-Marleen-
Need nädalad möödusid uduna. Ei rääkinud kellegagi, ei teinud midagi, pigem istusin ja vaatasin. Kurvalt. Sest meel oli sama hall kui varajane detsembrikuu ilm. Nii imelik on, kui teise pilguga sa kohe asju vaatama hakkad, kui sa lihtsalt tead.
Ma tean. Ma tean ja ma näen, millise eksinud pilguga Juss jälgib tüdrukut enda käte vahel, sest ta ei oska enam mitte midagi teha. Ta ei tea, miks tüdruk on pahane või miks ta solvub. Miks ta enam hommikuti temaga koos ei tule või koos ei istu. Juss on eksinud ja kardab. Ta ei tea, mida teha ja enam ei tea mina ka.
Karin oli tõrjuv, oli ka hajameelne. Ma arvan, et ta ise ka ei teadnud, mida ta tundis, mida ta tahtis ja see valmistas talle suurt pahameelt, et ka keegi teine ei teadnud. Ning ta vihkas ka seda, et ta seepärast halba meelt kaasas vedas. Ning vältis Jussi küsivat pilku, sest tal lihtsalt ei olnudki talle mittemingisuguseid vastuseid anda.
Indrek hoidis end alati tegevuses, sest ta ei tahtnud, et tal jaguks aega millelegi taolisele keskenduda. Keskenduda Karinile.
Mina lihtsalt mõtlesin, et see kõik on kuidagi kurb. Mitte ainult meie seltskonna täbar seis, vaid kasvõi see, et üks ilmetu tüdruk toetas end vastu kulunud seina ja vaatas seda kõike pealt, sest ei saanud enda jamadegagi hakkama.
Ühel kindlal päeval, mis juhtus minu mäletamist mööda olema neljapäev, toimus Lihtsalt-bändi esimene päris esinemine. Ma pidin sinna minemas. Pidin. Ethani olek oli täielikult muutunud, või siis pigem endiseks tagasi läinud. Nendes silmades ei olnud rõõmu ning nendele huultele ilmus naeratus vaid siis, kui ta oli mõne enda narrimise üle uhke. Kuid kui ta vaatas just mind, siis ei näinud ma seal valu. Pigem nagu midagi metsikut, ebainimlikku, lihtsalt mõnu. Iga päev oli tõestuseks, et ma olin talle vähem kui tühi-koht ja nagu oleksin alati olnud. Ehk olingi. Teadsin siis, et pean kuulama tulema ja laskma tal nautida igat laulusõna, mis ta minu pihta lennutab. Võlgnen selle talle.
Nüüd, kui samal päeval kooli kuumim paar Ethan ja Aidi läksid millestki vestlema Karini ja Jussiga, vabandas Indrek end seltskonnast välja ja vuristas minust mööda tuhisedest: "Time-out."
"Jah palun!" vastasin ahastavalt ja vaatasin veel Aidit. Ta oli kindlasti hea valik... Järgnesin pooljoostes Indrekule.
Keldrikorrusel jõusaali juures jäime seisma, sest seal ei olnud peaaegu kunagi kedagi. Käisime mõlemad närviselt edasi-tagasi ja mina hakkasin esimesena pihta: "Ma olen selline segapundar, et ma ei saa ise ka enam mitte midagi aru! Ma ei taha talle haiget teha ja siis me ikkagi käime, aga siis läheme sellepärast lahku ja mind häirib nii hullult, kui tal täiesti suva on! Ja siis see Aidi lendab ka ringi ja ta on tema jaoks nii kuradi täiuslik!"
Indrek rääkis pausideta enda asja vastu: "Ma tahan hullult Karinit, aga tal on Juss, aga neil on asjad praegu halvasti ja ma tunnen sellest kahjurõõmu, aga ma ei tohi, sest ma olen nende sõber ja isegi, kui nad suhtes ei oleks, siis ma ka ei teeks ju mingit sammu!"
