Without You

Peatükk 22

HÄID JÕULE!

_____________________________________________________________________________________________________________________

Ma istusin suures saalis, koos teiste fännidega oodates, et see kõik läbi saaks ja ma võiks oma mõtetega üksi olla. Signe oli koos teistega ligi viisteist minutit hiljem ruumist välja tulnud ja minuga ühinenud.

"Mis juhtus peale seda, kui ma ära läksin?" uurin ma tema käest, nähes, kui erutunud ta on, soovides minuga kõike jagada viivitamatult.

"Kui sa ruumist välja tormasid, vaatas Ashton sulle ehmunult järele, hoides ühte oma kätt põse peal. See võis ikka päris valus olla, aga see selleks. Järgmisel hetkel olid poisid tema ümber ja Mikey sosistas ka midagi. Nad oleks omavahel kaklema läinud, kui Luke ja Calum vahele poleks läinud ja nad maha rahustanud. Peale seda nad suht jätkasid, aga Mikey ja Ashton olid mõlemad väga tujust ära. Seega ma ei jõua ära unustada, mis varsti toimuma hakkab," jutustas Signe mulle värvikalt ning vehkis isegi kätega, et võimalikult palju edasi anda seda, millest ma ilma olin jäänud.

Ma olin lausa sõnatu, kuidas kaks täiesti terve mõistuse juures olevat poissi minu pärast kaklevad, aga ikkagi, Ashton on täielik idioot. Endal on tüdruk ja siis suudleb mind - kuidas ta küll julgeb?

"Ma olen lausa sõnatu," suudan ma lõpuks välja kogeleda.

"Oh, ma oleks ka sinu asemel," jätkab Signe.

"Seda ma usun, aga Ashton on idikas," lausun ma Signele, mille peale too naerma hakkab. Ta lõpetab naermise ja kummardub mulle siis lähemale," Me saime sellest seal juba üsna selgelt aru, aga me peaks seda vestlust mujal jätkama, kuna kõik kuulavad pingsalt, mida me räägime."

"Ma olen sinuga täiesti päri," naeratan ma talle ning sätin ennast mugavalt toolidele istuma.

Ma ohkan raskelt, kui saalis olevad tuled kustuvad ning laval valgus muutub. See tähendab vaid ühte - on aeg. Mõne aja möödudes on kõik neli poissi laval ning laulavad parasjagu oma esimest lugu. Ma lasen oma pilgul rännata Michaelile, kes süvenenult ja ehk isegi natuke kurvalt oma pilli mängib. Mulle võib-olla ainult tundub, aga võimalik, et ta üritab seda kõike varjata. Ashtoni nägu ma selle nurga pealt eriti ei näe, mis mulle eriti ei istu. Tahaks sammuti tema olekut natukenegi analüüsida puhtalt selleks, et aimu saada kas või natukene, mis tema peas toimub. Mida kontsert edasi, seda rohkem poisid süvenevad ja seda rohkem nad muusikaga üheks sulanduvad. Lõpuks tundub juba, et kõik on nii nagu olema peab.

Me kiirustame koos Signega Saku Suurhallist välja ning võtame tema kodu poole suuna, et seal peidus olla. Aga kui Ashton peaks tema korteri aadressi välja nuhkima, siis ega meil seal kauaks vaikust pole.

Me istusime Signe ja Tobiasega vaikselt elutoas, kui uksekell kogu vaikuse lõhestas. See tuleb minu jaoks nii äkki, et ma oleks peaaegu südamerabanduse saanud selle pärast.

"Ma lähen teen lahti," hõikab Kätlin köögist. Me kuuleme, kuidas ta esikus tule põlema paneb ning see järel ust paotab. Hetk hiljem on kuulda, kuidas see pauguga lahti läheb.

"Ma pole teid sisse lubanud, härra!" hõikab Signe ema ning ma kangestun. Ega ometi ta... ma ei jõua isegi oma mõtet lõpetada, kui kostab.

"Lõpuks ma leidsin sul ülesse," sisiseb elutoa uksel seisev Ashton.

"Ashton, mida sa siin teed?" uurin ma ning tõusen püsti.

"Sind ja meie poega otsisin," lausub ta ning kiikab minu selja taha, kus Tobias parasjagu mängib.

"Sul on julgust peale seda kõike, mis sa tegid veel siia tulla, igavene tõbras!" röögatab Signe isa Margus. Ashton keerab kohe tema poole ning küsib: