Without You

Peatükk 23

Ilusat aastavahetust!

Kohtume uuel aastal! :)

Elise

----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Ma koputasin õrnalt hotelli ukse peale, kus ilutses number mille oli Mikey enne mulle öelnud. Mõne hetke pärast avab naeratav Mikey mulle ukse.

"Hei!" tervitab ta mind ning haarab kallistusse.

"Tervitust sullegi," sosistan ma talle enne, kui ta mind lahti laseb ja ukse minu järel sulgeb.

"Sa saad oma asjad sinna tuppa panna," lausus ta ning osutas vasakut kätt tagumise ukse suunas ja vannituba on siin," lisab ta ning avab samas seinas asuva ukse.

"Aitäh, Mikey!" lausun ma ning teen poisile põse peale musi. Seejärel ma suundun magamistuppa, kuhu ma oma kotti koos asjadega jätan ning kõnnin seejärel tagasi Mikey juurde, kes oli vahepeal diivanil istet võtta jõudnud.

"Tule siia," kutsub Mikey mind ning ma poen talle kiiruga kaissu.

"Kas Ashton on väga pahas tujus?" küsin ma mõne aja möödudes.

"Päris kõvasti jah, ta siin ennist laamendas ja elas kõigi peal oma pahameelt välja. Enne, kui ta sinu aadressi sai, kus sa peatusid tol hetkel," lausub Mikey ning tõmbab mind endale rohkem vastu.

"Oh jah, ta rikkus mu tuju väga ära," ohkan ma raskelt ning surun ennast sammuti rohkem vastu Mikey't, et ma saaks talle võimalikult lähedale olla.

"Seda ma usun jah," sosistab ta mulle vastu.

Ma olin õnnelik, rohkemgi veel - ma hõljusin pilvede vahel koos Michgaeliga. Ma tundsin ennast vabana ja piirangutest priina. Mitte keegi ei saanud minu tuju sel hetkel rohkem rikkuda. Olime vaid mina, Mikey ja meie maailm. Kõik, mis oleks võinud selle rikkuda, oli meie meeltest tõrjutud.

Seal ei eksisteerinud Ashtonit, tema kurjasid sõnu, tema reegleid, tema soove, tema käske - ühesõnaga mitte midagi. Selle koha kirjeldamiseks ei ole lihtsalt sõnu, kui sa kunagi sellisesse kohta jõuad, tunned sa selle kindlasti ära - nagu minagi. Ainuke asi oli, et ma teadsin samasugust õnneliku ja turvalist kohta ka kellegi teiste käte vahel - Ashtoni. Jah, see vana Ashton, kes ei lugenud sulle ette, mida sa pead tegema ja mida tegemata jätta. Kuid nüüd olid asjad tema osas muutunud, enam ei eksisteerinud seda Ashtonit, keda ma olin kunagi teadnud ja keda olin armastanud. Alles oli vaid jäänud kuri ja karm Ash. Ja see ajas mind segadusse. Mitte, et see oleks midagi tohutult ohtliku, halba või kuidas iganes seda võtta. Pigem ei teadnud sa kunagi, mis ta järgmiseks ette võis võtta. Ühel hetkel tundub nagu ta oleks tagasi, teisalt oli ta ikka nagu tavaliselt - kuri, karm ja käske täis.

Ma ohkan raskelt ning vaatan Mikey poole, kes süvenenult filmi vaatab, mille ta oli varem käima pannud. Ma polnud suurem osa filmist midagi tähele pannud ning mu tuju oli veel lisaks kõigele kõvasti langenud ja nagu sellest vähe oleks, kõlasid varsti toa uksele koputused.

"Ma lähen vaatan, kes see on," lausub ta ning teeb mulle juustesse musi enne, kui ta ennast minu alt välja vingerdab.

"Hei, Ashton," tervitab ta teda, kui on ukse avanud. Õnneks on Mikey teinud ukse ainult nii palju lahti, et mind polnud näha.

"Mikey! Kas ma sisse ka saaks?" uuris Ashton ning mina olin sekundiga diivanilt püsti, haarates oma telefoni ning joostes kiiresti magamistoa poole.

