Without You

Peatükk 19

Me istusime ilusas avaras kohvikus, kus nagu lubatud ei puudunud väike ilus mängunurk. Me olime ennast sisse seadnud üsna selle lähedal, et Tobiasel oleks võimalikult lihte ja mõnus meie juurde tulla. Samas oli teda ka nii võimalikult lihtne jälgida.

"Nii, et te elate ühes majas, teil on laps aga te pole paar?" uuris Olivia.

"Umbes nii see jah on," lausun ma ning vaatan korraks aknast välja, et vältida tüdruku uurivat pilku.

"See oli minu soov ja tahe, et nad siia koliks. Seega on see üsna loogiline, et ma ka nende majutamise ning heaolu eest hoolitsen," lisas Ashton ning silmanurgast ma märkasin kuidas Ashton korraks minu suunas vaatas.

Kuna Ashton oli kaasa tulnud siis valitses lauas kohati üpris viisakas õhkkond aga kui poisid midagi arutasid oli tunda kohe, kuidas nende vahel oli rahulik ja sõbralik õhkkond. Ma olin üsna kindel, et kõige taga olin mina - õigemini mu siin viibimine. Kuna keegi ei tahtnud tüli avalikus kohas alustada.

Peagi toodi meie söögid ning me asusime isukalt nende kallale, isegi Tobias kellele meeldis sageli pirtsutada.

Mina, Mikey, Ashton ja Tobias olime jäänud alles veel kogu seltskonnast ning nüüd plaanisime me kõik koos parki jalutama minna. Või no Mikey oli ettepaneku teinud ning ma leidsin, et väga ebaviisakas oleks sellele eitavalt vastata ja muidugi ei saanud Ashton ka kuidagi tulemata jätta.

"Kuidas siis ka pool lõuna ja pool õhtusöök meeldis ka?" uuris Mikey, kui me kõrvuti pargis kõndisime.

"Väga tore oli," laususin ma ning võtsin Tobiase omale puusa peale.

"Luba ma tassin teda ise," teeb Ashton mulle ettepaneku.

"Okei," nõustun ma ning ulatan väikese tegelase talle. Tobias hakkab elavalt Ashtoniga mängima ning meie saame rahulikult oma vestlusesse süveneda.

"Kuidas sul ta endaga kaasa õnnestus meelitada?" uuris Mikey sosinal minu käest.

"Ma isegi ei pidanud üritama, piisas ainult mainimast, et koos teiega välja lähen ja ta oli viieteist minuti pärast esikus valmis," seletan ma sosinal talle vastu.

"Vot siis, ise veab oma tüdruku teie juurde aga sinul üksi välja ei lase minna."

"Nu umbes nii see on jah, kahjuks. Aga nu vähemalt ta pole veel tüli ülesse kiskunud," lausun ma ning naeratan Mikey'le.

"Meil on siis hästi läinud," lausub poiss ning naeratab mulle vastu ja libistab vaikselt oma käe minu pihku. Ma tõstan meie käed ja vaatan talle üllatunult otsa.

"Kui sa ei taha," alustas ta ning tahtis oma kätt ära võtta aga ma peatan ta ning lausun: "Mulle väga meeldib nii, et ära üritagi. See oli nii ammu, kui ma kellegi käest kinni hoidsin ja jalutasin."

Miks see Mikey peab nii võluv olema, ma ka ei saa üldse tema võlude vastu nii. Pealegi on tal nii mõnusad pehmed käed, millest võiks tundide viisi kinni hoida. Meeldib ta mulle tõesti nii palju? Tundub nii Liisu, sa oled temast puhta ära võlutud. Nii, et sa pead tõsiselt ette vaatama, et kõik ei lõppeks nagu Ashtoniga. Ma ohkan vaikselt enda sisemuses, küll ma ikka oskan hästi valida.

Mikey naeratab mulle ning ma naeratan talle vastu ning toetan korra oma pea ta õlale ning vaatan talle otsa. Järgmisel hetkel seisab Ashton juba meie ees ning me koperdame talle peaaegu otsa.

"Mis on Ash?" uurib Mikey lõbustatult.