"Siis on veel see Patrick mul ka! Ma ei tea, mis toimub, sest ma ei taha teda, aga samas ta on nii tore!" närvitsesin ja vaatasin neljandat tiiru ümber Indrekut tehes talle lõpuks otsa. Tema noogutas innukalt ja rääkis takka: "Muidugi nemad veel tutvustavad üksteist paaridena ka, aga mul on mingi haige tunne, et nüüd on Ethan ka veel mu probleem..."
"Mis ta vaatab nüüd Karinit ka või?!"
"Ah? Ei."
"Mida?"
Indrek ohkas. Ta lõpetas ühes minuga ringi rabelemise ning rääkis: "Me ei saa enam nii... See on juba kolmas time-out sel nädalal ja ma tunnen end praegu palju paremini. Kõik voolab välja. Varsti muutub see kahtlaseks, kui me käime nurga taga üksteisele hädaldamas ja see tooks veel probleeme."
Naersin ebasiiralt. "Mis meil viga on? Palju lihtsam oleks lihtsalt öelda või üldse mitte midagi teha."
"Sa pead talle ütlema, Marleen!" väitis noormees.
"Ma kardan, ma ei saa, tal on nüüd keegi... Ma ei taha talle sellega veel haiget teha, või siis endale, kui ta sellest ei hooli või rõõmu tunneb. Ma ei saa teda ringi loopida nagu mingit nukku! Kord tahan, ei taha, räägin, ei räägi..." Ohkasin. "Ma ei saa talle öelda, Indrek."
"Ära solvu, aga sa ei tea Ethanit nagu mina teda tean," sõnas noormees. "Võib-olla hakkab ta asju teise pilguga nägema. Ta peab lihtsalt teadma."
***
Ma tean, et vanaisa oleks saanud lähiajal üles ärgata, aga ta ei teinud seda. Olime aastaid oodanud ja tühja passinud, nüüd andis arst lootust, aga nädalad möödusid ja tema oli ikka sama. Meie ainult ei olnud. Lootus võib hävitada. Lootus toob pettumuse.
Pettumust tundsin ma siis, kui nägin vanaema ootamas nagu iga päev, iga nädal ja iga aasta. Nüüd ootas ta kõige enam, et tema abikaasa silmad avaks, nüüd vajas ta seda rohkem kui midagi muud. Sest tema lapselaps oli siit ilmast minemas ja ta pidi jääma üksinda. Ta vajas teda.
Aga miks vanaisa siis ärgata ei tohiks? Miks ei tohiks? Tema vaatamine tegi mind vihaseks. Teda oli praegu vaja.
Turtsatasin kui nägin, kuidas Indrek sitasel tänaval ebalevalt minu uksele lähenes, sest tal olid jalas uued ilusad kossid. Sättisin endale selga vana jope ja sättisin poisi tulekut jälgides mütsi pähe. Minu üllatuseks märkis vanaema: "Sa oled viimasel ajal teistsugune."
"Oh," kohkusin ma, "teistsugune? Kuidas?"
"Oled suureks kasvanud," märkis vanaema teatava kurvameelsusega. Noogutasin talle ja kiirustasin õue, kus Indrek juba passis ja mind vastu võttis. Asusime teele ja kui olime ohutusse kaugusesse jõudnud rääkis ta: "Nägid, kuidas su vanaema mind vaatas või?"
Vaatasin veel tagasi ning selgitasin: "Ega ma ei usu, et sul tema silmis midagi viga on. Vastupidi. Päris imelik, kui minul mingi sex-god ukse taga käib. Eriti seda arvestades, mis hord siin viimasel aastal läbi on käinud."
"Ära hakka selle jutuga. Pole sul viga midagi, sul on ilus prink kann," lohutas kutt, millega teenis minu ehmunud pilgu. "Nagu keegi ei vaataks su tagumikku, unista tead edasi! See on elu, me oleme sellest varem rääkinud."
"Ma mäletan jah," märkisin naerdes ja võtsin Indreku käest kinni. Ma olin naermas, nutmas, varisemas ja tema hoidis mind püsti. Tema lollaka teksti üle naermise taga ma lihtsalt ei teadnud enam, kes või mis ma olen ja kas ma pean selle lõpuni vastu. Kas ma suudan talle täna öelda? Kui ta mind tõesti vihkab, siis on see parim, mis temaga juhtuda saab ning seda ma suudan talle anda.
