*Marleeni vn*
"Appi! Külm! Külm! Külm!" sädistas Karin ning jooksis jope käes Jussi poole, kes ta kohe oma kallistusse tõmbas. Pööritasin silmi, panin jope endale selga ning jalutasin rahuliku näoga poiste autoni. Karin põhimõtteliselt lükkas mind sisse ja pahandas: "Pärast sellist ettevalmistust hilberdad vihma käes õues! Su soeng!" Ah jaa... Sadas tõesti jääkülma jaanuarikuu vihma, mis kondini külmaks võis võtta. Suurepärane...
Alustasime autosõitu mu küsimustele vastamisega. Kindlasti tahtsin teada, mis ime abi nad meile auto leidsid. Indrek seletas, et temal on auto ja Jussil on load, mis mind vee natuke muretsema pani. Ka lubadega ei tohi alaealine ilma täiskasvanu kaassõitjata roolida. Seda ei hakanud ma välja tooma, pidevalt ei pea nii palju mõtlema.
Veel jälgisin, kuidas Juss ei saanud kuidagi Karinilt pilku. Muudkui piilus ta tüdrukut tahavaate peeglist, ning ega Karini vastamine tal asja lihtsamaks ei teinud. Tüdruk mängis nagu meelega enda huultega ning saatis kutile musisid. Kui see sedasi oleks jätkunud, oleksime küll omadega kraavis. Indrek teatas valjuhäälselt, et ma näen väga kena välja, mille peale ma vist juba punastama hakkasin. Mis ta nüüd meelitab...
Kohale jõudes ei olnud sadu kuhugi vaibunud, ainult tuure juurde võtnud. Karin vaatas seda kõike muidugi puhta õudusega. Selle peale punapõskne Juss ainult naeris, tõstis neiu enda kätele ning jooksis temaga vihma eest sisse... Vaatasin neid väikse igatsusega. Peagi ei puutunud ma jalad enam maad, sest nüüd jooksis minuga tuulekiirusel tuppa Indrek, kes ütles, et ega tema naitsekandises väiksele Jussikesele ei saa alla jääda. Ma klammerdusin muigava kuti külge, kes peagi Jussist ette jõudis. See oli imeliselt kiire, sest majani oli tegelikult nii väike maa. Eks Indrek oli ka meie kooli spordimeeskondade au ja uhkus.
Julgesin alles siis oma silmad avada, kui Indrek kellelegi seletas: "Marleen on sinu jaoks kuivalt ja ohutult kohale toimetatud."
"Kuivalt," kordas Juss üle ja hakkas naerma, mille peale Karin tema käsivart lõi. Sellest ei saanud ma küll aru, aga kaua ma selle üle juurdlema ei hakanud. Minu ees seisis ikkagi üks armsamaid ja toredamaid poisse, kellega mul on võimalik rääkida olnud.
Patrick asetas oma käe mu pihale ning uuris meie plaanide kohta: "Kas me nagu oleme kõik koos või...?"
Kõik vaatasid Indrekule otsa, kes algul ei taibanud, kui siis silmi pööritas ning käega rahmas: "Ega ma üksik ei hakka siis armunuid segama. Ma lähen sebin siis kellegi. Aga kui te ära tahate minna, siis otsite mind üles, sest minu käes on autovõtmed!"
"Tsau musi, juba igatsen sind," naeris Juss, kui Indrek viimase muige saatel rahvasse kadus. Ütlesin Karinile ja poisile tema kõrval veel "Tsau" ning suundusin Patrickuga edasi.
Me riputasime oma joped nagisse, mis oli puupüsti täis. Edasi jautasime baarileti juurde, et endale midagi juua osta. Patrick oli juba mitu komplimenti mu välimuse kohta teinud, ja joogi lubas ta muidugi välja teha. Poiss kohtles mind alati nii hästi, mul oli temaga alati tore ja lõbus ning hoitud tunne. Asetasin pea muretult tema õlale ja ta ei tõrkunud isegi vastu. Me ei olnud ju tegelikult mingi paar, aga nii oligi tore olla. Sai lihtsalt natuke lõbutseda.
See pidu tõepoolest meeldis mulle. See ei olnud mingis pimedas urkas, kus sa ei kuule kedagi rääkimaski. Pidu toimus mõnusas valgusküllases saalis, mis oli hubane, aga samas mõjus värskendavalt. Inimesed said siin juttu rääkida ning lisaks jookidele, olid siin veel kaunilt sätitud snäkid. Tantsimiseks oli eraldi koht, mis oli ülejäänud põrandast allpool, nii et kui sa parasjagu ei tantsinud, said sa justkui rõdu pealt asja jälgida. Muusika ei olnud ka mingi suvakas tümps, vaid lihtsalt mõnusad igapäevased laulud, millele oleks saanud kaasa laulda. Lihtsalt suurepärane!
"Patrick kuule, ma ei tahaks alkoholi juua," tunnistasin ma suhteliselt arglikult.
"Ega siin eriti ei laabertatagi, ainult pehmeid jooke müüakse. Aga jah, minugi poolest. Ma tahaks tänast normaalselt mäletada, ja me ei vaja alkoholi, et lõbutseda. Eks?"
Naeratasin suurelt: "Jah! Aitäh!" Mul oli tohutult hea meel, et Patrick minuga nõustus.
Poiss ostis meile algul jäätisekokteilid, mille me laua taga istudes aeglaselt lõpetasime. Ma lõpetasin mõneks ajaks kõrre imemise, kui nägin teda seal seismas. Ta oli imeilus. Ta kandis musta T-särki, mis tema lihased esile tõid. Jalas olid tal samuti mustad teksased, mille peal nahast vöö. Kontrastiks kandis ta punaseid tenniseid. Kõik sobis talle valatult, ta teadis seda kindlasti vägagi selgelt. Tema paksud mustad juuksed olid kergelt sassis, ent raamisid tema nägu lihtsalt täiuslikult. Tema vaba, aga samas kaval ja seksikas naeratus pani tema näo särama. See naeratus sobis sinna paremini, kui midagi muud. Ta oli tulikuum, ta oli ilus, ta... ta oli täiuslik.
"Maa kutsub Marleeni," lehvitas Patrick mu näo ees kätt ning naeratas laialt. Vaatasin noormehele kohkunult otsa. Ta kortsutas kulmu: "Mida sa vaatad seal?
"Ah, ei ma... üks tüdruk kandis minuga samasuguseid kingi ja siis ma jäin mõtesse," valetasin ma ruttu ning jätkasin hiiglasliku kokteili joomist.
Patrick seletas mulle vahepeal midagi, millele ma vaid kaasa noogutasin. Kontrollimatult vilksas mu pilk Ethanile, kes mingite tüdukutega tantsis. See madalam koht oli juba natuke ülerahvastatud ning inimesed lihtsalt tantsisid seal, kus tahtsid. Ei mingeid piiranguid, lihtsalt lõbu. Ethanil tundus ka väga lõbus olevat, aga mind ei teinud ta märkamagi. Olgu ta täielik idioot, on ta ikkagi ilusaim, mida siin ilmas näinud olen. Ma ei lasnud tema jabural kuumusel ja ilul mu õhtut rikkuda, ma olin siia ikkagi Patrickuga tulnud.
Kokteilidest said meie kõhud küll täis, aga ikkagi kutsus Patrick mind härrasmehe kombel tantsima. Tormasime elevuses Ethanist mööda ning sammusime väiksest trepist alla otse rahva keskele. Käimas oli mingi Rock n' Roll'i lugu, mille peale Patrickuga vallatult ringi karglesime. Järgmine lugu oli veel hoogsam, aga seegi polnud mingi Pop laul. Kutt keerutas mind ringi nagu printsessi ning kõige lõpuks tuli mingi üles keerav tantsulaul, mis kõigil lõplikult hinge välja võttis. Tõesti enam ei jõudnud!
Kui lugu lõppes, naeratasin Patrickule: "Palun puhkame! Väga hullud on nad siin ikka!"
"Ma nõustun täielikult," noogutas noormees minu käest kinni võttes.
