Without You

Peatükk 2

Ma avan ukse, mille taga seisis tuulest sasitud juustega Signe. Mind märgates ilmub ta näkku viltune naeratus.

"Hei Liisu!" tervitab ta mind.

"Hei Signe! Tule edasi," tervitan ma tüdrukut vastu ja lasen ta endast mööda tuppa.

"Lähme elutuppa?" teen ma talle ette paneku, mille peale ta kohe nõustub.

"Kas Tobi magab?" uurib ta enne, kui ta diivanile istet võtab.

"Jah umbes pool tundi tagasi jäi tuttu," vastan ma talle ning istun tema kõrvale diivanile," mis sind ka siia toob?" uurin ma ta käest.

"Tulin sulle külla ja tahtsin sulle midagi hingelt ära rääkida," lausub ta ja vaatab mind natuke õnnetu näoga.

"See ei saa olla hullem kui see et Ash teaks tõde selle kohta et tal on poeg," lausun ma itsitades. Isegi Signe naerab minuga natukene kaasa aga peagi muutub ta tõsiseks tagasi. "Mis juhtus?" küsin ma lõpuks kui saan aru, et asi on naljast väga kaugel.

"Kõik on läbi!"

"Mis on läbi?" ei mõika ma midagi.

"Nad teavad!"

"Kes teavad?"

"Mu kassikaaslased," ohkab ta raskelt.

"Mida teavad?"

"Et sul on laps," lausub ta ning vaatab mind arglikult ilmel.

"Aga sellest pole ju midagi. See ei pea tähendama seda, et ma Ashist rasedaks jäin või midagi," vastan ma talle ning vaatan tema poole. Aga mis mind muretsema paneb on see, et Signe olemus pole mitte muutunud rahulikumaks vaid hoopis on ta näkku tõusnud rohkem mure kortse kui kunagi varem ma olen neid tal märganud.

"Seda arvasid nemadki aga siis hakkasid nad kohe sind litsiks ja nii sõimama ja ma ei suutnud kuidagi keelt hammaste taga hoida vaid paiskasin neile näkku, et see on Ashi laps," kostab Signe ja suunab oma pilgu põrandale.

"Nu siis varem või hiljem peaks see temani jõudma," ohkan ma raskelt," kui just..."

"Kui just?"

"Kui just ma ei leia omale mõnda poissi kes oleks lahkelt teesklema et see on tema laps," lausun ma. Ühel hetkel tundus see mulle hiilgav idee, kuid kui aus olla siis ei paista peale välja ütlemist see just kuigi hea ideena.

"Kindel et see hea idee üldse on?" uurib Signe väga kahtlevalt.

"Neh, ei usu. Ma ei suudaks valetada," lausun ma suure ohke saatel.

"Kas sa oled mu peale väga pahane?" uurib Signe ettevaatlikult.

"Sugugi mitte," kostan ma ning naeratan talle soojalt," see oleks üks kord niikuinii juhtunud."

"Seda küll jah aga ikkagi see ju ei pidanud nii minema."

"Seda ja aga vaatame asja helgemat poolt need jutud ei pruugi sinu koolist kaugemale jõuda."

"Seda küll jah aga ma kaldun arvama et varsti teab kogu maailm seda ja fotograafid ootavad sind karjadena uste taga," ta peaaegu sosistas neid sõnu.

"Ah ole rahulik, ma ei usu, et midagi sellist üldse juhtub," lausun ma ning manan näole naeratuse.

"Ma loodan ka," kostab ta ning naeratab nõrgalt.

***

"Nii pisike," lausun ma ning vaatan väikest Tobiast, kes mul oma ime armsa näoga vastu vaatab. "Paneme sulle selle ilusa kombe selga ja lähme teeme õues tippa tapa."

"Lähete jalutama?" uuris ema mureliku näoga. Huvitav miks?

"Mõtlesin jah," vastan ma talle ning lükkan väikese jala läbi sääre.

"Kindel, et see hea idee on?" uurib ta minu käest.

"Miks see ei peaks olema?"

"Õues on suht külm," lausub ta.

"Me oleme jahedama ilmaga ka väljas käinud," vastan ma ning lõpetan pisikese riietumise.

"Või nii," vastab ema.

"Mhm," kostan ma enne, kui pisikese haaran ja temaga esikusse lähen, kus meil vanker asub. Asetan Tobi vankrisse tõmban omale üle riided selga ja astume koos uksest väljavõi tema veereb pigem välja.

Välisuksel tervitab meid karge talve õhk, mis kõditab õrnalt mu põski. Mõned lumehelbed tantsisklevad taevas alla maa poole, muutes ümbrust veelgi muinasjutulisemaks - meie muinasjutuks.

"No nii väikseke, teeme väikese tiiru ja siis tuppa tagasi," kostan ma ning asun vaikselt teele.

***

Kätte oli jõudnud aasta vahetus, mis tähendas et kõige raskem aeg oli mööda saanud. Aasta tagasi kuskil peale kahe kuulist nutmist ja enda haletsemist leidsin ma endas taas jõudu olla mina ise. Ma jätsin Ashi mineviku ja lasin meie ühise lapse oma ellu - parim mis minuga juhtuda oleks saanud peale kõike seda. 

Ta tuli mu ellu nagu õrn tuule õhk, paitamas õrnalt mu keha. Ainult tema pilk pani juba ainuüksi tuhanded liblikad minu sees keerlema. Kogu lugu kasvas ja arenes koos meiega nagu tuul mis paisub vaikselt orkaaniks. Ja kui lõpuks saabus kätte orkaani lõpp ei olnud alles muud kui suurel hulgal valu, mälestusi ja muidugi meie väike ime.

Ma poleks kunagi uskunud, et mõni superstaar armub minusse - lihtsasse eesti tüdrukusse ja täidab tema unistused. Kuigi see paistis algusest peale täiesti utoopiline muutis armastus Ashi vastu mind täiesti relvituks ja seal ma tegingi suure vea. See oleks pidanud lõppema seal samas kus see algas sai - Londonis.

Ma paitan vaikselt pisipoisi juukseid ja esimene pisar pääseb välja. Tõstan käe et see ära pühkida aga kohe kui see on läinud ilmub nähtavale järgmine ja järgmine. Miks küll mina pidin see olema, kes Ashtonisse täiesti ära armub? Miks mina? Ei suuda ma siiani endast aru saada.