Kõndisime käsikäes kooli poole. Mõni tüdruk küll jälgis armukadedalt, aga üldiselt ei olnud keegi eriliselt üllatunud, kuna me olime päris tihti üksteise külge kleepunud. Ma teadsin, et see ei olnud midagi enamat. Tema ju varises ka.
Jätsime enda asjad korralikult garderoobi ja liikusime seejärel aulasse. Ma tean, et see on imelik, aga ma tundsin end nii närviliselt. Ma ei mõelnud veel sellele, et hakkan Ethanile tõtt rääkima. Esialgne tunne oli see, et kardan nende esinemise pärast. Kas kõik läheb hästi? Ei tea, mida nemad siis tundma pidid.
Indreku kaunis näolapp suutis meile tagada head istmed eespool ja suhteliselt keskel. Taipasin alles siis tema käest lahti lasta, et talle mitte kõigi teiste ees piinlikust tekitada. Kutt ei pannud seda tähele, ukerdas end ainult toolis teist pidi ja rääkis kaheteistkümnendikega midagi korvpallimängust.
Minu pilk liikus lavakardinatele, mille vahelt vupsas välja Ricky. Algul ei osanud ma sellest mida arvata, aga Indrek palus mul kohta hoida ning tormas noormehe poole. Mõlemad kiirustasid kuskile taha nurka ja vaidlesid millegi üle. Oleksin neid uudishimulikult edasi jälginud, kui üht paralleelklassi tüdrukut poleks minu kõrvale, Indreku kohale istunud.
Ei hakka selle tütarlapse kohta kasutama sõna "neiu", kes ta seal mind nina krimpsutades uuris ning hukka mõistis. Palusin tal ära minna, sest Indrek hakkas tagasi tulema, aga tüdruk ainult ühmas: "Ära aja, sina oled see, kes peaks sellise ilus kuti juurest ära minema. Mutt selline."
"Mis su probleem on?" uurisin ma pahuralt. Aasta tagasi oleksin end kokku korjanud ja muu koha otsinud, aga nüüd oli see juhtum teiste probleemidega võrreldes nii väike, et ma ausalt ei hoolinudki enam.
Võõras vaatas mind nagu oleksin kõva puuga pähe saanud. Tüdruk sädistas: "Kuule esiteks ei kõlba sul üldse nii hot'i poisi juures olla, eks? Sinust endast hakkab ka hale, ei saa aru, miks ta end sinuga piinab." Ta tõmbas seelikut allapoole. "Pealegi sa oled mingi haige kõrvaltpanija ju. Kõigepealt see Patrick, siis Ethan ja Indrek, jälle Patrick. Ma ei saa aru, mida need üldse sinusuguse ümber huijavad."
Vaatasin torssis näoga Indrekut, kes minu kõrval istuvat tibi üsna rahulolevalt ja põgusalt silmas. Noormees uuris: "Oled sa eksinud? Siin on kindlasti veel kohti, seega palun kergita enda ilusat peput ja leia endale teine koht."
"Siin on kohti piisavalt," jonnis tüdruk. "Prügi tuleb lihtsalt välja viia."
Esimest korda elus tahtsin kedagi tõsiselt lüüa. Mulle aitas.
Õnneks muigas Indrek ebasiiralt ning vastas tema solvangule: "Jah, palun, prügikast on ukse juures. Ole hea ja hakka astuma."
Selle peale tüdruk mühatas solvunult ja ära kõndides tegi ta kindlaks, et ta mind enda käekotiga müksaks. Mõtlesin sellest algul natuke nuriseda, aga rohkem uudishimu tekitas minus Indreku ja Ricky vestlus. Olin just küsimas, aga kõik jäid vaikseks, kui lavakardinate vahelt astus välja mikrofoniga mustas särgis poiss, keda olin varem koolis näinud.