Hakkasime just astuma, kui mängima hakkas mingi aeglane armastuslaul, mis tavaliselt pidude lõpus tuleb. Jõudsin silmadega Jussi peale, kes mingil põhjusel nüüd üksi oli ja pea norgu lasi. Karin pidi just siis kuskile välja minema, eks ole! Õnneks leidis Indrek rahva hulgast selle õnnetukese üles ja koos hakkasid nad aeglaselt õõtsuma. Tahtsin tõesti naerda.
"Kas..." tõi Patrick mind hetkesse tagasi, mille peale teda jälle ehmunult vaatasin. Ah, ta tahtis tantsida... Võtsin vastu tema sooja pehme käe, misjärel mu pilk automaatselt kaugemale läks. Ethan seisis ikka oma vanas kohas, aga seekord üksinda. Ta oli oma lõua piirdele toetanud, ja nii ta vaatas lihtsalt kuskile maha. Ta tundus kuidagi õnnetu, kindlasti Jussi ja Indreku pärast. Nad olid ju sõbrad olnud. Kohkusin ära, kui tema silmad järsku minu peale pöörasid ja ta vaatas mind niimoodi... nagu ütleks midagi oma silmadega, aga samas ei tahtnud minust välja teha. Tüüpiline tema. Kui Patrickule tagasi silma vaatasin, oli Ethani pilk jälle oma vana koha peal.
"Ei, lähme puhkame. Kõik rahmeldasid ja aeglane laul ongi puhkuseks. Pealegi pole joogiputkas järjekorda," naeratasin ma võltsilt, sest mingis mõttes andsin ma just Patrickule korvi. Noormees ei teinud teist nägugi ning särava näoga kiitis ta mu mõtet: "Tark tüdruk!"
Ethan vedas end mind vaadates aeglaselt piirde pealt ära. Ta vaatas mind jälle imelikult, aga mina teda enam jõllitama ei jäänud. Imelik oli. Patrick ostis meile mõlemale nobedalt klaasikese apelsinimahla ning kandis need lauale, kus me olime enne kokteili joonud. Eelmisest portsust hakkas mul põiekas kogunema ning võimalikult väärikalt vabandasin end vetsu.
*Ethani vn*
Proovisin võimalikult palju lõbutseda, aga ühel hetkel, kui kõik inimesed mu ümbert tantsupõrandale kadusid, polnud enam mingit mõtet. Kurat, see õhtu tõotas tulla katastroof. Mu sõbrad on mind enda ringist välja visanud ja Marleen on siin teise kutiga. Ja mitte lihtsalt... Teda silmates proovisin oma pilgus varjata, kui ilus ta minu jaoks oli. Ega kogu aeg ei saa ka ülbitseda, ära väsib.
Siis tuli see aeglane laul, mis mu südame kinni pitsitas. Hoidsin oma silmad sellel metallist käsipuul, mis tantsupõrandat ja ülejäänud ala piiras. Viimane asi, mida ma tahtsin näha, oli Marleen Patricku käte vahel õõtsumas. Vaatasin paratamatult nende poole ning nägin, kuidas kutt ta käest kinni võttis. No parim... Kuid siis vaatas Marleen mind ka. Mu pilk kindlasti anus, et ta Patrickuga seal sedasi ei tantsiks, aga samas proovisin seda varjata. Ma jäin neid imelikult jõllitama, kui Malreen talle midagi ütles ja nad sootuks ära läksid. Kas see tähendas midagi? Ma ei tea.
Nad tellisid järjekordsed joogid, sest olid kõvast tantsimisest juba väsinud. Ohkasin ja vaatasin, kuidas Marleen kutile midagi selgitas ning seejärel minema kõndis. Minu olekust tõmbas mind välja rahvas, kes enne minu juurest lahkunud olid. Nad hakkasid minuga kohe rääkima, naerma ja tantsima, aga mina enam ei tantsinud. Rääkisin ja naeratasin vaid kaasa, ent hetkekski ei kadunud mu pilk laualt, mille taga Marleen ja Patrick olid istunud.
