Kuidas sa unustasid, Stella? [2018]

10

Jõudsin koju. Kedagi ei olnud kodus. Aga see polnud ka ime, sest kell oli juba 9.00. Nad on kindlasti tööl. Aga kas nad teavad, et mind kodus ei olnud? Viskasin voodile pikali. Ei, ma tahtsin aga ma ei jäänud lihtsalt magama. Ma mõtlesin kogu see aeg Karlist. Küsimusi oli väga palju aga ma ju ei teagi, kas ma enam temaga kohtungi aga mis siis kui tema tunded ongi siirad ja ta tõesti hoolib minust? Kuidas saab nii nummi kutt ültse minust hoolida? Ma lihtsalt ei suutnud magada. Siis saatis ta mulle sõnumi:

Karl:"Kas jõudsid ikka koju?"

Stella:"Ja"

Karl:"Kõik korras?"

Stella:"Jaa, sa ei pea muretsema. Veel ei tee enekat"

Karl:"Kindel?"

Stella:"Jah"

Karl:"Või õigemini, sa ei pea seda üldse tegema"

Stella:"Pean ju"

Karl:"Ma luban sulle, et sa ei pea seda tegema."

See tundus küll nüüd imelik. Kuidas ta saab mulle lubada, et ma ei pea seda tegema ja kõik saab korda kui ta isegi ei tea kes seda mulle teeb? Oke bye bye mõtlesin siis ja lülitasin interneti välja. Üritagu nüüd mind keegi kätte saada. Mõtlesin, et vaatan tund aega telekat ja siis lülitan interneti sisse tagasi ja vaatan kas keegi on mind igatsema hakkanud hahah...See oleks pigem ime, sest ma ju saan ainult kahelt inimeselt sõnumeid ja nagu ühelt kell 4.20 mitte päeval nii, et mida ma üldse loodan? Aga ma jäin magama ja ma magasin lausa mitu tundi kuniks uksekell mind äratas. Ehmusin. Kes saaks praegu tulla? Mingi sugulane või midagi? Või hoopis on selle Kallega midagi seotud? Ma aualt öeldes ei viitsi püsti tõusta ja nagu ma ju külalisi ei oota. Rääkigu siis empsiga või midagi. Mina ei viitsi tegeleda selliste pisiasjadega.
Aga siis kuulsin kuidas keegi koputas mu aknale. Kuradi jultunuks läinud see keegi. Avasin akna. Siis kuulsin juba tuttavat häält, mis ütles: "Jumal tänatud, et sa elus oled" jah, see oli tõesti Karl.

Stella:"Mille kuradi pärast ma surnud peaks olema?"

Karl:"Ma ei tea. Ma kirjutasin sulle ja sa ei vastanud ja ma lihtsalt hakkasin muretsema, et sa oled endale midagi teinud"

Stella:"Kui sa nii ütled, siis sa tõesti äratasid mind surnust üles. Ma magasin just."

Karl:"Sorry siis, et ma su üles äratasin, ma hakkan siis minema."

Stella:"Oota! Kas sul kõht tühi on?"

Karl:"No ma ei tea"

Stella:"Tule tuppa"

Karl:"No olgu siis"
________
Toas

Stella:"Mis sa süüa tahad?"

Karl:"No ma ei tea, mis sul muidu on seda võib"

Stella:"Selles see asi ongi, et meil midagi ei ole aga võiks midagi teha."

Karl:"Ma võin pannkooke teha, kui sa soovid."

Stella:"Sina küll ei pea tegema"

Karl:"Ma teeksin hea meelega"

Stella:"Kui sa soovid siis tee"

Ma otsisin kapidest välja asjad, mis meil vaja läks ja tema hakkaski tegema. Kui ma ausalt ütlen siis ta oli nagu profesionaalne kokk. Kuigi ma pole ühtegi näinud aga minu emast oli ta kohe kindlasti parem. Vähemalt tundus nõnda.

Stella:"Sa tundud juba nagu päris kokk"

Karl:"Sa ei osanud seda minult ootata? Ei tegelikult mu ema oli kokk ja tema käest sai ikka päris palju õpitud."