Without You

Peatükk 26

Ooh, millega ma küll nüüd hakkama sain. Ta tegi mulle lausa abielu ettepaneku - uuesti!

"Kas mul on valikut?" sosistan ma kuna mitmed inimesed olid juba oma pilgud meie suunas pööranud. Ta suu vormis vaid sõna "Ei", kuid ta teadis, et sellest piisab.

"Muidugi Ashton," lausun ma nii armastavalt, kui ma vähegi suudan, kuigi samas tahaks oksendata. Ta naeratab mulle ning tõuseb püsti ning lükkab sõrmuse mulle sõrme. Me kallistame ning ma sosistan:

"Kodus me alles räägime sellest!" ning teen talle põse peale musi. Olgu õnnelik, et niigi palju sai minu käest. Ta naeratab kõigile ja haarab aplausi saatel minu käest kinni ning niisama kiiresti oli see ka läbi. Ainult ma teadsin, mis meid nüüd veel ees ootab. Terve hunnik fotograafe ja ajakirjanike, fänne ja ei tea keda veel. Seepärast tal oligi vaja, et ma talle lennujaama vastu tulen.

Aaagh, kuidas ta ikka võib nii teha, selline idikas! Aga ta teadis ka, et ma ei saa talle ei öelda. Või nu ta poleks selle vastusega leppinud. Laps ei hoia ju perekonda koos, ta jääb meid mõlemat lihtsalt ühendama, aga nüüd ma olen ikkagi mingil määral Ashtoniga rohkem seotud. Oh jah!

Me jalutame viiekesi väljapääsu suunas ning kohe, kui uksed lahti lähevad, hakkavad fotokad säfima ning ma tõstan automaatselt vasaku käe endale silmade kaitseks ning seetõttu jääb mu kihlasõrmus neile väga hästi näha. Kohe, kui mulle see ka meenub, lasen oma käe alla aga sellest piisas, et hakkaksid kõlama kas me oleme uuesti kihlatud? Kas me oleme suhtes? Ja ma ei tea mida veel. Mu ainuke tahe oli sealt võimalikult ruttu jalga lasta ja koju peitu pugeda.

Kui me lõpuks olime suutnud seljatada kõik inimesed, istusime autos koos Calumiga, et ta ka koju visata, kuna teistel oli juba keegi vastas või midagi muud plaanis.

"Kas seepärast sul oligi vaja mind sinna?" lausun ma pahaselt ning tõstan roolilit selle käe kus sõrmus ilutses.

"Kas sellega koduni ei jõua oodata?" uurib Ashton rahulikult.

Kas ta kardab Calumit või?

"Ei, see on inetu, Ashton. Mul ei jäänud ju muud teha, kuidas ma saan sulle lihtsalt ära öelda. Sa igavene siga," sisistan ma ning vaatan vilksamisi Ashtoni poole, kelle nägu polnud grammigi muutunud.

"Liisu, palun! Arutame seda asja kodus. Calum ei pea kuulama seda kõike," palub Ashton.

"Mul," alustas Calum, aga ma käratasin:

"Aga miks ma peaks sellepärast koduni ootama ah? Ma olen praegu väga vihane ja mul pole Calumi ees häbi, kuna mul pole vajadust. Pigem peaks sul olema kõigi ees häbi, et sa mulle nii teed."

"Liisu, Jätta juba järele! Me arutame seda kodus," nähvab Ashton vihaselt.

"Siit paremale," lausub Calum kasutades ära seda aega, et ma pole veel jõudnud Ashtonile veel midagi teravat nähvata.

Paari minuti pärast peatume me Calumi maja ees ning poisid lähevad tagant tema kohvrit õngitsema.

"Edu sulle temaga," lausub Calum ning patsutab Ashtoni õlga ja astub maja poole.

Terve tee Calumi maja juurest meie maja juurde ma vaikin, aga see ei tähendanud, et ma olin selle asja niisama maha matnud. Pargin auto maja juurde ning tuiskasin kohe maja suunas, et mitte kauem kui vaja hetkel Ashtoni kõrval viibida. Ühtlasi tahtsin ma ka ennast meie vestluseks ette valmistada.

Ukse kella hääl paneb mind liigutama toast välja ning välisukse suunas. Loodetavasti on see Anne, kes Tobiase tagasi toob ning annab mulle võimaluse kas või kaheks minutiks Ashton ja tema kokku keeratud sigadus unustada.

