Without You

Peatükk 9

Ma tunnen kuidas mingi soe keha minu vastu liibub. Tobias, oli mu esimene mõtte aga siis mulle meenus, et ma olin Inglismaal mitte Eestis. Ma avan vaikselt oma silmad ning näen mulle otsa vaatamas Michaeli. Ning mulle meenub kohe, et ma olin eile tema kaisus ära vajunud. Järelikult polnud ta tagasi oma tuppa läinud.

"Hommikust!" tervitab ta mind.

"Hommik! Sa ei läinudki tagasi oma tuppa?" uurisin ma.

"Ei, ma vajusin sinu kõrvale magama ja kui ma öösel ärkasin ei viitsinud ma enam mööda hotelli kolistama hakata," lausub ta ning sikutab mind endale veel rohkem kaissu," pealegi annad sa hästi sooja."

"Ja nagu sina ei annaks," togin ma teda ning itsitan vaikselt.

"Aga kust ma tean," sosistab ta vaikselt.

"Oeh, ma pole ammu nii hästi maganud," ringutan ma ning naeratan talle õrnalt.

"Mina ka mitte," vastab Mikey ning samal ajal tunnen ma kuidas ta käsi mu kõdikartliku piirkonna juurde suundub.

"Ei, ei, ei Mikey! Ei hakka kõditama," protesteerin ma ning siplen tema käte vahel.

"Laske inimesel hommikul ka magada," kommenteerib Signe kõrval voodist.

"Mi-mi-na po-po-le süüü-di-ii," suudan ma kuidagi öelda, kuna Mikey näpud kõditavad mind juba.

"Mikey!" tuleb range hääl Signelt, mis kohe mõjub kuna ta lõpetab mu kõditamise.

"Tänks Signe!" lausun ma ning näitan Michaelile keelt. 

"Millal teised ära läksid?" uurin ma Signe käest.

"Mikey, ei öelnudki sulle w?" küsib ta vastu.

"Ee ei," vasta ma ning vaatan poisi poole. Ta vaatab mulle süütu ilmega otsa ning ma hakkan selle peale naerma.

"Sa meelega ei läinud ära jah?" uurin ma ta käest.

"Võib olla," vastab ta ning vaatab mulle kutsika näoga otsa.

"Idioot," itsitan ma ning togin teda küünarnukiga.

"Armunud olete või?" uurib Signe.

"Ei, ära isegi mitte looda," vastan ma talle ning vaatan segaduses Mikeyt.

"Mis ta sulle ütles?" uurib ta mu käest.

"Saladus," vastan ma ning teen katse voodist välja saada, mis mul ka sel korral õnnestus ning ma lippan koos vahetusriietega vannituppa.

Vannitoast välja astudes nägin ma, et nii Signe kui ka Mikey olid ennast riidesse pannud ja mõlemad istusid korda tehtud vooditel.

"Kas sa oled valmis?" uurib Mikey

"Ikka jah, nagu näha," vastan ma ning kehitan õlgu.

"Lähme sööma siis?" küsib Mikey ning vaatab meile korda mööda otsa.

"Jätan vahele," lausun ma otsustavalt ning võtan voodis istet. Mikey kortsutab minu vastuse peale kulmu ning vaatab mureliku näoga Signele otsa. 

Nad nagu räägiks midagi omavahel - aga mida?

"Ma ka siis ei tule, aga sina mine. Sul on vaja tänaseks energiat vaja," lausub Signe ning vaatab õrna naeratusega mind. Mikey kehitab õlgu ning lausub:

"Hiljem näeme siis! Tsau!" 

"Tsau!" kostame ka meie Signega ning siis on kuulda kuidas toa uks sulgub.

***

"Oeh, soundcheck," kostan ma kui me olime võtnud istet peaaegu tühjas ruumis.

"See pole sugugi jube," lohutab Signe, kuigi tema on hoopis paremas tujus. 

"Vaata!" osutan ma lava suunas, kuhu oli vahepeal Calum ilmunud ja peagi olid ka teised kohal. Poisid lehvitasid meile ning alustasid.

"Ma jään siia," lausun ma peale seda kui soundcheck oli läbi saanud ja nad pidid kokkusaamisele minema.

"Okei, aga kindel et sa kaasa tulla ei taha?"

