Without You

Peatükk 21

Me olime Tobiasega ennast kenasti minu vanemate juurde sisse seadnud. Lennuk oli maandunud juba ligi kuu aega tagasi ning õnneks polnud Ashton midagi veel kahtlast täheldanud, kuigi mu telefon oli terve selle aja väljas olnud. Nojah, võib-olla oli asi selles, et ma lihtsalt kasutasin arvutit ja olin talle skype-s kättesaadav.

Me olime kogu selle aja lõbutsenud ja muidugi Signega kurja plaani pidanud, mis pidi peagi teoks saama. Ainuke miinus oli see, et me ei teadnud, kuidas ta sellele kõigele reageerib.

Me olime just lõpetanud koos minu ema, Signe ja tema ema Kätliniga õhtusöögi ning olime maandunud elutuppa diivanite peale.

"Tänud, et sa seda minu eest teed. Ma poleks seal suutnud eriti kaua vastu pidada. Aga Signet üksi ka lasta poleks tahtnud," lausub Kätlin ning naeratab mulle.

"Võta heaks," lausun ma ning naeratan talle ja vaatan siis rõõmsa Signe poole. Ema, kes sammuti meiega samas toas oli, polnud sugugi nii rõõmus selle üle, et ma otsustasin koos Signega minna.

"Niisiis, mis plaan on?" uurib Signe õhinal.

"Me lähme kohale, oleme kogu selle aja kohal ning siis jookseme ära. Hea, et ma telefoni õigel ajal välja lülitasin ja kaardi välja võtsin. Nüüd pole tal võimalust mind jälitada," itsitan ma ning vaatan rõõmsal ilmel toas korda mööda otsa inimestele, kes on mulle väga olulised minu elus.

"Ma jään siia, kuni Tobias on minuga uuesti ära harjunud ja siis peale seda ma tõttan kiiresti koju. Juhuks, kui Ashton peaks sinna nägu näitama," lisab ema.

"Neil pole eriti aega, kuna homme on juba järgmine kontsert ja nad peaksid kohe edasi minema. Seega pole eriti palju lootust, et ta otsima hakkab peale seda," räägib Signe.

"Vaata, kuidas ta praegu käitub. Vaevalt, et ta selle asja nii jätab, kui ta teid kontserdil märkab. Te peate ikka valmis olema, ta võib kõike teha," lausub ema ning vaatab mind kurvalt või hoopis manitsevalt? Liisu, sa mängid tikutulega praegu.

"Jajah, emps. Me oleme ettevaatlikud, aga teie ka lõbutsege. Pealegi me peaks minema hakkama," osutan ma viimase lausega kellale, mis ikka omasoodu muudkui edasi astub.

"Oh, väga õige tähele panek, Liisu," täheldab Signe ning hüppab kohe diivanilt püsti.

"Ole sa tubli poiss vanaemale," lausun ma Tobiasele ning teen talle otsaette musi, enne, kui me koos Signega tema kodust lahkume.

"Mis sa arvad, kuidas meil tänane päev läheb?" uurib Signe ning me ületame ülekäiguraja.

"Oh ma loodan, et see saab lõbus olema. Muidugi eelkõige peab sul lõbus olema. Sa saad ikkagi oma lemmikbändi kontserdile minna. Mina- lihtsalt üks väike üllatus Ashtonile," lausun ma ning me itsitame Signega koos.

"Sa oled ikka suur üllatus, aga eks näis. Mina ei suuda kuidagi nendega kohtumist ära oodata," kihistab Signe erutunult.

"Kuule ma imestaks, kui sa suudaksid," kostan ma ning me mõlemad purskame naerma, äratades sellega meie ees seisvate inimeste tähelepanu. Kaks tüdrukut 5SOS pluusidega meie ees vaatavad korra selja taha ning keeravad siis pea tagasi. Oh tundub, et nad ei tunne mind ära... Jumal tänatud, ohkan ma kergendatult.

"Me peame vist vaiksemalt võtma," togib mind Signe ning sosistab mulle kõrval.