Ja siis juhtus üks asi... Mida vittu Patrick teeb?! Mu silmad ja suu olid ümarad ja suured kui vorstiviilud, kui ma teda vaatasin. Ma võiksin teile terve peatüki jooksul kirjeldada, kui "mida kuradit??" tunne mul oli, aga seda pole vist vaja. Ning venitaksin ma ka maksimaalselt, enne kui ütlen. Sellist asja pole üldse lihtne keelelt lasta, kui su suust lihtsalt mingid veidrat äginat välja tuleb. Patrick oli enda taskust mingi imeliku tableti välja urgitsenud ja selle ühe joogi sisse seganud, ning ma olen üsna kindel, et tema jook see ei olnud.
Kui ma oma kõnevõimet kaotanud poleks, oleksin ma vist kohe läinud ja talle kolki andnud. Temast ma küll midagi sellist ei oodanud. Vaene Marleen... Mida fakki ta mõtleb?! Minus pulbitses ilge viha, ning lõpuks otsustasin, et tuleb ikka üks hea laks ära anda. Aga ma ei saanud. Mingi tüüp tuli tema juurde midagi küsima, mille peale Patrick kaasa läks.
Selle peale ütleksin ma, et äärmiselt hooletu on oma jook peol sedasi valveta jätta. Muidu keegi tuleb ja uimastab su veel ära... Kahjuks ei saanud ma seda öelda, sest see kõik oli ikka suhteliselt pekkis värk. Jätsin oma seltskonnaga hüvasti ning kõndisin ettevaatlikult nende laua taha. Mõlemad klaasid olid täis, aga ühes oli sees sinine kõrs, teises roheline. Arvasin, et nägin enne rohelise kõrrega jooki Marleeni juures, mis mu kahtlustele ainult põhja taha pani. See oli ka kindlasti klaas, kuhu Patrick tõenäoliselt korgijoogi sisse pani. Enamgi kui saatanliku irvega vahetasin kõrred ja klaaside asendid ära. Ma olen Patricku karma, aw yeah!
Kus see sigudik üldse nüüd oli? Ja kus Marleen oli? Mul oli juba kõrini kõigest sellest ning see oli nüüd viimane piisk. Ma olen Ethan Kivimäe - kui mulle ei meeldi, siis nii ei lähe. Nii ma teen! Ning selle olukorraga polnud ma sugugi rahul. Tõusin lauast ja jalutasin Patrickust just õigel ajal mööda. Kui ta möödunud oli, vormisin oma suule kurja muige ning jätkasin edasi liikumist.
Mu kiskja vaist juhatas mind naiste vetsude poole, sest kuhu mujale Marleen eriti ikka võiks minna? Ja just poole maa peal kõndis tüdruk oma helesinises kleidis mulle vastu. "Siin sa oledki," laususin ükskõikselt ja haarasin tema kiljatuse saatel ta kõhu alt kinni. Viskasin ta enda õlale nii, et ta pea alaspidi vastu mu selga rippus.
"Mida sa teed?! Pane mind maha!" kisendas ta, mille peale ma vaid mühatasin. Ma otseses mõttes lihtsalt kandsin ta minema. Peolised meie ümber vaatasid küll pisut veidralt, aga ega inimröövi keegi peatama ei tulnud. Pidu ise toimus kusagil külalistemajas ning soovi korral seal ööbida, tuli sissepääsu eest rohkem maksta. Mul endal ei olnud küll mingit kavatsust veel kauemaks jääda, aga kuhugile pidin ta ju viskama. Kandsin tüdruku trepist üles, avasin esimese toa ukse, mis juhtus lahti olema, ning marssisin sinna muretult sisse. Ukse panin enda järelt lukku, see oli ju tegelikult kellegi teise jaoks kinni pandud.
"Mida kur... Mida sa teed?!" pahandas Marleen minuga valjuhäälselt, kui olin ta voodile visanud.
Kehitasin külmalt õlgu: "Ma ei tea. Koorin paljaks, kepin läbi." Selle peale vaatas tüdruk mind suure ehmatusega. Turtsatasin. Kas ta siis tõesti ei saanud aru?
Nõjatusin vastu ust ning laususin: "Ma ei taha, et sa selle tüübi läheduses oleksid."
"Patricku? Ära ole rumal! Miks?"
"Ta on jobu, kes sind ära kasutab."
