Without You

Peatükk 18

See oli midagi imelist, uskumatut ja samas võimatut. Uskuda võimatut ja lubada unistada endal millestki, mis ei saa kunagi ehk täituma - aga kui palju unistada või loota võib see siiski lõpuks täide minna.

Nii nagu ehk iga teinegi tüdruk mingis eas unistab suurtest pulmades, imelisest mehest ja kaunist pikast elust koos oma armastatuga, kus ei puudu ka lapsed ja lapselapse ehk näed ka oma lapselapse lapsi. Isegi mina ei suutnud unistamast sellelest, et ühel heal päeval on minulgi nii. Ometigi ei saanud kunagi mu unistused täituma ehk võib olla kunagi aga ma olin ju siia Ashtoni juurde kinni aheldatud. Isegi kui me pole koos ei laseks ta meid siit minema - mitte mingil juhul.

Ma sulgesin kapi ukse ning toetasin ennast raske südamega vastu kappi kraanikausi juures. Midagi minust uskus siiani, et Ashton armastab mind siiani, olenemata sellest, et ta võib väita vastupidist. Vahest on mul selline tunne nagu vahepealset aega poleks olnud kuigi see on vist ainult nii minu peas, sest Ashton on endiselt... Ashton...

Ma sulgen silmad ja lasen silme eest läbi pilte õnnelikest meist - miski pole muutunud, kui ainult see, et Ashton ja mina oleme vanemaks jäänud ning me oleme mõlemad vanemad Tobiasele. Ma ohkan veel kord ning libistan aeglaselt silmadega üle köögi, kui äkki tabab minu pilk Ashtoni imeilusat nägu, mida ma olin just endale ettemananud.

"Kas sul on hetk aega rääkida?" uurib ta ning astub kööki sisse.

"Ikka jah - Tobias magab," vastan ma ning libistan ennast istuma.

"See on hea," lausub ta ning võtab sammuti istet ning vaikib. Raske ja ärev õhustik hõljub meie ümber. "Vaata see paari päeva tagune juhtum..."

"Sa mõtled seda mis ma sulle ja Camillele tegin?" küsin ma kindluse mõttes.

"Jah see, ma saan aru, et ma käitusin nõmedasti aga Cammie polnud milleski süüdi..."

"Ta polnud süüdi?" hüüatan ma ning löön kätega õrnalt vastu lauda.

"Just, mina olin. Ma poleks pidanud sind kamandama," lausub ta rahulikult ning vaatab mind kurbade silmadega.

"See igavene nõid on süüdi mitte sina, millal see sinu kõvasse peakolusse kohale jõuab??" lausun ma ärritunult.

"Sinuga ka üldse ei saa rahulikult rääkida, ainult süüdistad Cammiet kõiges," käratab Ashton mulle vastu. Ma võpatan õrnalt aga üritan sellest hoolimata, mitte talle näidata enda sisemust kus oli kunagi talle koht.

"Sa..." alustan ma oma vastu lausega aga siis kõlab elutoas mu telefoni helin mis katkestab meie vestluse. Ma kiirustan kähku köögist minema. Olles tänulik, et ma sealt minema olin pääsenud.

"Hei, Mikey!" tervitan ma poissi, kohe kui olin telefoni vastu võtnud ja kõrva äärde asetanud.

"Tsau, Liisu! Kuidas ka läheb?" küsib ta erksal häälel.

"Ah, ära parem küsi, see on paras põrgu siin vahepeal," annan ma talle kiire ja lihtsa ülevaate, samal ajal kui ma teise korruse teleka tuppa ronin.

"Mis see Ash siis korraldab seal?" uurib ta ning ta hääles on kosta itsitavaid häälikuid.

"Ah nu ta tõi Camille siia, see tema tüdruk eks nu ja siis nad tahtsid, et ma mingi nende teenindaja oleks. Mingi aja pärast sai mul isutäis ning ma siis viisin neile süüa aga panin sinna sisse natuke kõhulahtistit," Mikey helisev naer katkestab mu juttu ning paneb mind koos temaga kaasa itsitama.