"Ega vist, pole vaja liiga palju tähelepanu jah," sosistan ma vastu ning me itsitame uuesti.

Eemalt hakkab paistma Saku suurhall ning minu kõrval kõndiv Signe niheleb juba erutunult- isegi rohkem kui enne. Mina see vastu muutun ühe närvilisemaks - ehk oli emal tõesti õigus, et ma ei peaks seda tegema.

Me ühineme koos Signega teiste inimeste vooluga, kes sammuti on teel 5 Seconds Of Summeri kontserdile. Kõik ümberringi on õhinas, välja arvatud mina.

Kui keegi küsiks, miks ma olen nii närvis, siis ma vastaks vaid: "Sa ei kujuta ette, kuidas ma kellegi ajudele kohe hakkan." Aga õnneks on see vaid ühekordne etendus.

Peale järjekordset Soundchecki siseneme me koos Signega ruumi, koos teiste fännidega, kus me pidime järjekordselt saama poistega kohtuda. Ma sätin ennast koos Signega kenasti etteritta istuma, et Ashtonil oleks võimalikult lihtne mind märgata ja ma saaksin talle seda nina alla hõõruda. Vaata, suur ja võimas Ashton, nuhkija, ma olen siin, mitte Austraalias.

Mõne aja pärast läheb uks lahti ning ruumi sisenevad poisid. Me naeratame Signega üksteisele vandeseltslikult ning pöörame siis kogu tähelepanu poistele. Süda mu rinnus taob nii kõvasti, et mul on lausa tunne, et see tahab mu rinnust välja hüppata ja nelja tuule poole jooksu panna.

Ashtoni pilk peatub kõigepealt Signel ja siis on see juba minul. Ta nägu muutub sekuntite jooksul üllatunust, ehmatunuks ja siis natuke pahaseks, võib-olla ka vihaseks, kuigi selles ma kindel olla ei saa. Teiste poiste pilgud peatuvad ka korda mööda minul ja Signel, eks nad vaatavad toas ringi aga igakord kui Mikey mind vaatab, naeratab ta mulle oma kõige suuremat naeratust.

Lõpuks ei suuda Ashton enam minu õrritavaid naeratusi taluda ning lausub:

"Liisu! Kus on Tobias?"

"Kindlates kätes," kostan ma rahulikult ning naeratan talle õrritavalt. Ta ajab ennast püsti ning on paari sammuga minu juures.

"Kelle juures?" uurib ta kurjalt ning sunnib mind püsti tõusma, et ta saaks mulle silma vaadata.

"Ma juba ütlesin sulle, et kindlates kätes," lausun ma rahulikult ning panen oma käed endale ette risti.

"Kelle käes?" uurib ta veel tigedamini ning võtab ühe käega mu ühest õlavarrest kinni ja teise käega teisest õlavarrest kinni.

"Mis vahet seal on, kus ta on? Ja mis ajast huvitab sind, kus meie poeg on?" küsin ma ta käest pahaselt.

"Kogu aeg on huvitanud, aga eriti nüüd, kui sa oled siin Eestis ja mitte meie kodus, kus sa praegu olema peaks..."

"Ta on seal, kus on ta turvalistes kätes ja pealegi, keegi ei keela mul oma vanemaid külastada. Lase mind lahti, Ashton!" lausun ma kurjalt ning üritan ennast tema haardest vabastada. Aga minu siputamisest pole mingit kasu, sest tema tugevad käed hoiavad kõvasti minust kinni ning järgmisel hetkel tunnen ma juba tema huuli enda vastas. Kogu ruum ahetab, kõlavad fotokate sähvatused ning mitmed muud helid, millest ma ei saa sekundiks aru - ma tõmban temast kohe eemale, kasutades ära seda, et tema haare minu käte ümber oli lõdvenenud ja lajatan kõvasti talle vastu põski: "Idioot!" lausun ma ning torman ruumist välja.

Emal oli õigus, ma poleks pidanud kunagi sellele kontserdile tulema.