A/N: Mul on häid ja halbu uudiseid! Hea on see, et "Tähesära" on läbi ja halb see, et tänu sellele saan ma nüüd rohkem "Komöödiat" kirjutada :D (Ja see minu "rohkem" ei ole ka just selline kõige... Teate küll.) Tänan teid teie motiveerivate kommentaaride eest! Alati loen need veel enne uue osa postitamist üle :)
___
"Kuhu sa lähed?" küsisin pahuralt, nähes isa reisikotti esikusse tassimas.
"Ma olen paar päeva puhkusel," selgitas ta napisõnaliselt.
"Puhkusel..." Naeratasin laialt. "Sa tõesti võtad iga võimaluse, et minust eemale hoida. Ära põe, ma saan aru. Emal lihtsalt õnnestus minust varem lahti saada ja nüüd oled sa minuga kinni."
"Kuule!" pahvatas ta ärritunult, vaikis hetke, siis nähvas: "Ära praegu minuga õienda, sina oled see, kes ema pahaseks ajas."
"Sina oled see, kes emaga üldse kõik persse ajas. Meil ei oleks praegu üldse seda vestlust!" vihastusin ma. Isa kulmude vahele tekkis korts, teadsin, et tal on peas tuhat sõna, mida rahena mu vastu visata, aga jättis need hea lapsevanema kombel ütlemata.
Selle asemel sõnas ta tõrjuvalt: "Söök on pliidi peal, soojenda see üles, kui tahad. Ma jätsin sulle raha toidu jaoks, saad tellida, osta, sõpradega sööma minna, mida iganes. Hädaolukorraraha on riidekapis linade vahel, palun ära seda niisama kasuta. Kui sul midagi vaja on, siis helista mulle või räägi naabritädi Mildega. Ta teab, et sa oled üksinda kodus."
Jälgisin murelikult, kuidas mees oma asjad autosse tõstis ning seejärel välja sõitis. Ma vihkan seda, kui ta minu peale ei karju ja mina jään end tüli pärast süüdi tundma. Ta ei teinudki ju midagi, aga suudan ka mitte millestki pasa kokku keerata...
Ma vist sisimas lootsin, et isa muudaks oma hoiakut minu suhtes pärast üleeilset vestlust, aga tegelikult tekitasin temas ainult ebamugavust. Loll oled, Ethan, loll. Kuidas saaks üks vestlus muuta seda, mis viimased kaheksateist aastat muutunud polnud.
Lonkisin enda pärast häbi tundes kööki, kus leidsin potist piimasupi nuudlitega. Ükskõik, kui palju kordi ma isale ka ei öelnud, et ma seda toitu vihkan, tegi ta seda ikka ülepäeviti rõõmsalt edasi. Siis ei teagi, kas ta on passiiv-agressiivne või ta tõesti ei pane minu ümber toimuvat absoluutselt tähele.
Luristasin nälkjatena näivad paksud nuudlid vaevaliselt kurgust alla ning kiirustasin seejärel kööki. Õigupoolest oli see üsna halb idee, sest mul hakkas ruttu halb. Mõte nälkjatest ja muudest ussikestest ei aidanud just kõhule kaasa ka.
Kooli jõudnud, ajasin porised saapad rutuga jalast ning kiirustasin klassi poole. Võisin olla paljusid asju, aga mitte hilineja, seda head tahku ei osanud ma kuidagi endast välja juurida. Tänu sellele avanes ka võimalus igal hommikul midagi juba enne tundide algust kokku keerata, mis rikuks kas minu või kellegi teise päeva. Enamasti küll kahjuks kogemata.
Sellel hommikul tähendas see seda, et läksin Marleeni kõrvale istuma. Kinnitasin endale, et ma ei saagi teda vältides temast kunagi üle. Tegelikult vist igatsesin teda ja tahtsin temaga rääkida. Ükskõik kellega, kui päris aus olla.