Ukse taga oli tõesti Anne koos Tobiasega ning ma ei saanud õnnelikum olla.

"Aitäh, et sa tema järgi vaatasid," tänan ma teda ning haaran väikese sülle.

"Võta heaks! Kas Ashton on ka kodus?"

"Mhm, üleval," vastan ma ning Anne võtab suuna teisele korrusele. Ma riputan Tobiase üleriided esikusse ning me suundume koos kööki, kus ma talle süüa pakun, millest ta muidugi keeldub nagu ma arvasin. Selle asemel tormab ta eestuppa oma mänguasja nurka mängima. Mina võtan koos raamatuga koha sisse tugitoolis, üsna tema lähedal.

"Mida sa tegid?" kuulen ma äkki, kuidas Anne karjatas üleval korrusel. Pärast seda oli vaikus, ilmselt Ashton seletas midagi.

"Mina ja rõõmus? Ma oleks olnud rõõmus kui see oleks esimesel korral juhtunu, mitte sunnitult," kuuleme me teda uuesti. Millest nad räägivad? Mis esimene kord?

"Sa võid vahel olla ikka täielik idioot! Sa pead selle katkestama," rõhutas Anne eriti viimast sõna. Mida katkestama? Milles on nii suur küsimus? Mul ei õnnestu enam midagi lugeda, kuna Ashtoni ja Anne vestlust kuuldes on kogu tähelepanu sinna kogunenud.

Peaaegu kohe varsti läheb uks ka lahti ning Anne tuiskab alla Ashton käe otsas andes mulle võim aluse oma küsimustele vastuse saada.

"Liisu, ütle mulle palun, et Ashton tegi nalja."

"Mis osas?" uurin ma ning vaatan Ashtonit, kes vaatab mind rahuliku pilguga.

"Ses osas, et te olete uuesti kihlatud ja seepärast pidin ma Tobiast hoidma, et ta saaks mingi lollusega hakkama saada, kui sa talle lennujaama vastu lähed," vuristab ta mulle kogu lause ühe jutiga ette.

"Aa see," lausun ma ja sirutan seejärel oma vasaku käe ette, kus ilutseb kihlasõrmus," ma ei usu," lisan ning vaatan kurva ilmega sõrmust ning lasen seejärel käe tagasi alla.

"Ashton, sa vana tohman," sisistab Anne ning lisab," kas sul enam üldse südant ei ole või?"

"Ema, muidugi on. Miks muidu ma sellise käigu tegin?" küsib Ashton nagu kõik oleks täiesti korras.

"Kui sul oleks südant olnud, siis sa oleksid seda käiku enne Liisuga arutanud või siis kas või minuga, aga sa käitud nagu viimane idioot! Ja nüüd me ei saa ka enam seda segadust likvideerida, mis sa oled korraldunud kuna pildid on juba ajakirjanduse käes," sisistab Anne pahaselt Ashtonile.

"See on väga hea käik nagu ma sulle ennist seletasin. Liisu, on ju Tobiase ema ning igati mõistlik on ju oma lapse emaga koos elada ning abielluda. Seda enam, et ma läksin mõnda aega tagasi teisest tüdrukust lahku," seletab Ashton ning vaatab meile mõlemale korda mööda otsa.

"Kui kedagi sundida tegema midagi, mida ta ei taha- see teile kummalegi head ei tee. Pealegi, vaata, mis sa oled Liisule juba enne teinud. Lased tal siia kolida kõigist oma sugulastest ja sõpradest eemale ja siis ka veel ajad oma tahtmist taga, kui ta on sulle juba kõik ohverdanud ja ega laps ei ole põhjus kellegagi abielluda," lausub Anne pahaselt ning silmitseb väga kurja pilguga Ashtonit.

"Ema, palun sind. See on meile kõigile parem," lausub Ashton anuvalt.

"Aga mulle?" uurin ma

"Ma olen täiesti kindel, et sa armastad mind siiani," lausub ta ning silmitseb mind kavalalt.

Ma silmitsen teda vastu sõnagi lausumata. Me oleks nagu kuskil oma ette maailmas, kus ei ole, ei Annet, ei Tobiast. Ühesõnaga mitte kedagi. See on nii imelik - ma ju ei saa teda enam armastada peale seda mida kõike on ta mulle kokku keeranud või ikka saan?

Lõpuks ütleb Anne natukene imestunult:" Sa armastadki teda veel!"