"Ma arvan, et me peaks tagasi minema hakkama," lausub ta ning silmitseb meid kahte. Kui ta pilk meie ühendatud kätel maandub ei liigu tema näol mitte üks lihasrakk.

"Miks?" küsib Mikey ning vaatab Ashtonile pingsalt otsa.

"Sest mina ütlen nii. Tobias on minu poeg mitte sinu nii, et ära isegi mitte ürita meid peatada. Tule, Liisu!" käsutab Ashton ning võtab suuna parkla suunas, kuigi meie oma autoga ei tulnud.

"Oh jah, ma pean minema Mikey. Anna mulle andeks, ma oleks hea meelega kauem aga sa näed isegi," vabandan ma.

"Tule juba!" hõikab Ash ning pälvib sellega meie tähelepanu korraks. Me keerame uuesti näod üksteise poole ning Mikey lausub:" Mõni teine päev, eks?" küsib ta.

"Ikka! Helistame," vastan ma ning teen talle põse peale musi ning torman Ashtonile järele.
Ashton kõnnib koos Tobiasega minu ees pikkade ja kiirete sammudega ning mul annab tal järel püsida, tänaval peatub ta ühe takso juures ning me istume kõik koos sinna sisse. Kogu tee hõljub meie kohal väga kurja kuulutav vaikus, mis ähvardab kodus kohe lõhkeda.

Kodu uksest sisse saanud ei suuda enam Ashton keelt hammaste taga hoida ning lausub vihase häälega:" Mis asi see just oli mida ma nägin?"

"Mida sa räägid?" üritan ma teha nägu nagu ma ei saaks aru millest ta räägib samal ajal kui ma Tobiast üli kiiresti lahti riietun.

"Sa tead väga hästi mida ma silmas pean," sisistab ta läbi hammaste.

"Aga ma tõesti ei tea," lausun ma ka pahaselt ning tõmban poisil saapad jalast.

"Kas ma pean selle tõesti välja ütlema?" uurib ta natukese aja pärast tigedalt.

"Pead jah," käratan ma ning tõstan Tobiase omasülest põrandale.

"Mis ajast sa Mikey'ga käid? Ja mis asjad te mu selja taga miilustasite?"

"Me ei käi, me lihtsalt jalutasime käsikäes, mina seda küll sedasi ei nimetaks, sa vana tolvan," sisistan ma pahaselt ning panen oma üleriided nagisse.

"Minu arust oli see just niimoodi ja ära unusta kellega sa koos oled," lausub ta ning tuleb minu järel suurde tuppa, kuhu oli Tobias vahepeal juba silganud.

"Ei tea kellega ma koos olen, ah?"

"Minuga," teatab ta uhkelt ning istub diivanile ning vaatab mulle otsa.

"Sinuga?"küsin ma imestunult.

"Ei tea siis kellega veel?"

Ma kogun ennast natukene ja lausun siis:" Me sinuga ei ole koos. Sa peaksid seda väga hästi teadma, et Sina olid just see kes meie kihluse katkestamises suurt rolli mängis. Mina ju ei hankinud omale armukest samal ajal, kui sina eemal olid ja mööda maailma tuuritasid."

"Jah, aga see ei loe. Me oleme koos kuna meil on poeg ja seepärast, ei tohi sa midagi Mikey'ga aretada. Saad aru sa oled minu oma ka siis, kui mul on mõni teine tüdruk!" sisistab ta väga vihaselt.

"Mind see ei kotti, sina ei hakka mulle ütlema kellega ma käia tohin ja kellega mitte. See, et ma siia tulin oli sulle niigi suur järele andmine ja rohkem ei lase ma sul ennast piinata sinu käskude ja keeldudega," karjun ma talle, kuigi minu hääl on vaevu kõvem, kui tavaliselt.

"Ütlen küll, nii et unusta aga ta heaga ära," lausub ta vihaselt. Ma põrnitsen teda vaid hetke, haaran seejärel Tobiase ning marsin koos temaga treppi suunas.

"Ma pole sinu oma Ashton!" lausun ma kurjalt ning vaatan veel korra tema poole ja kaon siis trepist ülesse.

"Sa oled minu oma, ära seda kunagi unusta," hüüab ta mulle järele nii, et ta häälekaja jääb mind veel terveks õhtuks kummitama.