Without You

Peatükk 25

Nädal aega hiljem pakkisin ma oma asju, et tagasi "koju" sõita. Ma küll polnud vaimustatud sellest ideest, aga midagi polnud parata. Pealegi oli oodata Ashtonit koju ning kuna Tobiase sünnipäev oli just olnud, siis pidi seal ka väike sünnipäevapidu toimuma.

Nagu kõigest vähe oleks, pidi ka Mikey just nüüd kõigile lootustele kriipsu peale tõmbama. Kuigi ma polnud sellest midagi lootnud, siis tagasilöök, mis selle tagajärjel tekkis oli minu jaoks suur ja väga valus. Muidugi ei andnud see kuidagi võrrelda sellega, mida ma olin tundnud siis, kui ma olin just Ashtoniga lahku läinud. Kõik mida ma olin lootnud, ehitanud oli jalge alla trambitud. Kas siis oli tõesti nii palju paluda ühte suhet, kus ma võisin olla kindel teise osa poole peale, et ta mind ei peta. Kuigi ma olin tookord kindel selles, siis kas ma saan kindel olla, et ta ei osutu teiseks Ashtoniks?

Ma kohendasin minu ja Tobiase peal olevat tekki ning imetlesin, kuidas väike tegelane tudub. Õnneks oli meil õnnestunud saada lennukile, mis väljus siis kui Tobiase une aeg hakkas kätte jõudma ning ma sain vähemalt esimese poole sõidust vähe lõdvemalt mööda saata.

Kui lennuk maandus, oli kell juba lähenemas üheteistkümnele ning väljas oli juba päris pime. Tobias tukkus mu õla peal samal ajal, kui ma tegin meile teed välja. Ma peatusin esimese ettejuhtuva takso juures ning me sõitsime sellega koju.

Järgmisel hommikul istusin ma juba varakult üleval, kuna mu keha oli harjunud teise ajavööndiga või oli hoopis asi milleski muus, kuna Tobias magas vastupidiselt mulle nagu nott alles. Mis andis mulle võimaluse rahulikult ennast mõnusa teetassiga kosutada ja oodata, millal Ashton oma kontroll kõne ära teeb, mis tal raudselt plaanis oli. Juba järgmisel hetkel helises meie kodu telefon, millega oli ju väga lihtne kontrollida kas ma olen kodus või mitte.

"Jah?" lausun ma natule küsival toonil.

"Oh, sa juba üleval. Ma isegi ei lootnud, et te olete juba ülesse ärganud," kostab Ashton rahul olevalt.

"Ainult mina olen üleval, Tobi alles magab üleval korrusel hambad laiali," ütlen ma ning võtan uuesti köögi laua taga istet.

"Või nii! Aga igatahes me saabume homme ja siis ülehomme ehk siis laupäeval on minu ema juures Tobiase sünnipäev."

"Ma tean ja," kostan ma tüdinult," ma suudan ise ka teatud asju meeles hoida ega sa pole mu ema."

"Ma pole su ema, aga su kihlatu olen küll..."

"Sinu kihlatu?"

"Jah!"

"Unista edasi, Ashton! Ainult sinu kõige jubedamates unenägudes," sisistan ma läbi hammaste.

"Varsti on see ametlik," lausub ta ning lõpetab kõne, mis tõttu pole mul võimalik oma protesti talle ette kanda ja ma pean leppima sellega, et ma kirun teda üksi.

Idikas! Idikas! Idikas! Mida ta küll endast mõtleb sitapea.

"Varsti on see ametlik," lausun ma ning teen ta häält järgi.

Miks mina pidin sellise idika otsa küll komistama. Aaaah, ma annan varsti otsad, ta on sitapea. Mul pole tema osas midagi öelda igavene sitapea. Üldse ei arvesta minu tunnetega, vaid tantsib uhkelt nende otsas. Lisaks ajas meid Mikey'ga ka lahku. Nu on alles sitapea! Ainult tema, tema ja tema - minul üldse ei tohi olla mingit muud elu, kus teda ei eksisteeri. Ma saatsin pahast meelest suure kaarege kraanikaussi tassi, mis muidugi sellepeale purunes. Aga praegu oli mul täitsa kama mis Ashton ütleb või teeb. Ma ei lase enam tal oma elu üle otsuseid teha.

