Without You

Peatükk 29

Nädal peale arsti külastust oli nii mõndagi muutunud. Olenemata sellest, et arst oli meile kinnitanud, et temaga on kõik korras, jälgisin ma teda kullipilguga. Ashton oli eile läinud mingile lühikesele reisile, mis pidi paar päeva kestma. Ainuke asi, mida ma olin vahepeal märganud oli see, et ta oli veel mitmel korral väga higisena ülesse ärganud. Siiani polnud ta palju magada tahtnud või näidanud väga suuri väsimusemärke. Ja söögiisuga oli nagu vanasti - mitte midagi märkimisväärset. Seega ma üritasin käituda nagu muidu, aga juba ühest ehmatusest piisas, et ma ei olnud sugugi rahulik.

"Emme!" kuulsin ma Tobiast mind oma mängunurgast hõikavat.

"Jah, kullake," laususin ma kui talle piisavalt lähedale olen jõudnud.

"Kus issi on?"

"Issi läks paariks päevaks reisile," laususin ma ning naeratan talle. Ta vaatab mulle rõõmsalt otsa ning asub uuesti oma mängu asjade kallale. Ma istun tema kõrvale maha ja hakkan koos temaga mängima.

Paari tunni pärast oli kogu maja alumine korrus segamini ja mul oli aeg asuda sööki valmistama. Ma panin Tobiase jaoks teleka käima, et talle natukene selleks ajaks tegevust leida. Pealegi oli mul õnnestunud ta väga ära väsitada ja nüüd oli lootust, et ta istub natukene aega paigal, mitte ei torma mööda elamist edasi-tagasi. Ja siis pean mina vaatama, kuidas ma tema tagaajamise kõrvalt sööki saaksin vaaritada.

Ma panin panni pliidi peale ning otsisin kapist eile keedetud köögiviljad. Hakkisin need väiksemateks juppideks ning praadisin. See võimaldas mul praegu Tobiasele ruttu söögi valmis saada ning siis, kui ta on kõhu täis söönud saan ma ta tudule sättida.

Ma panin söögi talle väikesesse kausi, tassi kallasin piima ning seejärel läksin ma elutuppa ning avastasin Tobiase oma pehmest pesast tudumas.

"Vot siis, sa ei jõudnudki sööki ära oodata," sosistan ma talle ning korjan ta omale sülle. Seepärast ta nii tasa oligi ja see seletab, miks ma teda lõpuks enam köögist ei märganud. Ma kandsin ta oma tuppa tudule ja lülitasin beebimonitori sisse. Ise läksin seejärel alla korrusele elamist koristama.

Poole tunni pärast sain ma kogu toa korda ning ma potsatasin koos oma söögitaldrikuga diivani peale istuma ning võtsin just puldi kätte, kui uksekell kõlas. Ma ajasin ennast suure ohke saatel püsti ning kõndisin ukse juurde ja avasin selle.

"Kas Liisu Kask?" uurib postiljon, kes ukse taga seisab.

"Jah," lausun ma.

"Teile on kiri, palun kirjutage siia alla," lausub ta ning näitab mulle oma paberi peal õige koha kätte.

"Aitäh! Nägemist!"

"Nägemist!" lausub postiljon ja ma lükkan ukse kinni. Ma keeran ümbrikut käes üht ja teistpidi ning seejärel rebin ümbriku lahti. Voldin paberi lahti ja esimene asi, mis mulle silma hakkab on see, et see on haiglast.

Lugupeetud Liisu Kask,

Teid kutsutakse koos Teie pojaga haiglasse tagasi selleks, et võtta Tobias Irwinilt kordusanalüüsi. Me kahtlustame, et analüüsidega on midagi valesti ja Teie poja tervise huvides tuleks teha kordusanalüüs. Palun tulge haiglasse esimesel võimalusel.

Tervist soovides,
Dr. Wilson

Ooo ei, seda ma kartsingi. Liisu, katsu maha rahuneda, see ei tähenda veel kõige halvemat. Temaga võib olla kõik täiesti korras. Ma hingan sügavalt sisse-välja, üritades ennast maha rahustada. Kõige pealt pean ma ära ootama, millal Tobias ülesse ärkab, alles siis saame me kuhugi minna. Rahune maha, rahune maha, korrutan ma endale muudkui.

Ma haaran telefoni ning helistan Ashtonile. Juba enne esimest kutsumist suunatakse kõne kõneposti.

