*Marleeni vaatenurk*
Indreku näol õitses suur naeratus. Vaatasin teda altkulmu, kui küsisin: "Mida sa särad?"
"Kullake, olen geenius, selle pärast," vastas kutt mitte midagi ütlevalt. Ma ei hakanud rohkem küsima, ta on ju Indrek. Salatseb palju rohkem, kui tegelikult välja paistab. Kõndisime sööklasse, võtsime söögid ja istusime lauda, aga me polnud kahekesi. Istusime tema sõprade juurde. Ma olin natuke närvis.
Uhkelt tutvustas ta mind: "Kutid, see on Marleen."
Naeratasin kramplikult ja viisin enda pilgu taldrikusse. Tüübid rääkisid igasuguseid meeste asju, samal ajal, kui mina seal vaikselt tatraputru sõin. Tundsin, et ühe pilk puuris mind kõvasti. Jõllitasin teda korraks vastu, turtsatasin piinlikult ning sõin siis edasi. Sellepärast ma kellegagi eriti ei suhtle...
Mõne aja möödudes sosistas Indrek mulle: "Ma tahan, et sa teaksid, et see on minu töö. Aga palun käitu imestunult."
Mul polnud aega, et teda imelikult vaadata, sest kuulsin natuke eemalt valju häält: "Tähelepanu, eem, inimesed!" Pöörasin end kohe ümber ja leidsin, et Juss seisab pingi peal püsti ja korraga olid kõikide pilgud temal. Vaatasin teda pärani silmadega.
Kohmetult rääkis ta üle söökla: "Ma... seda, et... Nii, ma ei teagi, kust otsast alustada. Karin, see on sulle. Ma lihtsalt teen end terve kooli ees praegu lolliks, sest ma tahan sinuga rääkida ja sinult vabandust paluda, sest... minuga sa eriti ei räägi. Ma tean, et ma võin eriline tolvan ja mölakas ja saabas ja idioot olla."
Kõik jõllitasid Karinit, kes suurte silmadega Jussi põrnitses. Noormees jätkas veidi kindlamalt: "Ja see kõik võib praegu siin nii loll tunduda, aga minu jaoks ei tundu, sest kõige lollim oleks sind kaotada, sest... Sa oled parim, mis mul olnud on, Karin. Ma ei saa sind veel niimoodi kaotada, sest praegu oled sa minu juurest ära vajunud. Ja kuigi, eem, sa väärid no ikka palju paremat kui mina, siis mulle jääd sa alati minu tüdrukuks. Seega, kas me saaksime selle selja taha panna? Sest noh, isegi kui ei saa, siis mul on hea meel, et ma seda kõike ütlesin ja isegi, kui kõigi kuuldes, sest kõik võivad teada, et ma armastan sind ja kui sinult andeks saamiseks on vaja endale piinlikust tekitada, siis seda ma ka teen."
Üle söökla käis üks ühtne "avvvv" ja kõikide elevil jutukõmin. Korraga jäi söökla vaikseks, kogu rahvas jälgis Karinit.
"Noh..." lausus ta kõhklevalt, "ma olen päris kindel, et see kõik oli Indreku töö."
Selle koha peal hakkas Juss naerma. Naerusui hüüdis ta vastu: "Kas sa tõesti arvad, et Indrek tuleks millegi nii lolli peale?"
"Jah, sul on vist õigus," tõdes tüdruk. "Isegi Indrek, ei tuleks millegi nii lolli peale."
Jussi nägu oli täis poisilikku süütust ja lootust. Ta küsis: "Kas sa annad siis mulle andeks?"
"Noo... Sa oled tõepoolest tolvan," arutles Karin.
"Jah."
"Ja mölakas."
"Mhmh," noogutas Juss pead.
"Ning ka idioot."
"Seda ma olen."
"Ja ka viimane jobu."
"Noh, võib-olla seda ka, jah..."
Karini nägu läks särama: "Mm, okei. No sel juhul ma annan sulle võimaluse. Tule lilledega mu ukse taha, siis vaatame seda asja."
