer - jää vait! Marleen - ma hangin sulle midagi, kas mahl sobib?" lausus Indrek uurivalt ja juba oma ratturitagi selga pannes. Niimõnigi ullike on vahest segadusse läinud, kui keegi Lucifer ütleb. "Kes tema veel on?" "Mida?" "Äh?" No kes see siis veel, kui mina? "Lucifer" ütled sa lihtsalt "Luusifer", aga "Ethan" ütled sa kuidagi "iithf'n". Milleks elu raskeks teha, kui saab ka lihtsaks?
Marleen küll keelas Indrekule ära, et too kindlasti tema pärast poodi ei läheks, kuid see vennike tahtis ju üllast mängida. Ainuüksi mõte, et ma pidin Marleeniga kahekesi ühte tuppa jääma, ajas mu segaseks. Järgnesin Indrekule esikusse, tegin peale seda kindlaks, et Marleen meid ei kuule ja sosistasin pärast tehtut vihaselt: "Mida see kõik peab tähendama!? Ma ei taha sellepärast piinelda, et sina keppi tahad saada!"
Minu imestuseks, Indrek... naeratas. Kavalalt, ühtlasi rõõmsalt. Kartsin juba seda pilku. See polnud see "ma-tapan-naerdes-terve-su-pere-ära" pilk, vaid pigem "ma-jätsin-sulle-sitahunniku-lauale-ja-olen-uhke" pilk. Ja teine variant pani mind võdisema. Vaatasin teda nagu üks suur Ethani nimeline küsimärk. Igale küsimusele on ju vastus, seega ta vastas: "Vaata, Ethan, see kõik on väike selline tagant tõuge. Vastandid tõmbavad ju!"
"Mäh? ...oot...sa siis nagu kavatsed meid kokku sebida!?"
"Ja oleks nii, et kui ma tagasi tulen, siis romantika on õhus! Pakaa!" hüüdis ta endast vaimustuses olles enne lahkumist, koos mõne silmapilgutusega ja kulmi üles-alla liikuma ajades. Minu suu jäi küll sinna esikusse maani lahti. Mõni teadmatu inimene võib öelda, et suu ei saa maani lahti vajuda, sest see pole inimlike võimete piirides. Vot sellele ma ütleks, et mul on isegi pilt sellest! ...Kui keegi oleks pilti teinud. Pole oluline! - Igatahes olin ma seal selle tüütusega kinni.
Lonkisin tuppa tagasi, nagu ma oleks oma õlul kandnud nelja elevanti, kellel igaühel seljas veel oma kaksteist sumomaadlejat.
"Nii, et me oleme siis kahekesi?"
"Väga tabav märkus, Sherlok. Noobeli preemia tuleks sulle anda!" nähvasin tema katsele vestlust alustada. Võtsin põrandalt siidripudeli, mis Indrek oli minu jaoks kohale toonud. Lõin korgi lauaääre abiga pealt ja larpisin, et need piinad juba lõppeksid! Ta oli öelnud ühe lause ja juba see oli nõme. Sellele lausus tema: "Sa oled selline titt!"
"Sa ei julge kohvigi juua!"
"Väga naljakas! Kohv on südamele kahjulik, nagu ka energiajoogid ja alkohol."
"Mis vahet sel on, kas sa sured või mitte?"
"See vahe on, et keegi ei tüütaks sind enam, kui ma läinud olen"
"Kas see mitte pluss pool ei ole?" Võtsin veel mitu lonksu.
"Sinu jaoks on, minu jaoks mitte" vastas ta endaga rahul olles. See vestlus ei viinud ju mitte kuhugi. Pealegi, oli see lapsik. Jätkasime selliste vestlustega vähemalt pool tundi, samal ajal kui mina juba veidike vintis olin. See üks pudel ei tee midagi, aga lõbus tuju tuleb ju ja kõik peab sinust välja tulema! Meie sõnelus oli tõesti juba pigem naljaka pöörde võtnud, mille üle mõlemad vahel naersime. Tema naeris minu naeruväärsete märkuste peale ja mina naersin enda sõnadega kaasa, sest naersin ju tema üle. Korraga laususin: "Sa naerad nagu surmatõves hüljes!"
"Eeh... sa oled alati nii kuri! Mis ma teinud olen?" päris ta pool naljatades, pool tõsiselt.
"Me ulen see, kes ma olen!" sõnasin veidi kohmakalt. Alkohol tegi ka oma töö.
Tüdruk vastas vaid mõnitavalt: "Se uled, uled. Guri uled. Heh, tegelt ma ei usu eriti!"
"Miks sa arvad, et ma mingi hea olen? Sa oled liiga palju mingeid teismeliste filme vaadanud, kus on mingi 'bad boy', kellel on haledalt hea süda ja värki. Mina pole selline."
"Teeme kihlveo! Kui sa oled esmaspäevast alates nädal aega hea, siis sa võidad. Sa pead käituma minuga hästi ja minu juuresolekul teistega ka, nõus?"
"What the fuck? Miks ma peaks seda tegama-a?"
"Sest muidu ma räägin Jussile, Karinile ja Indrekule tõtt. Sa tead küll mille kohta."
Ma jõllitasin teda tummalt, tema mind surmtõsiselt. Ta teadis! Ta teadis, minu valede kohta ja ta kavatses nüüd teistele rääkida? Mind oleks välja heidetud, ma ei saanud sellega riskida. Tahtsin kohe selle teema lõpetada, et ma midagi veel välja ei lobiseks. Võtsin kihlveo vastu ning ootasin oigavalt Indreku tagasitulekut. Tema pettumuseks - ei midagi romantilist.
_____________
No nii, no nii, no nii! :D Rääkige mulle nüüd kohe kõik kõik ära! Kust Marleen teab Ethani valede kohta? Kas Indrek rääkis oma kavatsuste kohta tõtt? Kuidas tuleb Ethanil hea olemine välja ja mida kentsakat sellepärast võib juhtuda? + kas Ahti annab talle palju või väga palju tappa? :D Pange klaviatuur/ekraan huugama siis C;