Kuidas sa unustasid, Stella? [2018]

30

Täna on see päev, mil ma lähen oma uut kodu vaatama. Jess! Ma loodan, et see väga kaugel ei ole, et ma ikka Hendryt tihedamamini näeksin. Lebasin voodis, vaatasin lage ning kujutlesin endale ette milline meie uus kodu välja näeb, sest mul nagunii polnud midagi paremat teha. Kuniks mu palatisse saabus mu isa.

Isa:"Tsau"

Stella:"Tsauki, kas ma saan täna siit välja?"

Jah, mul tõesti oli väga kiire selle küsimusega. Tahan väga juba siit minema saada ja oma uut kodu näha.
Isa:"Võime minna, kui sa soovid."
Stella:"Mis küsimus see veel on. Muidugi lähme."
______________________________________________
Peatusime ülatavalt vara. Maja tundus küll kena ja asus enam-vähem samas kohas kus mu vana kodu aga mind häiriski just see fakt, et ema elab siin lähedal. Üritan temast lihtsalt võimalikult vähe välja teha kui võimalik. Isa lasi mul endal välja valida oma toa ja ma valisin teisel korrusel oleva kõige viimase toa. Ei noh.. ma ei tea miks meil nii palju tube vaja on, meid ju ainult kaks.

Isa:"Sul on vaja ka mingeid riideid vaja? Sa võid uued osta. Ma annan raha."

Seda ma ei lasknud endale mitu korda korrutada. Kohe olin ma all korrusel tagasi.

"Päriselt?"

"Jah, või tahad oma vanad ema juurest ära tuua?"

"Ei, seda küll mitte. See esimene plaan oli parem."

Ta ulatas mulle raha ja ütles, et ma võiksin ka mõne oma sõbranna ka kaasa võtta aga  jah, mul ju ei ole neid. Lähen Hendryga. Jooksin ülesse tagasi ja helistasin Hendryle.
Ta oli muidugi kohe nõus, ainult, et tal läheb veidi aega aga seda läheb mul ka. Üritasin ennast kuidagi korda saada ja juba olin ma läinud. Hendry ootas mind Ülemiste ees vahtides oma telefoni. Ehmatasin vist teda veidi kui ma tema juurde läksin ja talle kaela hüppasin. Aga ellu ta jäi vist.
.................................

Kodus. Megalt väsinud. Ostsin täiega palju riideid, mida ma parem ette lugema ei hakka, sest selleks kuluks terve igavik. Meil Hendryga oli päris lõbus. Käisime poodides, kus tal oli au minu kraami kanda, mida ei olnud just vähe kokku ostetud. Nälg nagu ma olen, käisime muidugi ka söömas Macis. Rämpstoit on parim.

Läksin kööki ja tegin endale terve kuhja vorstivõileibu ja teed. Mul ei saa kunagi kõht täis. Istusin diivanile ja lülitasin teleka käima. Isa tuli ka minu kõrvale ja hakkas rääkima:"Vaata, mulle on sulle üks uudis."

"Mis?"

"Ma ei tea kuidas sa reageerid agaa... Meile tulevad siia nädalaks paar sinu vanust Soomlast elama."

Ta vuristas viimase osa sellest lausest üli kiiresti üle ja mul läks aega, kuniks mulle viimaks kohale kõik jõudis.

"Mida??? Tüdrukud?"

"Ei, poisid."

"Miks?"

"Niisama. Nad lihtsalt soovisid suvel nii nädalaks külla tulla. See ei sobi sulle?"

"Millal?"

"Homme."

Mul ei olnud aimugi kuidas reageerida. Ma ei tahtud isale ka kôike näkku karjata mida ma mõtlesin ja ma ütlesin vaid:"Aga kas sa selle peale mõtlesid, mida ma Hendryle ütlen?"

"Ega see midagi ei tähenda. Te olete nagu nii eraldi tubades. Aga ma loodan, et te saate sõprateks ja äkki nad hakkavad sulle rohkem meeldima kui Hendry."

"Eiii, kuidas sa saad nii öelda? Miks nad peaksid hakkama mulle rohkem meeldima kui Hendry?"

Jooksin üles oma tuppa ja ootasin, et isa tuleks tagasi jutuga, et need tüübid ei tule meie juurde või kasvõi võiks ta tulla vabandust paluma, mida ta Hendry kohta ütles. Kuidas ta saab üldse nii öelda ja mõelda?

Huh...
Vahepeal võivad isadel ikka poiste suhtes õigus ka olla😂. Kuigi see ainult raamatus ja see minu välja mõeldud aga kes teab...