Marleen nägi välja meeletult väsinud. Ta klaasjad silmad nõksatasid vaid hetkeks, kui end tema poole keerasin. Ta nahk oli võtmas tuhmi jume, põsesaarnad ulatusid näost välja, silmad vajusid kergelt auku.
"Sa näed sitt välja," kõnelesin otse, "mis juhtus?"
"Ma olen väsinud ja haige," kurtis ta ebalevalt. Siis urises: "Miks sa üldse räägid minuga?"
Pööritasin silmi. "Gee, ma ei tea, sa oled mu klassikaaslane ja pinginaaber. Ma ei teadnud, et need ei tohi teineteisega kunagi rääkida."
Marleeni ilme muutus tusaseks ja ta vajus kössi.
Näpistasin end tugevalt, kuna tundsin tugevat kihku ta enda koju viia, lohutada, enda voodisse sooja teki sisse mätsida, lasta tal puhata, mis oli minust hale.
Samas tundsin esimest korda sellel õppeaastal, et see on päriselt Marleen. Ülejäänud ajast oli ta nagu võõras inimene. Tüdruk, keda mina armastasin, ei pildunud hoolimatult teravaid sõnu ega valinud armutuid ja armulisi käitumislaade nii, kuidas talle parasjagu sobis. Ta ei olnud nagu... mina.
"Sa puudusid pikalt," märkisin ma. Marleeni polnud paar nädalat ja iga kord küsivad õpetajad just minult, kus see plika redutab.
Tahtsin ka Patricku kadumise pärast rohkem rõõmu tunda, olin kõik halvad asjad tema kaela ajanud ja nüüd, kui ta on läinud, saan aru, et see ei teinud midagi paremaks.
Marleen vastas naeratus suul, nagu oleks see iseenesestmõistetav: "Ma olen ju haige." Tundsin, et see on isegi kergelt etteheitev.
Turtsatasin miskipärast naerda. Tundub, et ebamugavusest.
"Ethan..."
Ma nägin ainult tema huulte liikumist. Haigena või mitte, on ta hääl ikkagi nii hell, et see mu pähe nagu visuaalina ilmuks, mingite värvidena, mida inimsilm ei näe, aga millest sisimas teab. Ja see väike kurv ta suunurgas, kui ta ütleb midagi head. Fuck...
"Kas ma saaksin täna veel su poolt läbi käia? Sa ütlesid mulle kunagi, et mu kingad ja mingid asjad on sinu poole jäänud. Mul oleks neid vaja."
"Jajah..."
Ta kulm vajus kortsu. "Kas sa kuulad ka või?"
"Jajah... Oota, miks?"
"Lihtsalt nagu..." Ta mängis närviliselt oma sõrmedega. "Palju aega on juba möödas sellest ja ma ei taha, et mu kola sinu pool vedeleks. Ja kui ma nüüd pikalt haige olin, siis ei teagi, äkki tekib veel olukordi, kus ma ei saagi neile järele tulla. Ja siis... Tüdined veel ära ja viskad minema."
"See kõlab minu moodi küll," märkisin sarkastiliselt, kuigi tean, et see on tõele üsna lähedal. Või väga.
"Ei," ta kohmetus, "ma ei mõelnud sind solvata!"
Pööritasin silmi. "Issand jumal, jää vait oma jutuga."
"Jah, sorry." Marleen taganes häbelikult klassi, vaatas tagasi nagu tahaks midagi öelda, kuid tegeles omade asjadega edasi.
Ikka kuradi tubli töö, Ethan. Said nüüd Marleenist üle? Sada protsenti.
Kui ta pärast tunde minu kõrval sammu püüdis pidada, oli ta väsimusest hoolimata isegi erksa olekuga. Ta surkis uudishimulikult: "Kuidas sul Aidiga läheb?"
"Kuidas sul Patrickuga läheb?" Vaatasin teda väljakutsuvalt.
"Haa haa. See pole naljakas," seletas ta tusaselt. Siis naeratas sellest hoolimata.