"Jah, seda kuulen ma täpselt õige inimese käest," pööritas Marleen silmi, mille peale teda pahaselt vaatasin. Tüdruk tõusis voodilt, vaatas mind kurvemalt ja rääkis: "Palun ära hakka mulle mingit jama rääkima. Sa oled minuga vastik, aga teised peletad mu ümbert eemale. Mis ma peaksin siis igavesti üksi olema ja sind taluma? Palun ära tee mulle haiget. Ära teeskle, et sind huvitab."
"Sa ei saa aru!" vihastusin ma, mille peale ta ehmunult tagasi hüppas. Selle peale muutus ta omakorda vihaseks ning nõudis: "Ma tahan välja! Kohe!"
"Marleen," urisesin ma ukse vastas, kui ta mulle ähvardavalt lähemale tuli.
"Ma tahan minema! Käi eest!!" kiljust ta, minu tagant ukse kuidagi lukust lahti saades. Juba tormas ta välja, mina talle järgnemas.
"Ära jälita mind!" hüüdis ta vihaselt edasi kõndides.
"Ära põgene mu eest," urisesin vastu ega kavatsenudki teda rahule jätta.
Lõpuks ei teadud Marleen enam kuhu minna, ja tema ainus pääsetee oli tagauksest maja taha minna. Mis tal arus oli?! Järgnesin talle ega teinud välja külmavärinatest, mis vihmapiiskadega kokkupuutel mu nahale tekkisid. Korraga jäi ta seisma, sest avastas, et oli tupikus.
Marleen taganes vastu seina, kui ma nõudsin: "Räägime."
"Mida me räägime?" küsis ta vastu, hääl veidi värisedes.
Läksin talle aina lähemale, kuni meie vahel enam ruumi peaaegu ei olnudki. Oli näha, et Marleen oli väga pinges ja otsis vist igat võimaliku moodust, et põgeneda. Ma kordasin end: "Ma ei taha, et sa Patrickuga oleksid."
Ta lõtvus veidi, kui arglikult uuris: "Aga miks?"
"Sest tema ei ole see, kellega sa olema peaksid."
Ma ei saanud endast ka enam aru. Kogu see aeg tahtsin Marleenist lahti saada, aga nüüd oli see päriselt juhtumas. Ja ma ei saanud lasta tal minna. Ma pidin, aga ma ei saanud sel õhtul end enam kontrollida. Lihtsalt ei saanud.
"Ethan, ma ei saa aru..."
Mina ka ei saanud. Ma ei osanud enam midagi öelda.
"Sa oled nõrk," lausus ta korraga.
Kortsutasin kulmu: "Ma olen nõrk?" Muutusin vihasemaks, kui ma kõike rõhutades rääkima hakkasin: "Sa arvad, et ma olen nõrk? See on nõrk, kui ma pidevalt suudan teha midagi loomuvastast? Kui ma elan iga päeva niimoodi, et mul on vaja teised endast eemale saada, aga ma suudan seda? Kas see on nõrk, et proovin teisi enda eest kaitsta? Sest usu mind, seda on vaja! See ei ole nõrk, et ma pean pidevalt tegema haiget nendele, kellest ma hoolin, et nad minult midagi ei ootaks. Kas see on nõrk, et ma pean olema eriti vastik ainukese tüdruku vastu, keda ma..." Panin oma suu järsult kinni. "Arva, mida tahad."
"Siis sa oled argpüks," lausus Marleen nüüd. "Sa kardad, et sa saad haiget teistele haiget tehes. Sa arvad, et sa ei ole piisav sellisena nagu sa oled. Ja siis sa... Ma ei teeks sulle iialgi haiget. Sa oled minu jaoks piisav. Sa oled enamgi veel. Sa-"
"Jäta!"
"Ei, sa pead mind kuulama," nõudis ta. Olin iseenesest Marleenile lähemale nõjatunud, kes nüüd juba külmast kergelt värises. Sulgesin oma suu ja kuulasin, mis tal öelda oli.
"Ethan, sa tead, et sa meeldid mulle. Mul on väga raske olnud sind taluda, ma ütlen ausalt. Sa muudkui teed mulle haiget,-"
"Ma ütlesin sulle," katkestasin teda tõsiselt, mille peale ta korraks pahast nägu tegi.