Hei, Ashton, see olen mina. Helista, kui sul selle tüdrukuga, kellega sa ilmselt koos oled, lõbutsemise isu täis saab..

Ma lülitan kõne kinni ning enda rõõmuks kuulen, et Tobias on vahepeal üles tõusnud. Ma otseses mõttes torman treppidest ülesse otse enda tuppa.

"Hei kullake, meil on väga kiire," lausun ma ning haaran ta sülle ja viin ta poti peale. Peale seda annan talle natukene süüa ning panen ta riidesse. Haaran diivani kõrvalt oma käekoti ning esikust autovõtmed ja läinud me olemegi.

Ma peatan auto haigla ees ning üritan Tobiast turvatoolist välja arutada. Peale paari minutilist pusimist õnnestub mul see ja me jalutame haigla suunas. Registratuurist juhatatakse meid edasi tuttavasse ruumi, kus eelmine kordki oli Tobiaselt proovi võetud ning ma tõstan poisi tooli peale istuma. Varsti siseneb Dr. Wilson ja see kõik algab uuesti.

Meile lubati analüüsi vastuseid tunni aja pärast kuskil ehk siis mingi nelja ringis. Ma jalutan, Tobias käekõrval, kohvikusse samal ajal, kui ma üritan endiselt Ashtonit telefonitsi kätte saada - kuid tulutult. Kes ei vasta, see ei vasta. Ma asetan telefoni laua peale ning aitan Tobiase spetsiaalsesse tooli istuma ning lähen seejärel meile süüa tooma.

Kui pole vaja Ashtonit hädasti kätte saada, siis on ta koguaeg ise abivalmis helistama, aga kui teda oleks vaja hädasti kätte saada, siis on ta kadunud nagu vits vette. Ise palub mind omale uuesti naiseks, mitte, et ma sellesse eriti varem uskunud oleks, et see kõik pidama jääb. Aga vähemalt võiks siis natukene austust meie vastu ülesse näidata ja mitte mööda ilma teisi naisi taga ajada.

"Ole lahke, kullake," lausun ma ja asetan salatitaldriku tema nina ette ja natukene eemale ka klaasi mahlaga. Ma jalutan tagasi leti juurde ja võtan seal oma teetassi, mis mul ennist maha oli jäänud. Asetan tassi lauale ning võtan Tobiase kõrval istet, kes oma salatit hoogsalt süüa üritab, kuid mis ei taha kuidagi talle suhu jõuda. Mõne aja pärast saab tal isu isetsemisest täis ning ta lubab mul talle süüa suhu panna.

Kui meil oli veel viisteist minutit jäänud, käisime me Tobiasega koos vetsus ära ning peale seda võtsime suuna kolmandale korrusele kus asus Dr. Wilsoni kabinet.

Me oleme vaevalt saanud istuda, kui Dr, Wilson oma kabineti ukse lahti teeb.

"Oh, kui hea, et te juba siin olete. Palun astuge edasi," lausub ta ning me jalutame koos Tobiasega sisse. Alles nädal tagasi olin ma samas kohas istunud koos Ashtoniga, kes nüüd mööda ilma ringi kooserdab.

"Kas te saite tulemused teada?" uurin ma.

"Jah ja kahjuks on mulle halvad uudised. Leukeemia on tal tagasi tulnud ning süvenenud võrreldes nädalataguse olukorraga," lausub ta ning kogu mu maailm variseb kokku.

"Kui hull olukord on?" küsin ma lõpuks.

"Ma ütleks seda nii, et hea oleks, kui me saaks ta kohe haiglasse sisse kirjutada," lausub Dr Wilson.

"Oh," ma kallistan enda süles istuvat Tobiast.

"Mul on väga kahju," lausub ta.

Pool tundi hiljem on Tobias haiglasse sisse kirjutatud ning mina murdumise äärel. Telefon mu käekotis hakkab värisema. Ma kaevan selle ruttu välja ja näen ekraanil kadunud Ashtoni numbrit.

"Jah?"

"Liisu, see ei ole nii..."

"Ashton meil on praegu palju suurem mure, kui see, mida sina hetkel teed," rõhutan ma sõna sina," Tobiasel on ikkagi leukeemia tagasi tulnud, laboris läksid eelmine kord proovid sassi."

Teisel pool toru jääb väga vaikseks ning enne, kui ma suudan midagi öelda kõne katkeb. No tore. On alles siga!