Ta vaatas muretult saalis ringi ning jutustas: "Tere õhtust, daamid ja härrad! Mina olen Gregor. Meie geeniused mõtlesid siis siin välja nime, tulemuseks on mitte midagi. Seega praegu oleme me Lihtsalt-Bänd, aga õhtu lõpus on ettepanekud oodatud. Me esitame siis mõned lood. Hüpata ja karjuda on lubatud ning-"
"Ma armastan sind, Gregor!" kiljus kõrge hääl, mis kuulus püsti hüpanud Jussile, kes kohe lava ette fännama tormas. Seepeale hakkas noormees laval lootusetult naerma, mida soodustas kindlasti ka närvilisus. Karin jalutas enda poiss-sõbrale naeratades järele ning rahustas ta maha. Ka Gregor sai peagi jalgele tagasi ja ütles mikrofoni: "Et... seega jah."
Saal kõmises tema kohmeka lahkumise peale. Kardinate tagant oli kuulda kõva matsu ja kellegi vandumist. Kõik naersid sellegi peale, aga mõne hetke möödudes kardinad avanesid, kus bänd veel viimaseid ettevalmistusi tegi. Ethan jalutas mikrofoni juurde ja naeratas rahvale, aga vaatas peagi eemale. Tajusin, et ta on närvis.
Sa sättis mikrofoni ja noogutas seejärel poisile trummide taga. Ma ei oska öelda, kuidas teistega oli, aga mina tundsin, et ma olen pingest lõhkemas. Õhus oli kindlasti tunda elektrit.
Loovalik oli hea, sest juba esimene lugu tõmbas kõik käima. See oli Pink - "So what", mis kõigil hästi välja tuli. Ethan võttis seda väga mõnusalt ja see sobis talle kindlasti. Kindlasti oli huvitav kuulda, kuidas see ka noormeeste esituses nii hästi välja tuli. Üllatavalt. Mida enam kontsert edasi läks, seda rohkem vajusin ma enda toolis kössi. Mingi väikese praktilise loovtöö kohta oli see absoluutselt imeline. Nime nad tõesti välja ei mõelnud, aga nad kõlasid küll geniaalselt.
Nähtavasti said esinejad rahva toetusest julgust juurde. Just paljud ei olnud kohale tulnud, aga need kes seal olid, olid täiesti rabatud. Üha enam inimesi kogunes lava ette kaasa hüppama, kõik võtsid seda väga lõbusalt. Lisaks nägid kõik ka lihtsalt suurepärased välja. Taustal laulsid kaasa Ricky ja veel mingi poiss kitarriga.
Tundsin pidevalt Ethani pilku minul. Iga vihkava või vihase sõnaga ta muigas kergelt ja vaatas mulle otsa. Ta laulis mulle. See pani mu südame nii tugevalt pekslema. Tahtsin olla nähtamatu. Isegi siis leiaks ta mind üles, isegi siis laulaks ta neid sõnu mulle. Ma pidin seal olema, see oli lausa minu kohus. Tahtsin kuulda igat ta sõna ja et ta saaks neid kõiki mulle öelda. Tal oli iga õigus mind vihata ja mina tahtsin selle vastu võtta.
Ethani hääl ja tema pilk haarasid mind endasse. Ma ei tajunud muud. Ainult tema selget, aga tugevat häält, mis lõikas mind nagu nuga.
Mõned lood olid aga hoopis teistsugused, nendega ei tundnud ma seda sidet temaga. Need olid teiste laulud, aga viimase laulu valis ta mulle. Ma tundsin seda. Ethan ei pidanud mind isegi nii palju vaatama, ma lihtsalt tundsin seda kõike tema hääles. Tundsin valu ja segadust, mida olin talle tekitanud.
Külmavärinad sibasid üle mu selja, kui ta laulis: "You're a monster in my mind, you're the one I can't leave behind. You crawled inside, I watched you die. Did you think you can bury me?"
Ta vaatas mind ja niisutas kiirelt enda huuli.
"Your love is a lie. I will fight to forget! Your love is a knife. I will die to forget!" Ethani pilk liikus Aidile, kes samuti lava ette vantsis ja erksalt kaasa elas. Tundsin end kadedana. Ta ei tohi seda minult ära võtta. Ta ei tohi minult võtta Ethani viha. Ma tahan seda, ma vajan seda. Ma vajan teda.
