Without You

Peatükk 6

Mida ma olen teinud, et elu mind niimoodi karistab? Miks ei oleks võinud doonor olla meie perest. Ainuke asi mida ma olen viimaste ööde jooksul mõelnud on, et tõsiselt meil võib aeg otsa saada ja siis ma olen väikesest Tobist lõplikult ilma ja see mõte kohutab mind. Ma lihtsalt ei suuda siiani uskuda, et meie peres polnud sobivat. Ja kurat selle tõpra juurde minna on hullem piin.

"Mõtle kui hea, et sa ikkagi tulid. Meil saavad toredad kaks õhtupooliku olema," lausub Signe suure naeratusega ja vaatab mulle otsa, kui me mööda suurt inimrohket kohta kõnnime.

"Oleneb kellel," porisen ma ning põikan mööda järjekordsest inimesest.

"Meil mõlemal, ära sa mulle mitte ütle, et sa ei oota seda kas või tsipa."

Mõte lugeja!

"Nu ja kui ootangi, mis siis?"

"Jei!" kiljatab Signe.

"Ära nüüd nii erutu ka, sitapeaks jääb ta endiselt," lausun ma õrna naeratuse saatel. Wau, ma suudan isegi nalja teha tema koha pealt...

"Miks mitte? Mõtle nii võib veel väikeseid Irwineid juurde tulla," sädistab Signe rõõmsalt.

"Oot oot, ära nüüd nii palju ka erutu. Rohkem Irwineid ei tule, meil on juba üks armu tulemus."

"Aga see armu tulemus tahab omale väikeseid õekesi ja vennakesi," kiusab Signe mind edasi.

"Kuule Signe!" alustan ma lausest itsitades ning nügin teda küünarnukiga.

"Jah?" küsib ta süütult.

"Kes sulle ütles, et meist paar uuesti saab?"

"Minu salajane abi," lausub ta ning itsitab selle peale. Ma nügin teda vaid mänguliselt ning me astume lennujaamast välja.

***

Me siseneme järjekordselt O2 areenale, kust kõik kunagi alguse sai - õigemini kaks aastat tagasi. Kas aeg on tõesti juba nii kiiresti läinud, et lausa kaks aastat on sellest möödunud. Tol ajal poleks ma uskunud, et täpselt kahe aasta pärast siseneme me täpselt samal põhjustel siia - 5 Seconds Of Summer.

"Kohe algab soundcheck," lausub Signe mu kõrval. Ma noogutan talle ning istun vaikselt oma kohapeal edasi. 

Ma olin otsuse Signega kaasa tulla vastu võtnud väga äkki, see oli nii ootamatu - isegi mulle. Vaatamata sellele kõigele polnud ma ka jõudnud otsusele mida Ashtonile öelda. Ma teadsin, et kindluse mõttes tuleks lasta ka temal test teha ja ma ei teadnud kuidas talle seda serveerida, et tal on veel peale kauba üks väike laps. See teadmine muudab ta elu ja mitte vähe - ma tean ma vandusin, et ma ei räägi talle mitte kunagi Tobiasest aga asjaolud muutusid. Ning nüüd tuleb mul oma sõnu süüa. Ega ma pole just õnnelik selle üle, et ma seda sitapead näen aga ma pean sellega lihtsalt leppima. 

Millegi pärast oli kõik väga samamoodi nagu eelminekord. Sama hotell kus poisidki ööbivad, soundchekck, fännide kohtumine ja kontsert. Ainus vahe on selles, et seekord ma tahtsin kokkusaamisele minna. See oli mu ainus võimalus Ashtonit üllatada, see võib kõlada väga kurjalt aga midagi polnud parata. Pealegi nende ukse taha ilmumine ka ei tulnud ju kõne alla aj teistele poistele kirjutada? Ei, see oleks väga ebaaus olnud - või kas ikka oleks olnud?

lavalt hakkasid kostma pillide hääled ning ma tõstsin oma pilgu sülest lava suunas ja mu süda oleks pidanud peaaegu seisma jääma. Seal ta istus oma trummide taga sama sarmikas ja nummi nagu siis, kui me käima hakkasime või kui me lahku läksime või kui ma teda esimest korda nägin. Ma lubasin endal imetleda tema ilusaid näo jooni, imelist keha ja veel armsamaid silmasid, mida kahjuks polnud sellelt kauguselt just eriti hästi näha. Aga ma võisin neid kujutada mind vaatamas ja uurimas iga mu keha sentimeetrit.

Ka teised poisid polnud eriti välimuselt muutunud, kui ainult mehelikumaks. Aga minul jätkus silmi vaid Ashile... Liisu kurat, ei hakka temasse uuesti ära armuma...