Narrisin edasi: "Mis tunne on, kui politsei su kuti ära viib?"
"Ma sinuga suhtes olles juba harjusin selliste hirmudega," seletas Marleen ülemeelikult.
Muigasin. "Ära aja."
"Kuule kui me Räpinas-"
"Me ei räägi sellest! Marleen, jäta oma röste hilisemaks ka," naljatasin.
Ta ei saanud aru: "Hilisemaks?"
Oh... Mul läks juba peaaegu meelest ära, et me Marleeniga ei ole... Fuck. Fuck! Tapke mind aeglaselt! Ühmasin ebamääraselt: "Pikk kooliaasta veel ees. You know."
"Vist jah..." Ta tundus kurvameelne.
Marleeni sile käelaba puutus kõndides minu omaga kokku, mispeale me mõlemad enda käed kas taskutesse panime või lihtsalt keha ligidale tõmbasime, astusime teineteisest kaugemale. "Sorry, sorry," punastas ta.
"Jaa jaa jaa," sogasin ma ja köhatasin. I swear to God Ethan, kui sa veelkord nii ajuvaba vastusega lagedale tuled...
Olin juba enda peas välja mõelnud, kuidas ilma puterdamise ja piinlikute hetkedeta Marleeni asjad kätte saada ja talle head aega öelda. Kõik mõtted aga lõpetasid oma raja, kui nägin majale nõjatumas juba kurikuulsat meest. "Oh kurat..." pomisesin enda nina alla, millega pälvisin Marleeni tähelepanu.
"Kes ta on? Ethan?" hakkas ta kohe küsima.
Vanamees lehvitas meile.
Kõnelesin, hääl järjest väiksemaks vajudes: "Aa, ei, lihtsalt." Mida ma ütlesin lollide vastuste kohta?
Võtsin tüdrukul õlgadest kinni ja rääkisin tasaselt: "Mine praegu koju, ma homme toon sulle kõik su asjad, mis ma leian, ma luban. Kõik on hästi, lihtsalt mine praegu ära."
"Sa ajad mind närviliseks," lausus ta ärevalt.
"Mida sa ajad, sul pole millegi pärast muretseda."
"Siis miks sa ütled mulle, et ma ei muretseks?!"
Mees hüüdis lahkelt: "Eetan, ära lase nüüd neiul külmetada. Kutsu ta sisse!"
"Tal on kiire!" hüüdsin kena naeratusega vastu ja lükkasin Marleeni mööda teed edasi. Ta vaatas mind pahuralt, uuris papsi isa, saatis mulle kahtlevaid pilke, kuid nähes, kui vihaselt ma teda silman, otsustas ta õnneks koju minna.
Lükkasin aiavärava enda järelt pauguga kinni, sisistasin talle: "Mida vittu sa teed?! Miks sa siin oled?"
"Issand, sa oled sama dramaatiline nagu su isa." Ta pööritas silmi. "Kus ta on üldse?"
Komberdasin sõnade vahel: "Ee, mina ei tea, tööl vast, kus ikka."
"Kas ma sisse saan tulla?"
"Ma tugevalt eelistan, et ei. Ei saa."
"Ma tugevalt soovitan, et sa mõtleksid selles osas ümber."
"Käi persse," vihastusin ma, "sellele oleks pidanud enne mõtlema, kui sa minu ja ema suhted täielikult metsa keerasid! Ja miks sa Tanelit pead kiusama, sa oled ikka väga-" surusin suu kinni. "Kummaline."
"Seda räägib poiss, kes õhtul oma kasuisa aias ringi hiilib ja varastab."
Jõllitasin teda pahaselt. Tema tõukas end maja seinast eemale.
"Aga vahe ongi selles, et ma ei arva, et sa oled pätt. Ainult pätt. Ning ma suudan sulle andestada selle eest, et minuga ärplema hakkasid, mind lõid, ikka juhtub." Ta turtsatas naerda, ta muie on minu omaga pentsikult sarnane. "Samal ajal, kui su kasuisa otsib igat võimalust, et sind maha teha. Kas ma pean hakkama su päris isast, Kristoferist, üldse rääkima? Kas sa mitte ei vihka, kuidas ta sinuga ümber käib?"