Tundsin järjekordset torget, kui noormees edasi laulis: "Did you get what you want from me? You weren't the one that I thought you'd be. Everything it cost, everything I lost. Did you think that you could erase me?"
Gregor tuli lavale tagasi ja lõpetas nende poolt õhtu. Sai veel edasi tantsima jääda ja tuli ka muud juttu. Ma ei tea, kust ta selle sai, aga Juss kiljus vaimustunult ja viskas süntesaatorimängija peale rinnahoidja. Elevus ei kadunud kellestki. Lihtsalt-Bänd oli ületanud igasugused ootused.
Mina istusin veel tardunult toolis ja tulin alles siis välja, kui Indrek mulle vopsu kuklasse andis. Jälgisin teda ehmunult, tema lausus mulle: "Kuule... Mina olen lihtsalt mina ja ma ei tea, mis voodoo see on, aga teil ikka täiega oli siin midagi."
Vaatasin abiotsivalt ringi. Indrek müksas mind taaskord ning märkis: "Näe, ta läheb taharuumi! Nüüd on sul suurepärane võimalus temaga rääkida. Mine!"
"Ma ei saa," nuuksusin endale, aga juba juhatas Indrek mind lava juurde. Külm higi kogunes mu laubale, mida pidin korduvalt ära pühkida. Kartsin, et suren enne ära, kui üldse kohalegi jõuan. Süda andis tõesti tunda; pitsitas, lõi kohati ebakorrapäraselt. Sundisin end rahunema.
Piilusin lavatagusesse ruumi sisse, kus Ethan parasjagu mõningate inimestega muljeid vahetas. Tundsin end kohe ebakindlamana, kui ta enda pilgu minule pööras, et näeksin tema jumalikult kaunist nägu. Ta näis uudishimulik.
Poiss patsutas veel paar korda kellegi õlale, misjärel nad naerdes ruumist lahkusid. Nüüd vajus Ethani nägu üsnagi ära. Jõllitasime mõnda aega üksteist, et keegi rääkima hakkas. Ma vannun, oleksin tahtnud lihtsalt talle peale karata ning ta oimetuks suudelda. Ta pani mind nii elavana tundma. Vajan teda.
"Ma olen siin mõelnud..." alustasin väriseva häälega. Ethani nõudev pilk ei teinud olukorda väga paremaks. Tema turtsatas ja iroonitses: "Kas tõesti või? Kõva sõna."
Hakkasin üle keha värisema, halb oli olla. Neelatasin ja jätkasin enda jutuga: "Ma ei ole tahtnud sellest üldse rääkida, aga ma pean ikkagi selgitama, miks... on asjad nii nagu praegu on."
Ethan ei seganud praegu vahele. Ei tundunud, et ta väga hooliks, aga uudishimulik oli ta küll. Viisin pilgu põrandale ning seletasin: "Ma ausalt öeldes ei tea, mida sa tunned ja miks sa nii tunned. See oli lihtsalt lahkuminek. Samas põhjus, miks sa võid nii pahane olla on see, et sa arvad, et ma suvel... kellegi teisega koos olin. Võib-olla sulle tundub, et ma mängisin sinuga. Ma lihtsalt... Me ei oleks pidanud kunagi üldse koos olema. Ma tahan sulle öelda miks."
"Võib-olla ma ei taha kuulda. Sa valetad mulle niikuinii," nähvas kutt külmalt ja vaatas mind rahulolematult. Kurku kippus tekkima nutuklomp, kui hakkasin talle asja lahti selgitama. Minu õlgadel oli justkui tonnide viisi raskust, millele istus peale meie kallis Aidi, kes segamatult uksest sisse astus ja Ethanil kaelas rippus.
Ta vaatas mind nagu mina oleksin see segaja ja uuris üsnagi ükskõikselt: "Mis sa siin teed?"
"Kas sa läheksid palun sekundiks välja?" palusin ma.
Ethan naeris ainult: "Kuule sorry, kuidas me keppima peaksime, kui ta on ühes toas ja mina teises?"