Järgmisel päeval võttis Ashtoni ema Tobiase enda juurde natukeseks, kuigi ma polnud teda palunud. Öeldes ainult, et see oli Ashtoni soov ja ta tahaks, et sa talle lennujaama vastu läheksid. Ma kehitasin selle peale ainult mõttes õlgu ning andsin Tobiase Anne kätte.

Kui kell hakkas poole ühele lähenema sättisin ma ennast valmis ning hakkasin lennujaama poole sõitma, et see ajudeta olevus auto peale korjata. Peale mõningat sõitmist parkisin ma auto juba lennujaama parklasse ning võtsin suuna sisse, et oodata millal nad lõpuks sellest väravast läbi tulevad.

Muidugi polnud ma ainus, kes neid ootas. Seal oli terve trobikond teismelisi tüdrukuid, fotograafe ja muidugi teisi kes ootasid oma sõpru, sugulasi ja armastatuid koju. Ma olin vaevalt saanud seisatada, kui mulle õlale koputati.

"Jah?" küsin ma vanema mehe käest.

"Preili Kask?"

"Jah, kuidas saan ma teile kasulik olla?" uurin ma sõbralikult.

"Ma olen lennujaama turva ülem härra Trudeau ning mul paluti teid juhatada ukse juurde, kus lennuk on maandunud, et Härra Irwin saaks teid kohe näha," lausus ta asjalikult.

"Okei, mis ma ikka teha saan, kui see tema soov oli," naeratan ma õrnalt. Härra Trudeau ka naeratab mulle ning näitab siis käega paremale:

"Siia poole, Preili Kask!" Ma noogutan ning järgnen talle vaikselt. Me läheme läbi mitme ukse ning peagi oleme koridori juures, mida mööda muidu ka pardale lastakse. Aknast välja vaadates näen, kuidas lennuk meie suunas keerab ning varsti ka paigale jääb. Ma võtan natukene eemal tooli peal istet .

Ma ei pea palju ootama, kui esimesed reisijad hakkavad lennuki pealt maha tulema ning suunduvad väljapääsu poole. Ma vaatan kord tulevaid inimesi ja siis jõllitan taaskord põrandale. See olukord on minu jaoks natukene - piinlik? Imelik? Ma isegi ei tea, kuigi mida mul siin häbeneda ikka oleks? Pealegi oli see ju Ashtoni idee ikkagi, et ma tuleks. Oh, kuidas ma tahaks praegu olla koos Tobiasega ja Ashtonit alles kodus näha. Suudaksin vähemalt tema tulekuks ennast ette valmistuda, aga siin rahva hulgas on seda raske teha.

Ma märkan Ashtoni enne, kui ta märkab mind. Tema järel tulevad ka teised poisid, kes elavalt midagi omavahel arutavad. Ma tõusen tooli pealt püsti ning vaatan, kuidas nad kõik mind järjest märkavad ning naeratus nende näos on kirjeldamatu - isegi Ashtonil.

"Hei, Liisu!" hõikavad nad läbisegi ning katavad mind oma karukallisse korda mööda.

"Hei, Calum, Mikey, Luke ja Ashton!" tervitan ma ka neid ning vaatan nende säravatesse nägudesse.

Hmm palju on viimati möödas kui Ashton mind sõbralikult kallistas. Lihtsalt seepärast, et ta tahtis. Ma ohkan raskelt sisimas - meie suhe ei saa kunagi endine olema. Ta lihsalt ei mõista mind ning tahab ainult oma tahet peale suruda. Karta on, et meil tuleb kodus üks suurem jutuajamine.

"Liisu?"

"Mis on, Ash?" uurin ma.

"Mul on sulle midagi," lausub ta ning avab väikese punase karbikese, kus on mu vana kihlasõrmus," kuna me oleme kihlatud siis sa peaksid seda kandam," lausub ta ning võtab karbist sõrmuse.

"Aga me ei ole, Ashton! See oli ammu kui me seda olime," lausun ma ning rapsan oma käe ta käest.

"Okei, teeme siis sinu mängu reeglite järgi," lausub ta ning põlvitab siis ühe põlve peale minu ette," Liisu, sa oled mulle väga kallis ja sa oled meie armsa lapse ema ning ma ei saaks selle üle uhkem olla. Kas sa teeksid mulle seda au ja abielluksid minuga? Liisu, kas sa abielluksid minuga?"