Without You

Peatükk 4

Ma istusin haiglas oma poja kõrval olles ise murdumise äärel. Tobiaselt oli võetud juba mitmeid proove ning homsest pidid nad raviga alustama seni aga ei jäänud meil muud üle kui oodata ja loota et kõik mõjuks. Ja juba ette oli teada, et mind ootavad pikad unetud ööd, mil ma lihtsalt istun Tobiase voodi kõrval.

Täpselt nädal aega on möödunud ja ma ei tea enam mida teha - kogu olukord ajab mind hulluks ja järjest raskem on midagi teha või kuidagi olla. Muidugi oleks see veel hullem kui Tobias ei alluks ravimitele aga minu - meie õnneks ta allub. Kuigi kunagi ei tea mida järgmine päev meile toob. Üks päev võib paista päike teisel päeval on tumedad vihmapilved meid varjutamas. 

Nagu mulle tavaks oli saanud lappasin ma üheaeg uudiseid - kuidas mulle küll selline harjumus oli nii väikse ajaga külge jäänud, seda ma ei mõistnud. Ühtepidi aitas see kas või kümneks minutiks mure mõtted kõrvale heita ja samas sai ka ümberingi toimuvast aimu, kuna ma istusin päevad läbi ainult haiglas. Koju läksin vaid korraks, et sealt omale midagi võtta või pesus vahepeal käija ja see oli ka kõik.

Aga enne kui ma sain delfigi lahti võtta tuli mulle facebookis sõnum Signelt.

Signe Kallas: hei :)

Liisu Kask: heia

Signe Kallas: kuidas pisikesel läheb?

Liisu Kask: allub praegu ilusti ravile seega hästi :)

Signe Kallas: siis on hästi :)

tead mis?

Liisu Kask: ei tea :D

Signe Kallas: poistel on eestis varsti jälle kontsert :D

Liisu Kask: ...

Signe Kallas: ole rahulik ma ei palugi sul nende kontserdile tulla :P

Liisu Kask: hea seegi :P

Signe Kallas: vähemalt mitte eesti omasse ja kokkusaamisele 

aga inglismaale võiksid ikka kaasa tulla :D

Liisu Kask: ma juba lootsin...

Signe Kallas: hihihi

Liisu Kask: vaatame kuidas Tobi tervisega on aga nähtavasti ma ei saa tulla

Signe Kallas: kahju aga ma saan sust täitsa aru

Liisu Kask: :)

Signe Kallas: millal uus proov ka võetakse?

***

"Tere Liisu!" lausub õde, kes meie Tobi eest koguaeg hoolitseb.

"Tere Eve!" vastan ma talle ning naeratan õrnal.

"Sa täna koju pole veel jõudnud?"

"Ei, ma tahtsin su käest küsida, millal testi tulemused teada saab?"

"Homme, ma loodan et need on paremuse suunas läinud," vastab ta ning kontrollib mingeid näite masina pealt.

"Ma ka," sosistan ma vaikselt.

Me istusime koos ema ja isaga arsti ukse taga, kuna täna pidime teada saama kuidas Tobi ravile on edasi allunud. Ja ma tõsimeeli lootsin et need on veel paremaks läinud. Isa käsi hoidis ema kätt oma peos sellele vaikselt pöidlaga jutte vedades. See on nii armas temast, kuidas ta on emale toeks.

Meie ees olev uks avaneb ning selle tagant tuleb nähtaval meie ravi arst dr Sarap.

"Tulge sisse, ma sain just tulemused," lausub ta ning avab rohkem ukse, et me sisse pääseks ning sammub seejärel oma laua taha.

Ema ja isa vaatavad üksteisele otsa ning tõusevad ka seejärel ning me kõik suundume arsti kabinetti.

"Võtke istet!" osutab arst lahkelt tema laua ees seisvatele toolidele. Kuna neid on kaks siis isa seisatab ema seljataha ning asetab käed tema õlgadele.

"Ma peaks alustuseks kohe ära mainima, et tulemused ei ole head," alustab ta. Ma tõstan käe kohe vaistlikult omale suu ette ja üritan samaaegselt ka pisaraid tagasi hoida. 

"Kas ta ei allu enam ravile?" küsib ema.

"Nii see kahjuks on ja ainukene võimalus on nüüd luuüdi siirdamine ja doonori leidmist tuleks alustada kõigepealt lapse suguvõsast."

"Millal me saame proove anda?" uurin ma kohe. Ma väga loodan, et mina sobin, kuigi võimalus pole ju suur.

"Teie saate anda täna ja kui on keegi veel siis oleks hea, kui ka nemad tuleksid proove andma. Võimalusel juba täna, sest mida varem me siirdamiseni jõuame seda parem," lausub arst vaikselt.

"Selge, aitäh!" lausun ma ning me lahkume arsti kabinetist. Enne kui kõik välja saame ütleme talle "Nägemist!" ning seejärel seisame juba kõik koridoris.

Alles nüüd jõuab mulle kogu tegelikus suure mürtsuga kohale ja ma tunnen kuidas kogu see raskus järjest enam ja enam mulle peale surub. Nagu õrn oksake murdub kõik mu sisemuses - ma võin ta kaotada, oli mu ainus mõtte.

"Liisu?" uurib ema.

"Jah," suudan ma talle kuidagi vastata.

"Ta saab terveks ära sa seda unusta ta saab terveks," lausub ema vaikselt.

"Mhm," kostan ma ning luristan ninaga," ta peab saama terveks."

"Tule nüüd kullake," lausub isa ning asetab oma käed mulle ümber," lähme anname need proovid ära ja ema saab niikaua oma õele igaks juhuks helistada ja ma helistan oma sugulastele ka igaks juhuks."

"Aitäh isa! Aitäh ema!" 

"Võta heaks kullake! Te olete mõlemad meile väga kallid," lausub ema vaikselt. Me sammume vaikselt ühes rivis registratuuri poole, selleks et teada saada kuhu me peame proovi andma minema.