Without You

Peatükk 8

Ma seisin keset tuba täpselt samas kohas, kuhu ma pärast Ashtoni lahkumist seisma olin jäänud. Ma olin mitmeski mõttes segaduses ja ma ei osanud midagi arvata või teha. Enne kui ma suudan millegi üle tõsiselt juurdlema hakata kõlavad uksele tugevad koputused ja uks paiskub lahti ja seal pole mitte keegi muu kui Ashton isiklikult. Ma kergitan imestusest kulmu ning küsin ta käest:

"Kas midagi on lahti?"

"Kas ma saaks oma pojast pilt näha, sest ma oletan, et ta on Eestis?"

"Eem, ikka," vastan ma üllatunult ja otsin kähku oma teksade taskust telefoni ning ulatan selle talle. Ta vaatab vaikselt pilti, minutid muudkui venivad ja venivad ning ta ei lausu mitte ühtegi sõna. 

"Ta pole minu poeg!" lausub ta väga otsustavalt ja vaatab mulle pahase ilmega otsa. Mu suu vajub üllatusest lahti ning ma ei suuda uskuda kuidas ta oma lihast poega ära ei tunne, kuidas ometi see on võimalik.

"Miks sa seda arvad?" lausun ma ning vaatan teda üllatunud näoga.

"Aga vaata ta pole üldse minu nägu, sa igavene valevorst!" hüüatab ta.

"Kuidas siis mitte? Kas sa arvad tõesti, et ma tulin siia sinu kulul nalja tegema? Ah?" küsin ma.

On ikka alles paras sitapea! Nüüd tahab mind süüdistada kõiges mis vähegi pähe tuleb...

"Kes sind teab? Mõtlesid et minult on hea raha võtta, kuna mul on seda palju!"

"Mida! Ma tahan ainult et ta terveks saaks ja sinu rahast ei taha ma sentigi näha," nähvan ma talle pahaselt ning põrnitsen teda vihase näoga.

"Igatahes see asi juba nii ei jää, nii et aga ole valmis! Ma lasen teha isaduse testi ja siis me alles näeme," lausub ta vihaselt ning põrnitseb mind vastu.

"Tee kui tahad aga nüüd kao mu toast! Ma ei taha sind enam siin näha!" käsutan ma teda ning osutan sõrmega ukse suunas, "Mine!"

"Juba lähen!" lausub ta ning virutab enda taga ukse kinni.

Ma potsatan voodile istuma ning ohkan sügavalt. Kas seda janti oli nüüd mulle vaja? Ma olen ikka alles idioot! Ma oleks pidanud arvama, et see nii läheb mitte looma illusioone, et kõik saab jälle korda. Või no Ashton on ikka ka süüdi, tema oli see kes mulle igasugused mõtted pähe pani, kui ma kokkusaamiselt tulin. Ma tõesti arvasin et ta usub mind rohkem või ma nüüd ei teagi... Oh jah, eks ma olen selles ikka kõige rohkem ise süüdi.

***

"Kuidas läks ka?" uurib Signe, kes oli just tagasi meie tuppa jõudnud.

"Oh algus oli päris kena aga siis kui ta ära läks ja seejärel tagasi tuli siis," tegin väikse mõtte pausi ning jätkasin, "keeras asi ära, oh jah ma loodan, et see nüüd veel kohtusse ei lähe!"

"Ta ähvardas sind kohtuga?" ei suutnud Signe oma kõrvu uskuda.

"Põhimõtselt nu jah ähvardas küll aga igatahes eks näis mis saama hakkab," lausun ma.

"Oookei," lausus ta esimest tähte venitades ja haaras voodist oma telefoni, mille ta oli sinna hetk tagasi pannud.

"Kuidas sul ka see aeg möödus?" uurisin ma peale väikest pausi.

"Poisse nägin," vastas ta nii muu seas, pilk telefonis.

"Tundsid sind ära ka w?"

"Mhm," vastas ta ning vaatas mulle korra otsa ja toksis edasi midagi.

"Mis sa seal teed?" muutusin ma lõpuks uudishimulikuks.

"Mitte midagi erilist," vastab ta ning paneb telefoni peaaegu kohe voodile tagasi.