Without You

Peatükk 5

"Hommikust Liisu!" tervitab mind ema kes just palatisse oli sisenenud.

"Hei emps!" tervitan ma teda vastu ja pööran oma tähelepanu tagasi Tobiasele.

"Kas sa Ashtonile oled juba helistanud?"

"Ei!" hüüatan ma," hull oled w?"

"Kullake ma pole hull, äkki oleks tark ka tal lasta proovi võtta?" lausub ema väga rahulikul toonil ja vaatab mull otsa.

"Ei ei ei ja veel kord ei! Mina ei hakka teda sellesse olukorda kaasama," lausun ma vihasel toonil. 

"Aga mis siis saab kui meie pere hulgas pole sobivat doonorit?"

"Siis loodame kellegi teise peale," vastan ma ning põrnitsen pahaselt oma nina ette.

Ma tean, see võib isekalt kõlada, et ma ei lase Ashi Tobiase ellu aga kas mina palusin tal ennast petta? Ei palunud ju! Ja see on ajuvaba, et ema tahab, et ma talle siiski räägiksin. Ma tahan, et Tobias saaks terveks aga samas ei taha ma Ashi meie ellu kaasata. Ta on üks paras sitapea!

"Sa parem mõtle sellepeale, et palju suurema tõenäosusega leiame selle õige inimese oma perekonnast, kui väljastpoolt. Pealegi võib ju aeg otsa saada, kui õiget inimest ikkagi ei leia," jutustab ema ning silitab õrnalt mu kätt.

"Okei okei okei, ma saan aru. Ma pean ruttu tagasi Ashi juurde jooksma, hoolimata sellest, et tema oli see kes meie suhte ajal pettis. See ei pea ju nii olema või mis?" sülgan ma sõnu välja.

Mida küll ema omast arust mõtleb? Kuulge see on naeruväärne, minna tema juurde tagasi. See värdjas ju pettis mind! Okei, võib olla ma tsipa hoolin temast aga sellegi eest ei pea ma minema seda ajuhälvikut paluma, et ta annaks mingi testi jaoks proovi. 

"Ei ei, mitte nii kullake," lausub ema rahulikul häälel, üritades mind kuidagi viisi maha rahustada.

"Kuidas siis?"turtsatan ma pahaselt.

"Sa ei pea ju tema ette roomates tagasi minema, lihtsalt palud et ta proovi annaks."

"Paluda? Seda valelikku sitapead! Mitte elu ilmaski, enne ma suren kui lähen seda ajuhälvikut paluma!" 

"Liisu, see et ta eksis ei tähenda seda, et ta seda ei kahetseks..."

"Aga kust sa seda võtad, et ta kahetseb??" segan ma ta juttu vahele väga vihaselt," sina polnud seal, kui ma leidsin ta teise tüdruku käevangust." Ma peaaegu karjusin viimaseid sõnu välja.

"Tasemini kullake! Kõik ei pea seda kuulma," üritab ema mind maha rahustada.

"Aga ehk siis poleks tasunud seda teemat ülesse võtta, ema!"

"Aga see on vajalik kullake, sest me ju ei tea mis testide tulemused tulevad ja..."

"Ja Ashi ei lähe meil vaja. Me saame ise hakkame," segan ma järjekordselt emale vahele.

"Just vastupidi, meil on võib olla teda väga vaja," lausub ema väga rahulikul häälel.

Ei ei ei ja veel kord ei! Mina ei taha seda sitapead näha, mulle piisab sellest et Signe on nende fänn ja seetõttu kuulen neist aegajalt. Okei, keda ma ikka petan, see sitapead on mulle nahavahele pugenud aga ei, sellegi eest ma ei palu tema käest abi. Jah ma võin liiga uhke olla aga tema lõi minusse suure augu, kui valis teise tee. 

"Mina seda ei usu, ma tean et me saame Tobile doonori meie perest," lausun ma ning silitan väikest kätt.

"Ma loodan ka aga sa pead hullemaks valmistuma, et seda isikut meie peres pole," lausub ema vaikselt ning vaatab mulle nukralt otsa.

"Ma tean ma tean, sa ei pea seda mulle nina alla hõõruma," kostan ma ning vaatan kurvalt Tobias suunas.

Muud tal ei ole kui ainult Ashton, Ashton, Ashton nagu muid poisse enam maailmas ei eksisteerikski. Ainult see valelik sitapea... 

***

"Kuidas teil on ka läinud?" uurib Signe, kes istub minu kõrval toolil ning me ootame parasjagu testide tulemusi. 

"Oh Tobil läheb vist päris hästi, ta pole küll otseselt ravile allunud aga väga palju hullemaks pole ka õnneks läinud - seega pole hullu," vastan ma ning kehitan õrnalt õlgu.

"Aga kuidas sul endal? Ma kuulsin alles eile sinu ja ema vahelisest vestlusest, kui ema seda oma õele rääkis," lausus ta ning vaatas mind väike murekorts otsa ees.

"Pole viga, ainult ema käib muudkui mulle Ashiga pinda, et ma peaks temaga rääkima ja talle ütlema, et tal on poeg sündinud ja nii edasi ja nii edasi."

"Oh, see võib jube olla. See, et ta sulle koguaeg teda meelde tuletab aga mina poleks vastu, kui sa jälle Ashiga käima hakkaksid," itsitab Signe.

"Siis sa näeksid neid rohkem," vastasin ma väikse muige saatel.

"Nu täpsel, igal asjal peab ju ka oma positiivne külg," kostis Signe ja vaatas mind näos lai naeratus.

"Eks jah, aga igatahes mina Ashiga kokku saada ei kavatse ja veel vähem talle rääkida, et tal on poeg või mis veel hullem, et ta on veel haige ka," lausun ma tõsinedes.

"Eks see ole juba sinu otsus," vastab Signe napilt enne seda kui dr Sarap ukse lahti teeb.

"Tulge edasi!" lausub ta ainult ning astub tagasi oma kabineti sügavustesse. Me vaatame Signega üksteisele otsa ja mõlema silmis on üksjagu pabinat kui ka ehmatus sellest kuidas ta oli meid lihtsalt sisse kutsunud. Kas see ei tähenda head? Kas...? Me tõuseme Signega koos toolidelt ning astume juba tuttavasse kabineti sisse. Mõlemal sajad küsimused peas tiirlemas

Te kindlasti imestate miks ainult Signe minuga kaasas oli. Miks ema ja isa polnud tulnud? Lihtne, neil ei õnnestunud ennast kuidagi tööl lahti võtta. Niigi oli oht et ema lastakse lahti ja seda meist keegi ei soovinud, seega olin ma palunud Signel tänane päev koolist tema ema loal vabaks võtta. Ja nagu näha oli teda lubatud.

"Istuge! Kas su vanemad ei saanud täna tulla?"

"Jah, nad peavad tööl olema," vastan ma ning silmitsen arsti.

"Selge, siis me ei pea neid ootama ja saame kohe asja kallale asuda," lausub ta ning vaatab meile kummalegi korda mööda otsa.

"Mis tulemused olid?" ei suuda ma enam kannatada.

"Mitte nii head kui me lootsime. Me analüüsisime kõiki antud proove ja kahjuks saime tulemuse mis teile ei meeldi..."

"Keegi ei sobi?" lõikan ma tema jutule vahele.

"Kahjuks jah," vastab arst.

Kogu mu maailm puruneb veel rohkem laiali, see ei saa ju ometi nii olla...