Without You

Peatükk 27

Hei!

Mul on teile suur küsimus - kui paljud teist tahaks, et ma teeks sellele raamatule järje ja kui paljud oleks huvitatud selle raamatu lõpus saama teada lõpliku lahenduse?

Ja kui ma teeks järje siis kui paljud teist oleks huvitatud selle lugemisest?

Ma saan siis vastavalt sellele otsustada, kuidas ma sündmuste käiku edasi arendad ja nii.

Suured suured tänud teile, kes te mu juttu loete ja vote ile vajutate ja ka teile kes te lihtsalt loete :) Ma olen teile väga tänulik sest ilma teieta poleks seda juttu kunagi tulnud :)

Elise

________________________________________________________________________________________________________________________________________________________________

Ma ei osanud järgmise päeva hommikul muud peale hakata, kui käisin pesus, tegin meesperele süüa ning ülejäänud aeg kulus mul lihtsalt ootamise ja närvitsemise peale, kuna eile ma olin lihtsalt Tobiase haaranud ning teisele korrusele oma tuppa putku pistnud. Nüüd ma lihtsalt ei osanud midagi oodata. Ma ei teadnud, kuidas olla, või mis Ashtoni peas praegu võis toimuda. Ma olin kogu eilse õhtu ning öö selle peale mõelnud. Lõpuks õnnestus mul ikkagi alles kolme aeg uinuda ja juba pool seitse ma olin üleval - reibas nagu oleks saanud kogu öö magada.

Kui kell üheksa sai, kuulsin ma tasaseid samme alla tulemas ning ma tundsin, kuidas süda mu rinnust välja tahtis hüpata. Saabuja pidi olema ei keegi mu, kui Ashton Irwin isiklikult.

"Hommikust, Liisu!" tervitas ta mind ning võttis köögis ühe tooli peal istet.

"Hommik, kas ma tõstan sulle süüa?" uurisin ma kohe ning lisasin," ma pean minema lihtsalt Tobiast äratama ning mul oleks võimalus praegu sulle midagi ette anda."

"Ikka, aga me peaks rääkima," lausub ta ning haarab mu käest, kui ma temast mööda tahan minna, et köögikapist taldrik haarata.

"Praegu pole minu arust selle jaoks just eriti hea aeg. Me peame juba tunni pärast minema hakkama, et me õigeks ajaks kohale jõuaks ja ma pole veel ..."

"Ma ei mõtlegi praegu, näiteks õhtu poole või nii," seletab ta rahulikult.

"Okei, " lausun ma mille peale laseb Ashton mu käe vabaks. Ma haaran kapist taldriku ning tõstan sinna peale natuke munaputru ja viilutan natuke tomatit veel lisaks.

"Kas sa soovid veel midagi?" uurin ma, kui ma olen talle taldriku ning klaasi apelsini mahlaga ette asetanud.

"Ei, kõik on väga hästi," lausub ta ning asub usinalt oma hommikusöögi kallale. Ning mina lipsan kiiresti köögist välja. Oh see läks õnneks üsna hästi!

Ma avan vaikselt oma magamistoa ukse ning näen, kuidas Tobias alles vaikselt nohiseb. Kuna ma siiski ei soovinud veel Ashtoniga liituda, istusin voodi peale. Andes sellega võimaluse Tobiasel veel paar minutit magamiseks kasutada.

Viisteist minutit hiljem oli Tobias riides ning me jalutasime käsikäes alla, kus juba Ashton meid ootas. Ta oli isegi Tobiase hommikusöögi jahtuma tõstnud, mis mul oli enne suure õhinaga ununenud teha. Ma tõstsin pisikese söögitooli ning sidusin talle põlle ette.

"Aitäh, Ash!" tänasin ma ning võtsin Tobiase pudru kausi kätte ning asetasin selle koos lusikaga tema ette.

"Võta heaks, Liisu!" vastab Ashton ning võtab istet natukene meist eemal elutoas.