"Sa pead aru saama, et niimoodi teed sa mulle palju rohkem haiget. Ma olen nii palju pidanud endaga võitlema, et mitte sinuga alla anda. Ma tean, et sinus on midagi enamat. Ma tean, et sa oled veel siin. Lase mind sisse. Näita ennast..."
Marleeni külmad sõrmed silitasid mu märga käsivart, mis veel soe oli. Mu rindkere oli vastu tema oma, meie ninad puutusid. Ma peatasin end, kui mu huuled olid tema omadest vaid millimeetrite kaugusel. Mu huuled riivasid tema omi õrnalt, kui ma laususin: "Meil pole üksteisele midagi anda."
Tõmbasin temast eemale, sõnasin seekord juba süngemalt: "Sa ei armasta mind ja mina ei armasta sind. Nii lihtne see asi on."
"Nüüd sa lihtsalt tõmbud minust eemale?!" vihastas Marleen, mille peale hakkasin aeglaselt tagasi sisse minema. Ignoreerisin öeldut.
"Sa ei saa öeldut lihtsalt olematuks teha! Sa ei saa nüüd lihtsalt külm olla ja teeselda, et midagi ei ole olnud!"
Tegin talle kalgilt selgeks: "Ma saan, ja ma olen, ja midagi pole olnudki."
"Sa oled nii keeruline!" kostis tüdruk valjuhäälselt. "Ma ei saa aru sinust! Mida sa tahad!?"
Ma pöörasin end ümber, pilk täis lootusetust. Sealt ei saanud enam peegeldada vastu mitte midagi peale kurbuse. Keda ma lollitasin? Tema ilus helesinine kleit oli juba läbi vettinud, tema meik oli kergelt laiali ning ta auras karges õhus. Ma tegin otsuse vähemalt nüüd aus olla. Ma vastasin: "Ma tahan sind."
Marleen kohkus selle peale tõsiselt ja nüüd oli tema see, kes taganes.
"Ma tahan sind," kordasin end nüüd valjemini ja kindlamalt, sest mis öeldud, see öeldud.
Lõpuks polnud tal enam põgenemisruumi. Aur, mis välja hingates tekkis, segunes meie vahel. Me ei mõelnud õhule. Me ei mõelnud jääkülmale vihmale, mis meid ilmselt mitmeks nädalaks haigeks teeb. Meie kehad ainult anusid, et me sooja pärast üksteisele lähemale nihkuksime. Panin enda käed tema seljale, aga kahtlesin sügavalt, kas oleks hea mõte teda suudelda.
"Sa tahad mind?" kordas Marleen küsivalt üle, millele järgnes tilluke paus. Ta hammustas huulde ning sositsas: "Võta siis mind."
Tuleb välja, et mu keha teeb ilma ajuga läbi rääkimata otsuseid, sest juba leidsin end Marleeni huulte vastast. Ma suudlesin teda õrnalt, aga tõmbasin ta tugevalt vastu ennast. Minu õnneks ta vastas mulle samaga ja ma tundsin, et iga osake minus põleb. See oli midagi, mida olin tahtnud nii kaua teha. Aga ei saanud. Tõmbusin temast korraga ehmunult eemale. Mida ma nüüd tegin?! Kogu see olukord tabas mind korraga ning ma vaatasin teda hirmu täis silmadega.
Millegi kindlama asemel tegi ta ainult kavala näo, tõmbas mind tagasi ja ütles: "Tead ka, et sa oled naeruväärselt kuum?"
"Tead ka, aga ma pole vist sulle kunagi ütelnud, et oled imeilus?"
"Tean küll."
"Nüüd olen siis," sõnasin vaikselt. "Lähme sisse, me jääme haigeks."
___
Yaas! Täiuslik laul neile! Yaas! Ma tegin nende järgi video! Yaas!! :D (Laulust rääkides) Nagu Ethan ei saa magada ega kontrollida oma mõtteid ja tundeid. No... kuulake lualus igat sõna, sest see kõik seostub nii paganama ideaalselt!