"Oh sind küll, Liisu!" kostab ta naeruturtsakute vahel," sa ikka oskad."

"Nu ainult võib olla natuke," vastan ma tagasihoidlikult.

"Kohe nii tagasihoidlik," itsitab ta ning ma ei suuda kuidagi teisiti, kui mu näole valgub ka aega mööda suur naeratus.

"Ära sa märgi eks aga mis muidu tahtsid ka?" uurin ma, kui Mikey suudab lõpuks naeru turtsakuid kontrollida.

"Tahtsin lihtsalt uurida, kas sa koos Tobiase, minu, Calumi ja Luke'i ning tema tüdrukuga koos viitsid välja tulla. Me mõtlesime, et võiks kuhugi sööma minna, kus oleks mõni laste nurk ka, et Tobias saaks seal mängida, kui ta just parasjagu ei viitsi ühe koha peal passida. Mis sa arvad siis sellest ka?"

"Oh, see kõlab nii hästi aga meil läheb veel aega, Tobias tudub alles oma lõuna und ja siis mingi pool tundi peale seda me saaks ka tulla," lausun ma ning tõstan jalad kohvilaua peale.

"Oh see sobib ideaalselt, meil läheb ka kuskil poolteist tundi enne, kui siit pääseme," kostis Mikey.

"Oh siis hästi aga miks üldse nii vara helistasid siis?"

"Nu ikka sellepärast, et kindel olla, et sa seal Ashtoni hullumajast pääseksid," itsitas Mikey.

"Oh sind küll," lausun ma sammuti itsitavalt.

"Aga siis kell pool kolm saame kokku?" uurib ta.

"Täpselt! Tulete mulle järgi?"

"Ikka, kuidas siis muidu?"

"Ma ei tea ehk pean jala tulema," lausun ma nöökivalt.

"Oh sind küll aga ma nüüd lähen! Näeme varsti!

"Okei, Tsau!"

"Tsau," lausub ta ning lõpetab kõne.

Ma hüppan diivanilt püsti ning kiirustan ennast valmis sättima, et enne Tobiase ärkamist valmis saada.

Kell hakkas pool kolm varsti saama ning ma võtsin suuna Tobiasega kööki, et talle natukene süüa anda enne, kui me lähme - kas või paar ampsu. Kööki jõudes märkasin Ashtonit külmkapi sisemust uurimas. Meie lähenedes tõstis ta pilgu ning vaatas meie suunas ja kortsutas kulmu.

"Kuhu te lähete ka?" uurib ta ning jälgib kuidas ma Tobiase tema söögitooli istuma asetan.

"Välja," lausun ma napisõnaliselt ning võtan laua pealt banaani, mille ulatan Tobiasele kes selle kallale isukalt asub.

"Kellega?" pärib ta edasi.

"Kas see on sinu asi?"

"Küsimusele ei vastata küsimusega aga jah on küll minu asi eriti kui Tobias kaasa tuleb."

"Kui sul nii väga vaja on teada siis Mikey kutsus mind koos teiste poistega välja sööma," lausun ma ning loputan oma käsi vee all.

"Okei," vastab ta lihtsalt ja tormab köögist minema. Ma vaatan talle järgi nagu mis nüüd juhtus.

Kui me viieteist minuti pärast esikusse liikusime märkasin ma seal juba valmis olevat Ashtonit - riided vahetatud ja linna minekuks valmis.

"Kas mulle on midagi kahe silmavahele jäänud?" uurin ma ning asetan Tobiase põrandale, et talle jalatsid ja dressika selga panna.

"Oleneb mida sa mõtled?"

"Nu ikka seda, et ma ei mäleta seda, et sina oleksid pidanud kaasa tulema."

"Ma ei pidanud aga ma just kutsusin ennast ise," vastab ta ning piilub esiku aknast välja," nad on siis! Hakkame nüüd minema!"

"Lähme siis," porisen ma natuke ning haaran veel oma kotti ning me astume majast välja nagu üks väike õnnelik perekond.