Without You

Peatükk 31

"Kuidas teil otsingutega läinud on?" uurin ma pisarad peaaegu silmis.

"Nad leidsid doonori, just enne seda kui ma siia tulema hakkasin. Peaks mainima et see läks üle ootuste hästi," lausub ta.

"See on ju hea," sosistan ma ning tunnen, kuidas esimene pisar välja pääseb. Ashton märkab seda ning tuleb kohe minu juurde ning haarab mu enda käte vahele. Ja seal ma nuuksun nii rõõmust, et Tobiasele on doonor olemas ja teisalt seepärast, et ta ei allu jälle tavalisele ravile.

"Ma jätan teid omavahele nüüd. Ma annan teada, kui härra Jones kohale jõuab," lausub ta ning astub palatist välja.

Paar päeva pärast siirdamist on näha, kuidas Tobiasele hakkab vaikselt elujõud tagasi tulema, aga see veel ei tähendanud, et kogu risk oli möödas. Ning seetõttu polnud ma isegi vahepeal kodus magamas käinud. Kogu selle aja ma olin olnud haiglas maganud diivani peal ja ennast natukene pesnud kraanikausi kohal aga sellest ei piisanud kellelegi teisele. Kes üritas mind juba teist päeva järjest õhtul koju meelitada, et ma magaks vahelduseks ilusti voodis ning võtaks õhtul ühe kosutava dušši.

"Ashton, mitmendat korda ma pean sulle ütlema, et ma ei vea oma perset siit mitte kuhugi," lausun ma juba tüdinult, kui ta teeb järjekordse katse mind koju saada.

"Palun Liisu, Tobias on heades kätes ning kui midagi on, saavad nad meile helistada. Tule lähme palun koju," anub Ashton mind.

"Ei, ei, ei ja veelkord ei. Mina magan siin ma olen siin saanud ennegi magatud ja saan nüüd ka," ajan ma endiselt sõrad talle vastu.

"Millal sa viimati kodus käisid?" uurib Ashton lõpuks.

"Eeem väga ammu," lausun ma peale pisikest pausi.

"Nu siis on asi otsustatud," lausub ta ning haarab mind õla peale.

"Ash, lase mind kohe maha," protesteerin ma ning siputan oma jalgu aga tema ainult haarab neist kõvemini kinni ja jalutab koos minuga hoopis palatist välja.

"Ei lase, täna on sul kohustus koju tulla," lausub ta kindlalt ning jalutab mööda koridori edasi.

"Sa oled siga," sisisen ma just sel hetkel, kui Ashton valvelaua juures peatub. "Ma viin oma naise täna koju, nii et kui midagi on, siis palun helistage."

"Muidugi, kena õhtut," muigab valveõde.

"Sa oled ikka tõbras," lausun ma ning togin õrnalt ta selga.

"See pole mulle mitte midagi uut," lausub Ashton rahulikult ning jalutab koos minuga majast välja.

Ashton peatub auto meie maja ees ning ma ronin ruttu autost välja ning torman maja suunas.

"Enne ei tahtnud koju tulla nüüd ei jõua majja minekut ära oodata," itsitab Ashton.

"Mine persse," sisistan ma pahaselt ning keeran maja ukse lukust lahti ja võtan valvesüsteemi maha. Esikus võtan ma kähku jalatsid jalast ning torman kiiresti teisele korrusele ning lukustan enda taga ukse.

"Ma teen meile süüa siis," hõikab Ashton alumiselt korruselt.

"Tee, mis tahad," lausun ma enda ette ning otsin omale kiiruga puhtad riided ning seejärel piilun ega Ashtonit pole kuskil lähedal. Minu õnneks on kuulda, kuidas Ashton alumisel korrusel köögis toimetab ning ma lippan kiirest vannituppa.

Ma võisin ju temaga koos koju tulla, aga see ei tähendanud veel, et ma siia kavatsen jääda. Ma teen nii nagu Ashton soovis: tulin koju, käin pesemas ning seejärel söön. Aga esimesel vabal võimalusel lasen ma siit jalga ning lähen tagasi haiglasse.

Peale sööki istume me koos Ashtoniga diivanil ning vaatame mingit filmi, mis ei paelu mind sugugi. Ma pean kuidagi Ashtoni kahtlused hajutama selles osas, et ma võin tagasi haiglasse joosta.

Ashton kergitab ennast diivanilt ning veab ennast jalgu järgi lohistades vannituppa. Ma kasutan juhust, haaran oma koti, mille ma olin ennist diivani taha ära peitnud ning hiilin vaikselt esikusse. Tõmban jalatsid jalga ning jope peale, ja just siis, kui ma tahan hakata ust lukust lahti keerama, avastan, et võtmeid polegi ukse eest.

"Kuramuse Ashton," vannun ma vaikselt ning avan kummuti sahtli, kus sees peaks olema veel ühed varu võtmed, aga ka neid pole seal.

"Otsid neid?" uurib Ashton ning kõlistab kahte võtme kimpu oma käes.

"Anna need kohe siia," lausun ma ning üritan ta käest neid kätte saada.

"Seda ma kartsingi et sa teed aga nagu näha ei lähe sul see läbi nii, et võta parem omal üleriided ja jalatsid seljast ära ning tule tagasi tuppa.

"Ma vihkan sind," sisistan ma ning vaatan eemalduvat selga.

"Ma tean seda, kullake," lausub ta rahulikult," tule aga tagasi tuppa."