"Alati on võimalus," leidis teine tarkpea. Nad alandasid mind meelega.
Üritasin jumala eest mitte nutta, sundisin end kuidagi rahulikumaks ning teatasin: "See on niigi raske, okei? Ma lihtsalt ei taha, et sa-"
"Sina ei taha, sina ei taha..." segas Ethan vahele. "Kes sellest enam üldse hoolib? Sinust üldse?"
"Võib-olla see tema seksisemu Indrek hoolib paarist paugust," targutas Aidi.
Terve see olukord käis mulle juba väga pinda. Pahandasin: "Kuulge mida paganat? Ethan, Indrek on su sõber. Lasedki rääkida temast nagu ta ainult mingi hoor olekski või?" Mulle suunatud solvangud mind ei üllatunud. Indrekust Ethan hoolis. Miks ta selline idikas siis olema pidi?
Ethan ainult muigas enda kaaslasele, seejärel mulle ning vastas hoolimatult: "Indrek olgu Indrek, aga sa muuks ei kõlba. Olen niigi üllatunud, et ta sind tahab, kuigi suht kõike pannakse ju."
"Kuula!" nõudsin ma solvunult.
"Sul ei ole mulle enam mitte midagi öelda," teatas Ethan päris jäisel moel.
"Kas sind üldse huvitaks, kui ma homme sureksin?!" pahvatasin ma endast välja. Ka paarike näis üllatunud. Nüüd muutusid mu silmad juba paratamatult märjaks kui ma vaikselt üle kordasin: "Kas sind üldse huvitaks?"
Ma lootsin. Ma lootsin sel hetkel, et Ethan ütleb midagi absoluutselt kohutavat nagu "See oleks tore üllatus jah, ära siis ette ütle. Nii ei ole üldse nii tore!" Palju rohkem haiget tegi see, kui ta mind täiesti tõsiselt vaatas ning vastas natuke nagu tal oleks isegi kahju: "Ei. Mind ei huvitaks. Kõik see on läbi, mul on lihtsalt nii kõrini."
Noogutasin nagu viimane tola ja astusin lava tagant välja. Ma ei tahtnud Indrekut enam näha, ei tahtnud kedagi näha. Jalutasin otsejoones koju ja arutasin tee peal kõik läbi.
Ma olin lõpuks valmis ütlema. "Ma armastan sind, Ethan, sellepärast me enam koos ei olegi. Selle kooliaasta lõpus mind enam ei ole. Palun mõista mind." Ta tõesti ei hooli, tean, et ta räägib tõtt. Ta ei tunne isegi kahjurõõmu. Kõik on nii nagu mind ei oleks iialgi olnudki ja see kõrvetas nii sügavalt, et sellest märgist ei olnudki enam vabaneda võimalik.
Ta ei hooli. Ta ei saa haiget. Lihtsalt lähen ja minust ei jää siia ilma enam mitte midagi, vaid paari inimese ähmased mälestused. Täpselt nagu alati tahtnud olin. Nüüd tegi see aga kuradima palju haiget. Kas tema mind üldse kunagi armastaski, kui ta on valmis mind nii kergekäeliselt ära andma? Aga see keemia, see meievaheline pinge? Kas see on siis mitte midagi?
Kõik oli nii nagu olema pidi. Ethan tõesti võitles, et mind unustada ja see oli tal juba päris hästi õnnestunud. Ainult mina mõistsin sel hetkel, et ma ei suuda niimoodi olla. Ma vajan teda. Ma vajan, et ta mõistaks, et ta mind lohutaks, kui ma kardan. Keda ma lollitan, ma kardangi kogu aeg. Armasta mind, vihka mind, põlasta mind - ükskõik mida! Ma ei taha olla sulle mitte keegi. Olen valmis olema kõike muud. Ma vajan sind.
____
A/N Tere! Olgu, sõnade järjekord selles osas on väga veider ja selle valmimine võttis ka ee... 200 aastat? Tänan teid kõiki kannatuse eest ja eriti juurest tänud @Katzu1 le, kes mulle pinda käis, et ma juba kirjutaksin. Päikest ja lund :)