"Kindel jah, ma ei taha Ashtonit lähedalt näha ja vaevalt et tema tahab," ohkan ma raskel ning naeratan talle õrnalt.

"Mmm, okei! Ma siis lähen," lausub ta ning kaob koos teiste fännidega kaasa.

Lõpuks tekib mul võimalus natukene aega oma mõtteid mõlgutada ja ma olen selle eest väga tänulik - kuigi peagi hakatakse teisi fänne sisse laskma.

Ma olen üpris segaduses kui nüüd aus olla - üheltpoolt ma olen segaduses teisalt - ma ei teagi mida ma olen. Ashton meeldib mulle endiselt, väga meeldib aga ometi suutis Mikey täna hommikul mulle naha vahele ronida. 

Ja nüüd see isaduse asi ka veel, kas ta on tõesti nii loll ja pime et ta ei näe sarnasust enda ja Tobiase vahel. Võimalus on muidugi selles, et ta lihtsalt ei suuda endale seda tunnistada või õigemini ei taha aga ega ma seda talle nüüd ju keelata ka ei saa. Hea et Tobiga praegu kõik korras on nii palju kui see antud olukorras on võimalik, sest muidu ma tõesti ei teaks mida ma peale hakkaksin. 

Muidugi mulle meeldiks, kui Ashton lõpuks mõistuse pähe võtaks ja samas annaks selle neetud proovi juba...

"Mikey, mida sina siin teed?" imestan ma kui näen mööda vähekäiku mulle lähenevat poissi, kes mu mõtte lõnga katkestas.

"Sind tulin kaasa võtma," naeratab ta ning ulatab mulle käe.

"Mind kaasa?"

"Näed sa kedagi veel keda ma kaasa tahaks endaga võtta kohtumisele?" uurib ta mu käest.

"Ei, aga ma ei tulnud põhjusega sinna..."

"Ma tean ma tean," lasub ta ning tõstab käed ülesse," Ashton!"

"Jah, ja vaevalt ta tahab mind seal näha," kostan ma ning vaatan talle otsa.

"Tule nüüd," lausub ta ning haarab mu käest.

"Eeei," protesteerin ma.

"Okei, siis tuleb eri meetmed kasutusse võtta," kostab ta ning keerab mind näoga enda suunas.

"Ja see oleks?" uurin ma ettevaatlikult.

"Ma võtan su sülle, nii me saame kiiresti ja ilma vastu vaidlemata kohale."

"Okei okei, tulen omal jalal parem."

"Nii juba läheb," itsitab Mikey ning tirib mind kätt pidi edasi. 

Huvitav miks ta mu käest lahti ei lase?

"Sul on kõik ikka läbi mõeldud jah?" uurin ma ta käest.

"Ikka," vastab ta ning naeratab mulle. Ta lükkab ukse meie ees lahti ning mulle avaneb vaade toale hulga fännidega. Mikey naeratab neile ning laseb mu käest lahti, kohe kui ta on veendunud, et ma olen ennast ilusti istuma saanud.

Ash vaatab mind päris pahase näoga ning kui Mikey ta juurest möödub küsib ta midagi tema käest aga minuni see kahjuks ei kuuldu. Ma näen Signet minust paar rida eespool mulle naeratamas. Ma manan talle ka midagi naeratuse taolist vastu ning sinna see asi ka jääb, sest tegelikult pole mul sugugi tuju naeratada või üldse siin ruumis viibida. Aga Mikey, Cal, Luke ja Signe pärast võib ju seda teha. Aga Ashtoni pärast mitte sugugi - ta on tõbras.

Poisid saadavad minu suunas mitmel korral julgustavaid naeratusi ning ma ei suuda midagi teha, kui neile ka vastu naeratada. Kuidas nad küll suudavad minu tuju tõsta? See on hämmastav, isegi siis kui ma tunnen nina sõõrmetesse tulvavat imelist lõhna, ms kuulub ei kellelegi muule, kui Ashton Irwinile isiklikult.

"Kas see oli jube siis?" uurib Signe, kui me tagasi kontserdi saali kulgeme.

"Oh ikka, aga poisid muidugi välja arvatud Ashton suutsid mu tuju tõsta," vastan ma ning trügin järjekordsest inimesest mööda.