Kuidas sa unustasid, Stella? [2018]

3

Uus päev. Õnneks on laupäev nii, et ma ei pea üldse kooli minemise peale mõtlemagi. Ema polnud ikka veel kodus. Otsustasin endale midagi süüa teha. Mainin lihtsalt ära, et ma pole selles üldse hea. Ma suudan makaroonid ka üle keeta. Kuigi mul polnud erilist tuju, mõeldes eilsetele sündmustele aga siiski mu kõht korises.

Täna otsustasin siis üritada teha pelmeene. No nagu ma rääkisin pole ma üldse hea söögi tegemises ja ma tõestasin seda ka seekord. Ma ei saa lihtsalt millegiga hakkama mõtlesin kui ma pelmeenid minema viskasin. Nojah, seda tulemust oli juba ette teada. Otsustasin siis teha kiirnuudleid. Ma juba vihkan neid! Ema pole viimasel ajal üldse kodus ja kui ta ongi siis vahepeal ta süüa ei teegi. Nii, et minu iga päevane söök on kiirnuudlid.

Sõin siis lõpuks nuudlid ära ja ema ka jõudis koju. Ta tundus olevat kuidagi närvis. Ta läks kööki. "Miks nõud pesemata on? Tütarlaps!" See lause on nii tavaline lihtsalt. Koguaeg kui ta koju tuleb ütleb ta "Miks nõud pesemata on?" või "Miks tuba koristamata on?" või "Tassi teile siia süüa tule nüüd pane asjad kappi, mis sa passid seal"
Meie perekonnas ei teata ikka sellist sõna nagu "tere".

Karjusin siis, et ikka kööki kuulda oleks: "Ma alles söin mida ma ikka koguaeg neid pesen!"
Ema:"Nii kaua kui sina minu katuse all elad teed sina mida mina tahan aga ma luban varsti sa ei pea ainult minu sõna kuulama!"
Nagu mida? Kas me kolimegi ara w? Selle tüübi juurde kellest ma isegi midagi ei tea?
Stella:"Mis mõttes?"
Ema:"Meie juurde kolib üks mees"
Stella:"Kes?Siia?"
Ema:"Jah siia kuhu siis veel?"
Stella:"Kes?"
Ema:"Kalle"
Palju õnne sünnipäevaks mulle! Ta leidiski omale uue jorsi. Kas ta nagu isa peale üldse ei mõtle? Mida isa teeb kui ta teada saab? Mul hakkas isast nii kahju. Ta naine on küll üks paras nõid aga ikkagi. Olin juba liiga kauaks mõtlema jäänud.

Stella:"Aga isa? Kas sa tema peale ei mõtlegi?"
Ema:"Küll ma talle varsti ära räägin."
Nagu meile kolib mingi tüüp sisse ja isa ei teagi sellest?
Stella:"Millal ta tuleb?"
Ema:"Juba homme"
"Homme? Aga mina? Mis minust saab?"kokutasin ma kuidagi.
Ema:"Sina jääd siia isal pole nagunii aega sinuga tegeleda!"
Stella:"Ma ei taha"
Ema:"Kes seda sinu käest küsis?"

Ma jooksin nuttes oma tuppa. Mul oli kõigest nii siiber. Ma ei taha mingi krdi tüübi juurde elama minna keda ma isegi ei tea. Ja ema kas ta üldse peaga ei mõtle? Ta jätab kõige parema inimese siin maailmas maha minu isa.  Mis tal puudu on, et ta nii teeb. Kõik oli nii halvasti, et tundus, et halvemaks minna enam ei saagi aga näed ikka sai.
Otsustasin helistada isale, et kõik ära rääkida.
Isa vastas:"Ja kullake mis on?"
Mul oli nutt kurgus ja üritasin kuidagi vastada: Tsau
Isa:"Kas midagi on halvasti? Miks sa nutad?"
Üritasin tõmmata natuke hinge ja siis ma vuristasin kõik välja:
"Ema petab sind. Meie juurde kolib üks mees. MA EI TAHA TEDA SIIA"
Isa:"Sa räägid tõtt?"
Ta ütles seda kurvalt aga samas ka segaduses häälega.
Stella:"Ja, ma ei taha siia jääda tee midagi Paluun"
Isa:"Ma ei saa midagi teha. Maja on ju küll minu raha eest ostetud aga see on ema nimel, mul on kahju...Ma pean lõpetama."
Asjad on veel hullemad kui ma arvasin. Ema lihtsalt võtab isalt maja ka käest ära! Ta on tegelt ikka täielik bitch. Ausõna! Ma ütlen seda praegu oma ema kohta, kes peaks olema mu elus kõige kallim ja tähtsaim inimene, kellele ma saaksin oma muresid kurta, kelle õlal nutta ja kellega koos rõõmustada. Nii on teistel aga kahjuks mitte minul....
Mul on lihtsalt nii kahju isast. Kui mul oleks selline mees nagu mu emal, siis ma ei jätaks teda mitte kellegi nimel ükskõik kui rikas või kena ta oleks. Ja ma ei sunniks teda kuhugile kaugele tööle lihtsalt selle pärast, et rohkem raha saada. Kui ma nüüd mõtlema hakkan siis on ju isa ema pärast seal Soomes. Miks meile üldse seda vaja oli? Me oleks ju ilma selletagi üle elanud. Kui isa oleks Eestis töötanud.

Pisarad voolasid üle mu põskede. Ma sooviksin ainult, et oleks keegi kellele ma saaksin oma muresid kurta ja kelle õlal nutta. Olgu või üks sõber aga selle ma ju kaotasin, sest tegin ühe suure vea. Minusugune ei väärigi kellegi sõprust.

Täna mu plaanid pidid täituma. Täna ma pean oma veenid läbi lõikama. Enam pääsu ei ole. Kedagi ei huvita kui selle niigi liigsete inimeste all kannataval maailmas oleks üks hing vähem. Üks õnnetu hing. Kellest keegi ei hooli.

Otsustasin jäta ka väikese kirjakese:
"Isa mul on tõesti kahju, et nii läks. Mul on lihtsalt viimasel ajal kõik halvemaks läinud. See oli parim viis kuidas õnnelikuks saada"
Lõppu lisasin veel: "Ma armastan sind! Ära süüdista selles ainult ema. Ma loodan, et sa elad õnnelikult ka ilma temata. Sa väärid paremat! Tsauki!"

💕💕💕
Loodan, et teile meeldib see raamat.
Kindlasti kui teile meeldis siis jätke tagasisidet.
Aitäh lugemast❤