Võib-olla on ta jutus iva...
"Mina ei ole selline. Ja mis tähtsam, ma tean, et sina ei ole selline. Poisid ju teevadki omajagu koerustükke, selle pärast ei saa neid kohe risti lüüa!" Mees naeris pehmelt. "Ma lihtsalt tahan, et sa kuulaksid minu poole loost enne ära, muud ma ei küsi."
Kõhklesin: "Kõlab ilusti küll, aga ma ei näe, miks sa selle jutu rääkimiseks sisse pead tulema."
"Tavapärane viisakus, Eetan. Sa ju ei tahaks mind pahandada, see poleks kuigi tark. Sa ei ole ju rumal poiss, ega?"
"Jaa jaa ei ei," jaurasin närviliselt, "no seda küll jah, et ma siis jah. Mine sisse." Keerasin talle ukse lukust lahti ja kahetsesin otseloomulikult kohe oma otsust. Mitte, et ma oleks sekundikski arvanud, et see on hea mõte, kuid paanika võttis mu keele enda käsutusse ja püüdis mehele hirmust heameelt teha. Automaatselt.
Jälgisin ärevalt, kuidas ta kööki uudistas ning siis lõpuks elutoadiivanil istet võttis. Esimest korda sain aru, et kõigest hoolimata tekitas isa kohalolu minus turvatunnet. Nüüd ma ei tea, kus ta on ja kui kaua ning mida ma selle võõraga teen, kes meie kodus ringi käib. Kui kaua ma tunnen end ebaturvaliselt.
Ta hakkas kohe Marleenist rääkima: "Ega too tüdruk su pruut ei ole?"
"Ei, ta on lihtsalt klassiõde."
"Väga hea." Ta lasi enda peal rahuloleva ilmega diivani peatoele vajuda. "Ta küll õgis sind oma silmadega nagu kutsikas. Alati on naljakas vaadata, kui selline kõbla sinusugusele noormehele peale tikub. Mida ta küll loodab."
"Ta on... lahke," leidsin.
"Mis sul sellest kasu on? Sittagi," arvas tema.
Noogutasin ta öeldu peale mõtlikult, heakskiitvalt.Püüdsin temaga võimalikult sõbralik olla, et ta mind milleski ei kahtlustaks, juhul, kui peaksin ühel hetkel lagedale tulema mõne plaaniga, et temast lahti saada.
Ta näitas vabale kohale enda kõrval, palus mul istuda, selgitas: "Ma tahaks sind nüüd põhjalikult tundma õppida. Perekond ikkagi."
"Ma ei tea su nimegi," rääkisin skeptiliselt.
"Kalju." Ta muigas.
"Okei... Kalju." Proovisin jätta võimalikult siira naeratuse mulje ning istusin ta kõrvale. Ta küsis minu ja meie pere kohta palju küsimusi, millele püüdsin vastata võimalikult pikalt samas mitte midagi ütlemata. Ma teadsin, et mis iganes ta tahab, on see tema ja isa vaheline. Ta teab, et isa vihkab, kui Kalju pere lähedal on. Selle pärast jõlkuski ema ja Taneli juures, nüüd hirmutab mind süütul moel, otsekui midagi tegemata.
Isa ütleb, et ta on halb inimene. Ma ei tea temast midagi, aga tema lõhn, tema kohalolu, viis, kuidas ta hingab, lohisevad sammud - kõik temas, tekitab ebamugavust. Kõige halvem ongi teadmatus. Ma ei tea, mida ta teha võib. Ma isegi ei tea, kas ta on halb.
"Noh," ta pööras pea minu poole, "näita mulle ülemist korrust ka. Kus sa magad?"
Nüüd on vist see hetk, mil mul tuleb palvetama hakata.