"Lähme!" kutsus Signe mind endaga kaasa.

"Kuhu?" ei jaganud ma kohe esimese matsuga ära, aga siis ma märkasin, et poisid olid lavalt kadunud. Nii palju siis minu valvsusest...

"Kokkusaamine, sa tottu!" istsitas Signe ning vedas mind juba tuttava ruumi poole.

Me istusime Signega kuskil ruumi tagapool nii, et mul oli küll neile hea vaade aga esimese raksuga nad meid nägema ei peaks.

Peaaegu kohe, kui kõik olid maha istunud läks uks lahti ja poisid sisenesid tuppa, mis tekitas juba tuttava reaktsiooni. Ma haarasin kotist telefoni järgi ning tegin kohe mõned pildid -alustuseks. Midagi ju võiks siiski mulle mälestuseks jääda. Liisu... ei armu sellesse tõprasse jälle ära...

"Kes küsib järgmisena?" kuulsin varsti Ashi hurmavat häält. Mu käsi tõusis automaatselt, ilma et ma oleks enne mõelnud.

"Sina!" osutas ta meie poole aga meie õnnetuseks oli siin veel mitu teist kätt püsti.

"Ash, ehk täpsustad," itsitas Cal tema kõrval.

"Ma täpsustan ise," kostis Mikey ning vaatas meie suunas.

"Nu Mikey, eks sa vali siis," vastas Ash suht rahulikult. Oh, ta polnudki meid veel märganud. Ma tundsin kuidas mind läbis nukrus. Kas tõesti sa kurvastad, et ta pole sind märganud? Liisu, ära hakka jälle peale, pahandan ma endaga juba mitmendat korda tänase päeva jooksul.

"Sina seal halli pluusiga," ütles ta ning osutas minu suunas. Meie pilgud kohtusid ning ta naeratas minu suunas. Ta tundis mu ära, oli esimene mõte mis mind valdas ja see oli hea. Ta polnudki mind ära unustanud.

Ma tõusin aeglaselt püsti ning laususin: "Tõde või tegu Ash?"

Ashi nägu tõusis ja vaatas mind imestusega, temale järgnesid ka Luke ja Cali näod. Mitmed fännid keerasid ka ennast kohe ringi, kas see oli nüüd sellest, et mu hääl oli tuttav või hoopis poiste reaktsiooni tõttu?

"Liisu," tegi Ash lõpuks peale väikest vaikust suu lahti. Pinge ruumis süvenes järjest iga sekundiga.

"Mina see olen jah," vastan ma ning naeratan talle nõrgalt.

"Sa pead muideks valima," tuletab Cal talle meelde.

"Aa ja, muidugi," tuleb Ash nagu transist välja," ma valin Teo, sest sinu teod olid kunagi legendaarsed."

"Muuu-si, muuu-si, muuu-si," sosistab Luke vaikselt.

"Luke!" tähendan ma," ole vait!" Kõik pahvatavad selle peale naerma ning pinge ruumis langeb kõvasti.

"Minu teoks on see, et sa pead mulle andma oma ajast kõige rohkem kakskümmend minutit," vastan ma.

"Uuu, kas lähete asju selgeks armatsema?" teeb Mikey nilbe märkuse.

"Mikey, ma tulen ja näitan sulle õige, mis siis saab kui sa seda veel korra mainid" vastan ma talle mänguliselt.

"Ikka jah, kas peale kontserdi lõppu sobib?" küsib ta.

Tervet ruumi täidab jälle pinev vaikus oodates minu vastust.

"Ikka jah, me ööbime samas kohas kus kaks aastat tagasi," vastan ma.

"Okei," vastab ta vaikselt ning vaatab mulle oma kurbade silmadega otsa.

"Okei, järgmine küsimus," lausun ma ning istun maha, et tobe vaikuse hetk katkestada. Kogu ruum ärkab kohe ellu ja inimesed meie ümber hakkavad sosistama aga peagi õnneks poisid tõmbavad tähelepanu neile tagasi.

Kas ta kahetseb? Miks nii kurb ilme? Miks? Miks? Miks? Kogu ürituse lõpuks olen ma väga väsinud ja löödud ning ainus mõte oleks saada voodi lohutavasse rüppe, kus asuks ka Tobias. Oh kuidas küll ma seda väikemeest igatsen. Ja alles nüüd peale Ashi nägemist saan ma alles õieti aru, kui sarnased isa ja poeg on ning raske pisar veereb mööda mu põske alla.

"Kas oli väga hull?" uurib Signe, kui me ennast saali enda kohtade poole liigume.

"Emotsionaalne," vastan ma lühidalt, üritades pisaraid alla suruda mis ohustavad mu vaadet veel rohkem hägustada.

"Seda ma usun," lausub ta.