Without You

Peatükk 1

Hei hei kõigile!

Ja ongi jälle aeg käes, kus Ashtoni ja Liisu lugu saab jätkuda. Peaaegu kaks kuud on vahet olnud mil viimane osa eelmisest raamatust ilmus. Loodan südamest, et teile meeldib ka järgnev raamat.

Ilusat esimest septembrit ja kena kooli algust!

Palju palju õnne kõigile sünnipäeva lastele kellel juhtub täna sünnipäev olema! Eelkõige tahan aga õnne soovida oma heale sõbrannale, kellele ma järgneva osa pühendan! :)

Head lugemist!

Elise

PS! See osa on lühike aga järgmised tulevad kindlasti pikemad! :P

PS!PS! Ma olen vahepeal kirjutamises rooste läinud :D :D :D

________________________________________________________________________________________________________________________________________________________________

Kas ma tegin ikka õieti? Mõtisklesin ma enne, kui mind uus valu sööst tabas. Kas talle oleks parem olnud kui ma poleks ta elule võimalust andnud? Kas ta lepib sellega, et ta mitte kunagi oma isaga ei kohtu? Et ta teda tundma ei õpi? Kas ta andestab mulle selle?

Minu sees valitses suur segadus - emotsioonid ja sajad küsimused olid nüüdseks täielikult kokku saanud. Just siis kui ma olin sünnitama tulnud. Ja just nüüd polnud ma enam sugugi kindel, kas ma tegin ikka õieti, et ma teda üheksa kuud enda sees kandsin. Ja andsin võimaluse elada, kuigi minu arust tuleks meile kõigile anda võimalus elada ja oma elu ise otsustada.

"Sa võid nüüd pressima hakata," kostis arst.

---

"Teile sündis poeg!" teatas arst peaaegu kohe peale seda, kui laps oli sündinud.

Ma vajun voodisse pikali ja ohkan kergendatult - ma sain sellega hakkama. Laps puhastati ära ning anti mulle sülle - see oli maailma parim tunne.

***

"Kas sa oled mõelnud mis sa talle nimeks ka paned?" uuris minu ema minu käest.

"Mhm, ma otsustasin eile ära," noogutan ma ning imetlen hällis lamavat last," Tobias!"

"Tere Tobias!" sosistab ema ning paitab õrnalt oma lapselast.

"Kas sa oled kunagi mõelnud Ashtonile ka öelda, et just tema on väikese Tobi isa?" uurib minu isa minu käest.

"Ei, tema ei pea tast midagi teada. Pealegi ju ta valis omale teise tüdruku ja miks ma peaks minema nende õnne rikkuma sellega, et Ash ups sa oled isa," vastan ma natukene pahasel toonil, kuna nad peaksid juba ammu kindlalt teadma, mis oli minu otsus Ashtonilt ütlemise puhul.

"Aga Tobiasel on ju õigus tunda oma isa," ei jätta ka ema mind rahule.

"Tal on jah, aga vaata kas Ash oleks siis selle teisega kui ta minust hooliks? Ei oleks - seega kas teile ei tundu mitte, et tal on ka sügavalt poogen kas tal on laps või mitte."

"Sa teed ennatlike järeldusi, tütreke," kostab ema ning teeb veel ühe pildi väikesest pisipõnnist.

"Te ise loodate temast liiga palju," vastan ma ning lahkun peale seda toast, kuna ma olen veendunud, et Tobi magab.

***

Selle asemel, et istuda lihtsalt diivani peal suundusin ma hoopis kööki, kus korjasin mitmed laiali jäänud nõud kraanikaussi ning asusin neid pesema. Alates lapse tulekust olin ma rohkem tegelenud majapidamistöödega, kuna ma tundsin, et kuidagi pean ma oma vanematele tasuma selle eest et nad lubavad mul lapsega siin elada.

Kuigi Tobias oli peaaegu viis kuud vana leidis ema ikka veel, et praegu on halb aeg mul oma ette kolida ja siin vanavanemate juures on Tobil parem kohaneda selle maailmaga. Ja ma ei vaielnud selles osas vastu, kuna oma korteri omamine tähendas mulle lisa kulutusi ja nende jaoks mul polnud raha, olenemata sellest et mulle laekus iga kuine vanematoetus.

Ma ei ole Ashtonis üle aasta midagi kuulnud aga see ei tähenda, et ma poleks saanud varem teiste poistega rääkida, kuigi viimasest vestlusest oli peaaegu kuus kuud möödas ja ma olin võtnud seda rahuliku südamega, kuna nemad on ikka kuulsused. Miks peaks nende sugused minusuguse peale oma aega üldse kulutama?

Just siis kui ma olen saanud nõudega ühele poole helises uksekell.