"Ikka," lausub Mikey ning laseb Ashtoni tuppa sisse.

"Ma ennist siin mõtlesin, et..." alustab Ashton ning avab vannitoa ukse, mis oli talle kõige lähemal, "huvitav, kas sa tead midagi, mida mina ei tea," ma kuulen, kuidas Ashtoni sammud mulle lähemale tulevad.

"Miks sa seda arvad?" uurib Mikey.

"Sellepärast, et ma sain ennist mõned huvitavad vihjed, mis," ta seisatub minu ukse taga ning vajutab lingi alla," väidavad, et," ja järgmisel hetkel seisan ma juba Ashtoniga silmitsi," et Liisu viibib siin hotellis ja nagu näha vastab kõik tõele." Mikey tuleb sammuti meie juurde ja vaatab mind vabandava pilguga.

"Tere, Ashton!" tervitan ma teda ning vaatan talle otsa.

"Vaata aga vaata, kust ma oma naise leian," lausub ta madalal toonil ning vaatab mulle pingsalt otsa.

"Kas mul on mingi etapp vahele jäänud?" uurin ma ning vaatan Ashtonile otsa.

"Ma ei usu, võta oma asjad ja lähme," kostab Ashton ning ulatab mulle mu koti, mis oli voodi ees põrandal ennist.

"Ma ei tule sinuga kuhugi - ma pole su naine, kõigest su endine kihlatu ja sinu lapse ema," sisistan ma pahaselt.

"Ja just nendel põhjustel sa veedad tänase öö minu hotellitoas, mitte Michaeli omas..."

"Ta pole sinu oma, et sa võiksid talle ette kirjutusi teha..." alustab Mikey, kui Ashton katkestab teda.

"See on meie vaheline asi, nii et parem ära topi oma nina meie asjadesse."

"Mikey, kõik korras," lausun ma, kui ta tahab uuesti midagi ütlema hakata. Ta naeratab mulle ning näitab siis, et ta ootab elutoas. Ma noogutan talle ning suunan oma pilgu tagasi Ashtoni poole.

"Mida on Michaelis, mida minus pole?" uurib Ashton kohe, kui uks on Mikey taga sulgenud.

"Mis ajast see on sinu asi, mis minu eraelus toimub?"

"Sellest ajast peale, kui me kihlatud oleme ja ära väldi mu küsimust," lausub Ashton ning jõllitab mind pingsalt. Mul jookseb südame alt külm jutt läbi, kui mulle ta sõnad kohale jõuavad.

"Me oleme kihlatud?" uurin ma imestunult.

"Kus sa küll oled elanud vahepeal?" raputab Ashton muige saatel pead.

"Me pole kihlatud," raiun ma kurjalt," me olime, aga enam mitte."

"Vastupidi, me oleme kihlatud ja seepärast ei tohiks sa siin olla ning peaksid minu juures olema."

"Ashton, lõpeta see jama ning hakka astuma, mul pole tuju sinuga siin vaielda," lausun ma ning astun temast mööda ja väljun magamistoast.

"Liisu, tule tagasi, me pole veel lõpetanud," kõlab Ashtoni hääl toa ukse juurest.

"Oleme küll," lausun ma ning astun Mikey kätte vahele ning toetan oma pea ta õlale. Ma kuulen kuidas Ashton midagi oma ette sisiseb, aga õnneks austab mu soovi ning läheb ukse suunas.

"Homseni, Mikey! Varsti näeme, kullake!" ning läinud ta ongi.

"Kuidas sul on?" uurib Mikey hoolitsevalt.

"Ma tahaks kaisutada, kui sul midagi selle vastu ei ole," uurin ma ta käest.

"Tule," lausub ta vaid ning me ronime voodisse, kus ma sean ennast poolenisti Mikey otsas sisse.

"Kas on parem nüüd?" uurib Mikey, kui ma enda pead õrnalt vastu tema rinda libistasin.

"Mhm, palju parem," sosistan ma ning hoian kõvasti Mikey ümbert kinni.