Without You

Peatükk 31

Ma saabusin kohvikusse hommikul üheksa paiku, kui kohvik oli juba tunnikese lahti olnud. See oli mulle juba tavapäraseks tegevuseks saanud selle kolme nädala jooksul, mille ma olin haiglas veetnud. Õigemini oli juba kindel kava esimese paari päevaga sisse harjunud. Ashton küll üritas mind koju saada, aga see tal eriti läbi ei läinud. Paar korda küll jah, aga hiljem enam mitte.

"Kas tavapärane?" uuris Alice, kui ma kassa ees peatun.

"Ikka jah," vastan ma ning otsin täpse raha välja.

"Kuidas pisikesel läheb?" uurib ta ja asetab mu teetassi leti peale.

"Kui aus olla, siis ma ei tea, eile tehti proov ja täna pidi tulemused teada saama," jutustan ma.

"Ma loodan, et kõik läheb paremuse suunas."

"Ma ka," vastan ma ning haaran oma söögi ning võtan suuna tagasi Tobiase palati poole. Ma ei raatsinud eriti kauaks Tobiasest eemal olla ja seepärast ma söögiga tagasi palatisse ka suundusin.

Ashton saabus haiglasse kümme minutit täpselt enne arsti saabumist.

"Oli sul ka aeg ennast kohale vedada," märkisin ma kui Ashton on teisel pool voodit oma koha sisse võtnud.

"Kas sa hakkad uuesti peale?" uurib ta ohates ning asetab oma telefoni kapi peale.

"Kas sulle tõesti tundub nii?"

"Nu kui sa nii peale hakkad kohe, kui ka sisse astun, siis ju arvata võib, või mis?"

"Muidugi ma hakkan, kui sa ei saa kuidagi ennast haiglasse vedada, et Tobias võiks ka koos oma isaga aega veeta," nähvan ma pahaselt.

"Ja mida ma sinu arvates siis teen ka?" uurib ta ning vaatab mulle teraselt otsa.

"Kas see pole siis ilmselge mida sa teed w? Ikka tõmbad naistega ringi..."

"Liisu!" hüüatab Aston vaikselt," me oleme ju selles osas asjad selgeks rääkinud ja nüüd sa hakkad jälle otsast peale."

"No me rääkisime jah selgeks, aga kes sind teab?" nähvan ma vastu.

"Liisu palun," alustab ta ning tuleb ringiga minu juurde ning põlvitab minu ette maha," palun mõista, et sa oled minu jaoks ainus naine, keda ma tahan ja sa ei peaks arvama, et ma kellegi teise juures koguaeg käin. Mul on ju vaja ka äriasju ja muid asju ajada ning see, kui ma ei jõua kohe kohale, kui ma võiks või nagu praegu tulen napilt enne arsti külastust, ei tähenda, et ma sinus või Tobiasest üldse ei hooliks. Vastupidi ma armastan seda poisiklutti kogu oma südamest ja mul on hea meel, et ma üldse enne arsti jõudsin, sest nii palju asju oli, mida ma pidin enne siia jõudmist tegema."

Ma langetan pea, kui ma näen, kui siiralt ta minuga räägib. Kogu ta keha anub mind, et ma mõistaks teda ning anub, et ma teda mõistaks.

"Okei, ma saan aru," ohkan ma raskelt ning lasen kogu õhul mu kopsudest välja voolata. Ashton kallistab just siis, kui arst uksest sisse astun.

"Tere hommikust! Tore, et te olete saanud taas ühele lehele," lausub ta ning naeratab õrnalt, kuid seda on vaid väga väheseks ajaks.

"Tere hommikust, Dr. Wilson," lausume me Ashiga peaaegu koos.

"Kuidas raviga läheb?" uurin ma kohe, kui Ash minust eemladus.

"Kahjuks mitte nii nagu võiks, ta ei allu enam ravile ja me hakkasime täna hommikul talle sobivat doonurit otsima juba," lausub arst ning vaatab neid kurvalt," mul on südamest kahju."

"Miks seekord ei sobi mina doonoriks, eelmine kord küll sellega mingeid probleeme polnud?" uurib Ashton.

"Suurem võimalus on, et ta paraneb täielikult kui me võtame kellestki teisest siirdamiseks luuüdi," seletab Dr. Wilson.