Natukene enne ühtteist asusime me Anne poole teele, kus pidi toimuma varajane sünnipäeva pidu. Alguses pidi toimuma midagi lastele ja kui neil uni tuleb, siis pidi mingi muu programm olema. Kümne minuti pärast parkis Ashton meie auto tänava äärde ning me tulime koos välja. Ma võtsin Tobiase tagant turvatoolist sülle ning me jalutasime maja suunas. Ukseni jõudes lasi Ashton uksekella ning mõne aja pärast ilmus Anne ukse peale.

"Oh, te jõudsite kohale," lausub ta naeratades ning kallistab kõvasti nii mind kui Ashtonit. Kuigi alles eile olime üksteist näinud.

Tobias sai omale nii palju kingitusi, et väikepoiss oli puhta segaduses ja lõpuks nii väsinud, et ta vajus jalapealt magama. Ashton viis ta mõne aja pärast oma tuppa magama, mis oli nüüd suures jaos Tobiase omaks ümber kujundatud, kui ta seal juhtub olema. Pealegi oli ju Ashton meie ühisesse majja sisse kolin - tema omasse rohkem muidugi. Me istusime koos Ashtoni, Luke, Calumi ja Mikey peredega majataga verandal ja ajasime lihtsalt juttu.

"Ma lugesin täna uudistest, et Ashton, sa olid Liisuga uuesti kihlunud. Kas see vastab ka tõele?" küsib üks hetk Mikey ema Karen.

"Mhm, täitsa tõsi," lausub Ashton," ma küsisin tõesti teist korda Liisu kätt ja ma sain taaskord jaatava vastuse." Ashton naeratab mulle ning võtab mu käest kinni.

"Nii armunud," lisab Luke ema Liz. Ma näen, kuidas Anne nägu natuke ära vajub, kuid siis ennast tagant utsitab ning naeratuse näole manab. Tema ju teab, kuidas meie lood tegelikult on - isegi teised poisid aga keegi ei maini midagi. Mõni asi peab lihtsalt meie vahele jääma.

Ashton tõmbas mind omale lähemale ning naeratas magusalt, ma vastasin talle samaga ning enne, kui ma mõistsin, mida Ashton oli hetk tagasi just teinud küsis Karen:

"Milline sõrmus ka on?"

Ma sirutasin oma käe ette ning juba sadas mitmeid kommentaare, kui ilus ja kui võrratult kena see sõrmus on.

"Kas sa ostsid uue sõrmuse?" uuris Joy.

"Ikka uue," lausus Ashton, "See on väga sarnane eelmisele, aga seal on mõned hästi tibatillukesed kivikesed juures."

Aga see on ju täpselt sama nagu eelmine. Ma liigutasin sõrmuse omale lähemale ning uurisin seda igast küljest, veendumaks, kas Ash valetas või mitte. Ning iseenda imestuseks olid sellel veel mõned pisikesed kivikesed. Pidin tõdema, et Ashton rääkis tõtt uue sõrmuse soetamise osas.

Järgmisel hetkel kuulsin ma Tobiast beebimonitorist ning ma vabandasin ennast. Pääsedes sellega kõiksugustest pulmaga seotud küsimustest. Ma ronisin kiiruga teisele korrusele ning avasin nii öelda Ashtoni toa ukse. Tobias istus rõõmsalt oma voodis ning vaatas mulle unise näoga otsa.

"Hei, kullake!" lausun ma ning haaran ta omale sülle. Kohe on tunda, et ta märg. Ega mitte ometi seda, mõtlen ma juba paanikas. See ei saa ju ometi just praegu juhtuda. See ei tohi nii olla. Ma tundsin üha enam, kuidas ärevus mu sees kasvas samal ajal, kui ma kiiruga Tobiase riideid vahetasin.

Ma kuulsin, kuidas kellegi sammud ukse taga peatusid ning siis läks uks lahti.

"Me all kuulsime, et sa sehkendad väga hoogsalt ringi ning nad hakkasid muretsema ning saatsid mind vaatama mis lahti on," lausus Ashton ning jalutas monitori juurde ja lülitas selle välja.

"Ta on higistanud ja mitte vähe," lausun ma lõpuks.

"Ju siis tal oli palav," kehitab Ashton õlgu.

"Kas sa siis tõesti ei saa aru? Viimati, kui ta nii palju higistas, avastati tal leukeemia!"