Seda öeldes tõusis Karin muigega püsti ning jalutas võidukalt sööklast välja. Alles siis tuli mingi õpetaja Jussiga pahandama, et ta nii suure segaduse oli korraldanud. Eelkell juba käis ning meie Indrekuga kiirustasime klassi. Tee peal naeratasin talle: "Hei, sa oled tõesti geenius."
"Seda ma olen," vastas ta võidukalt.
Terve ülejäänud päev oli mul hea tuju. Mul oli nii hea meel, et Karini ja Jussi asjad lõpuks laabuma hakkavad. Jah, suur romantiline stseen. Täpselt, nagu Indrek rääkis. Ja sellel päeval mind ei häirinud isegi see, kuidas Ethan kõikidele teistele tüdrukutele tähelepanu pööras.
Mind ei kurvastanud isegi see, et oli mu sünnipäev ja keegi ei mäletanud. See kõlab kurvemalt, kui tegelikult on. See ei pahandanud mind üldsegi. Noh, võib-olla keegi lihtsalt ühmaks "palju õnne" ja see olekski kõik. Suurt vahet ju siis just pole, või mis? Minu meelest ei omanud see küll suurt tähtsust.
Kogu päev tundus nii rõõmsameelne, ma armastasin seda. Meil kõigil oli viimasel ajal olnud raskusi, mida ületada, aga näha, et kõigil lõpuks naeratus suul on, pani mind õnne tundma. Nüüd võisin ma Kariniga jälle hästi läbi saada.
Kusjuures see tuligi nii ruttu. Peale tunde tuli Karin kohe minu juurde ja küsis, kas ma tema poole tahaksin tulla. "Ei, parem mitte. Täna peaksid sa olema Jussiga, mitte minuga," vastasin ma viisakalt. Tema sellega muidugi ei leppinud. Vastas, et Juss võib oodata, aga minuga tahab ta kohe olla. Mul ei jäänud üle muud, kui õlgu kehitada ja nõustuda.
Olime valmis minema, kui ma korraga küsisin: "Kas sa enda meelest midagi unustanud ei ole?"
Ta vaatas mind ehmunult. "Mida siis?"
Hakkasin naerma. "Sul on ju ikka veel vahetusjalatsid jalas."
Tüdruk punastas, vabandas ja jooksis kiiresti jalanõusid vahetama. Ega see november naljaasi ei ole.
Lõpuks tema poole jõudes tegi Karin mulle veidra ettepaneku. Ta ütles, et võiks omamoodi meoshow teha. Erinevaid riideid ja soenguid proovida ja nii edasi. See mõte tundus mulle alguses veider. Samas mina kasvasin üles täiesti erinevas keskkonnas. Kas normaalsed teismelised tüdrukud teevad siis nii? Vist teevad. Igaks juhuks olin nõus.
Täis elevust jooksis Karin riidekapi poole. Ta pildus sealt välja igasuguseid riideid, mis meile sobida võiksid. Proovisin erinevaid asju, mis ta mulle andis, aga enamus neist olid mulle suured. Lõpuks leidis tüdruk mulle valged pihateksad, mille peale läks lohvakas lühike T-särgi moodi asi, või kuidas iganes teie neid kutsute. Jalga pani ta mulle ühed nunnud ketsid. Endale valis ta lihtsalt tumedad teksased ja erksinise topi.
"Mis nüüd?" küsisin end peegli ees vaadates. Kogu see asi tundus mulle kahtlane.
"Nüüd teeme me meigi ja soengu," vastas ta rõõmsameelselt ning tiris mind toolile istuma.
Kortsutasin kulmu. "Miks me seda teeme?"
"Sest..." Ta võttis sügava hingetõmbe. "Sest kurat küll, Juss pole mind üldse kuskile välja viinud ja ma ei taha pidevalt välja näha nagu mingi kopitav kartul. Ja pealegi on selfie'de jaoks vaja ilusat nägu ja soengut, vot nii."
"Eem, okei," vastasin ma lühidalt ja lasin Karinil tegutseda.
Ta tegi mulle imeilusa jumestuse. Ma ei näinud välja nagu mingi ebaühtlane lubjakivi. Nüüd oli mul nagu ühtlane kreemjas nahk, mida ma jumaldasin. Veel tõmbas ta silmalaineriga jutid ja tegi silmanurga lauvärviga pisut tumedamaks. Karin tegi veel erinevate puudritega mingeid asju, millest ma mitte midagi aru ei saanud. Kui ta veel mu huuled roosaks värvis, võisin öelda, et ta on imehead tööd teinud.
Tänasin teda ning tundsin, kuidas mu nägu kergelt õhetama hakkas. Ma ei teadnudki, et ma nii ilus võin olla. Karin kommenteeris: "Kuule, ma täitsa paneksin sind."
"Ma armastan sind ka," vastasin naeratusega.
Ootasin natuke aega elutoa diivanil, kuni Karin end meikis. Peagi tuli ta alla minu juurde. Hakkasin just küsima, et mis edasi saama hakkab, aga kuulsime maja eest autosignaali. Karin tormas ärevil uksele ja avas selle. Seal seisis Juss, kummagis käes suur punt lilli. Ta punastas kergelt ning rääkis: "Ma ei teadnud, kas sa mõtlesid tõsiselt või see oli nagu see koodvihje, seega ma tõin teile mõlemale."
"See oli koodvihje, aga tore, et sa mulle ka tõid," vastas neiu muiates.
Saatsin Jussile segaduses pilke, kui ta kossid jalast võttis, minuni kõndis ja lilled mulle andis. Mitte miski polnud enam loogiline. "Eem... ahah," oli kõik, mis ma suutsin öelda, kui poiss mulle imeilusa lillekimbu ulatas.
"Lähme nüüd!" hüüdis Juss mõne aja möödudes ja suundus ukse poole, Karin talle järele jooksmas. Kogelesin: "Eh... Teil on nagu mingi kohting kokku lepitud või midagi?"
Mõlemad hakkasid naerma. "Võib ka nii öelda," vastas Karin. "Tule nüüd!"
"Ma ei saa enam mitte midagi aru..."
Mõlemad ainmult naersid selle peale. Tõmbasin endale jope peale, enne, kui välja astusin. Indreku auto oli maja ees, milesse me kõik sisse istusime. Indrekut ennast muidugi ei olnud. Oli vaid Juss, kes uhke näoga autot juhtis. Küsimusi tekkis ainult juurde.
Mõne aja pärast peatas Juss auto. Ta vaatas mind säravate silmadega ning lausus: "Palju õnne sünnipäevaks, tirts."
Mõlemad astusid autost välja. Järgisin neid hämmeldunult.
Mu suu vajus imestusest lahti. Me olime Indreku maja ees, aga see polnud selline nagu tavaliselt. Majaesine oli täis õhupalle ja rahvast. Maja seinal oli suurel sildil "palju õnne, Marleen" ja majast kumas värvilist valgust ning kostus muusikat.
Avasin suu, et midagi öelda, aga sulgesin selle taas ja nii korduvalt. Nägin välja nagu mingi hapnikunäljas kala, kes õhku ahmis. Karin ainult naeris selle peale ning juhatas mind sisse.
Kui ma sisse astusin, olin endiselt šokis. Kõik vaatasid mind ja plaksutasid mulle, kui ma esikust välja astusin. Välja ilmus ka peoperemees ise, kes üle kõigi karjus: "Palju õnne sulle, Marleen!"
Kõik karjusid ja plaksutasid ja see kõik küttis mu üles. Paljud viskasid mulle naeratades ühe "palju õnne" ja jätkasid seejärel enda tegemistega. Aga minu seltskond; Indrek, Juss ja Karin, kogunesid kõik minu ümber ning lämmatasid mind kallistustega. Indrek mõmises mesimagusalt: "Sa ju ei saanud arvata, et me unustasime."
Olin endiselt sõnatu. Suutsin vaid öelda: "Te olete kõik täiesti hullud." Juss naeris selle peale.
Indrek tegi vabandavat nägu ning lausus: "Kuule vabandust, aga meil ei ole sulle mingit erilist kingitust. Me lihtsalt panime kõik enda raha ja hinge selesse peosse."
"Ei, ei, see on täiuslik. See on enamgi veel, mida ma... ma lihtsalt ei suuda seda uskuda. See kõik siin ongi parim kingitus," vastasin ma ning naeratasin õnnelikult. Jälle suutsid nemad panna mind naeratama. Suutsin Ethani kõrvale jätta, vähemalt selleks õhtuks. Sest see õhtu oli minu õhtu.
Ma armastasin seda pidu. Armastasin kõike selles. Seal oli ka natuke alkoholi, aga mitte üleliia, sest Indrek leidis, et mulle ei meeldi laaberdavad inimesed. Tal on ka õigus. Indrekul oli olnud mingi võluvõime see pidu eriliseks teha. See polnud mingu suvaline pidu, kuhu lihtsalt sisse jalutada. Kõikidel tundus hea ja isegi natuke hubane olevat. Kõik selles majas teadsid, et see pidu on mulle ja esimest korda tundus, et kedagi tõesti huvitas ka, kes on Marleen ja miks ta siin on. See oli üks parimaid õhtuid mu elus, mida ma ei unusta iialgi.
Muusika ei olnud nii vali, et oleks pidanud üle kõigi karjuma, aga tantsimiseks piisavalt haarav. Ma ei suutnud ikka veel uskuda, kuidas Indrekul õnnestus see kõik korraldada, uskumatu. Õõtsusin muusikaga muretult kaasa, kuni mulle lõpuks midagi meenus.
Tormasin Karini juurde ja paanitsesin: "Kuule, ma pean kohe koju minema. Mu vanaema, ta-"
"Rahune maha," rääkis ta muretult. "Me ajasime selle juba nädal aega tagasi korda. Tal on hea meel, et sa lõbutseda saad."
"Ahah," jäin kohmetuks.
"Ja muide," sõnas Karin, "mul on sulle üks kingitus ikkagi ka."
Tüdruk jalutas läbi rahvamassi mingi kapini ja tõmbas sealt ühe karbi välja. Ta ulatas selle uimaselt mulle. Avasin selle ja taaskord jäin ahhetama. Tõmbasin karbist välja imeilusa kevad-sügis jaki. See oli valge, kuldse luku ja nööpidega ning ka kindlasti soe. Mul polnud sõnu kirjeldamiseks, kui moodsa ja šiki lõikega see oli, aga see oli lausa jalust rabav.
Ajasin paaniliselt tagasi: "Ei, ei, ei, ma ei saa, Karin, ei saa. See maksis ju kohutavalt palju, ma tean seda. Mkm, ma ei võta seda."
"No mis mina," mõmises ta, "see mingi jõuluvana saatis või nii."
Kortsutasin kulmu. Oli ilmselge, et Karin oli ikka tiba tipsine.
Ohkasin: "Ma ei saa nii, see on ju sinu raha... Pealegi ma ei saa välja näha nagu mingi... kopitav kartul ja siis seda imekaunist jakki kanda."
"Ma mõtlesin selle peale ka. Sa saad need riided endale, mis sul praegu seljas on."
"Ei, karin, ei. See on juba liiast. Ma-"
"Kuule ma olen praegu liiga täis, väsinud ja õnnelik, et su juraga tegeleda. Lihtsalt võta, kao nüüd tantsima või midagi." Seda öeldes naeratas ta uimaselt ja lükkas mind tagasi rahva sekka.
Seisin natuke aega keset tuba, sest pidin kõigest toibuma. Täna lendas kõik ehmatusena näkku. Pidin rahunema.
Otsustasin midagi põske pista, aga snäkkide juures kohtasin kedagi, keda ei osanud iialgi enam kohata.
"Tere," ütles Patrick, omamoodi muie suul. "Kas pole mitte veider, et me jälle näeme? Eelmisel peol lõppes meil kõik. Kas poleks siis mitte huvitav, kui sellel peol jälle algaks."
"Patrick..." pomisesin hämmeldunult. Räägi veel üllatustest...
Noormees naeratas soojalt, aga varjatud ohtlikus tundus tema hääles olevat, kui ta ütles: "Täna ei lase ma ühelgi teisel kutil sind ära röövida."