Kuidas sa unustasid, Stella? [2018]

32

Ma saatsin Hendry koju aga ise ma koju ei läinud. Mõtted kerisid mu peast läbi. Küsimusi oli palju, vastuseid mitte. Läksin sinna hernepõllule, kus ma hommikul käisin. Oma mõttetega polnud ma seal põllul üksi...
Mingi poiss seisis seal samas põllu ääres, vaadates mulle otsa nagu ta oleks tonti näinud.

Briani vn

Käisin hernepõllul. Vanasti sai siin käidud ikka sõpradega, eriti veel Karliga. Aga nüüd olen üksi, teistega ma pole enam suhelnud. Ma ei tea miks, vist selle pärast, et nad tuletaksid mulle kõik jälle meelde ja ega nad minuga ühendust ei ole võtnud. Korjasin herneid ja tõstatasin korraks pea. Stella seisis seal. Külmavärinad käisid läbi üle mu kere. Kas talle on kõik meelde tulnud?

Stella vn

Tundub, et ma endasuguse siit leidnud. No teeme siis temaga juttu, mis mul ikka kaotada on.
"Tervist"
Ta vaatas mind nii imeliku näoga umbes nagu: mida sa veel tahad? Kuniks lõpuks tuli ka ta huulte vahelt üks "Tere" välja.
"Kõik korras?"
"Ikka aga sul?"
"Paremini kui ei kunagi varem."
See on tõesti tõsi. Ma olen õnnelikum kui ei kunagi varem. Mul on mu isa ja Hendry. Keda mul veel vaja peaks minema? Nad on parimad. Ma isegi mõtlen oma mineviku peale. Ughh...Rõve. Sul on antud üks elu ja ma ikka tahtsin endalt selle ka ära võtta. Aga see on minevik. On vaid armid minu kätel. Armid, minu minevikust.

Jälle minu mõtted. Need hakkavad juba häirima. Üritasin keskenduda sellele tüübile.
"Sul tuli kõik meelde?"
"What? Mida sa mõtled?"
"No see seik sinu minevikust."
Oot...oot mulle hakkab meenuma...
See on ju see tüüp sealt haiglast. See kahtlane, kes minu palatisse tuli.
"Aaa, sa mõtled seda seika seal haiglas. Pole midagi. Sa põed selle pärast?"
"Ei, ei ma lihtsalt..."

Briani vn

Jumal tänatud. Ma hetkeks juba mõtlesin, et talle on kõik meelde tulnud. Arst ju ütles, et talle tuleb kõik kohe meelde. Imelik.
Ta mäletab ainult seda kuidas ma ta palatis käisin. Ja nii ongi parem...

Oke, ma nüüd hakkan enda mainet paremaks tegema, et ma päris veidrik ei paistaks.
"Tulid herneid sööma?"
"Noh jah, võib küll nii öelda jah."
"Sama siin."

Brian, Brian mõtle nüüd kiirelt välja mida sa temaga räägima hakkad.
Õigus, talle meeldib muusika. Ka praegu on tal kõrvaklapid peas.
"Sulle meeldib muusika?"
"Jaaa, muusika on lihtsalt eluuu. Ma ei saaks lihtsalt ilma selleta hakkama."
"Sama siin. Sa oskad ka mingit pilli mängida ka?"
Jah, miks ma üldse küsin. Klaverit.
"Tegelikult jah, kuid praegu olen roostes. 2 aastat käisin muusikakoolis, see on ka kõik."
"No siis oled ju musikaalne."
"Ei, mitte minu arust."
-valetab. Ma ju tean. Ta oskab väga hästi laulda ja klaverit mängida.
Jah, nii mõõdus see aeg. Meie teemad jooksid muusikast spordini. Imestasin, et ta nii palju sellest teadis. Nagu sporditeadlane juba. Kuidas ma seda varem ei teadnud? Ta ei olekski vait jäänud kui keegi ei oleks talle helistanud.

Stella vn

Isa helistas.
"Tsau!"

"Tsau, kus oled?"

"Ma jalutan."

"Millal koju tuled?"

"Kohe hakkan tulema. Tsauki"

"Tsau"

Lõpetasin kõne.
"Ma pean minema hakkama aga kui sulle sobib, siis me võiksime homme ka kokku saada. Mul mingid sommid külas ja noh ma eriti ei viitsi nendega tegeleda."

"Homme ma ei saa aga ülehomme sobiks."

"Kahju agaolgu siis. Ülehomseni. Tsauki!"

"Tsauki ja kannata ikka need soomlased välja."

"Seda me veel vaatame."

Ta kohe pidi selle ära mainima. Panin kohe kõrvaklapid pähe ja hakkasin kodu poole minema.

Lõpuks kahjuks või õnneks jõudsin ma koju. Mind võtsid vastu kaks poissi Mikael ja Daniel. See oli vist vale sõnastus. Nad mitte ei võtnud mind vastu vaid passisid telekat ja vahtisid, te ei kujuta ette mida- Simpsoneid. Lapsed. Nad meeldivad mulle nüüd veel vähem. Minu maitse ikka õudukad. Kõndisin neist mõõda öeldes:"Moi".
Vastuseks sain ainult kaks "hey'd"
Okei, bye siis mõtlesin ma endamisi ja panin ukse enda järelt kinni, minnes üles korrusele oma tuppa. Küll nad homme näevad, mis ma nendega peale hakkan...

Ma vabandan igava osa eest aga võite ikkagi oma arvamust avaldada selle raamatu suhtes. Ma ei hammusta!
Aga jah, mul on nüüd kindlad plaanid kuhu ma selle raamatuga jõuda üritan. Vähemalt ideed on olemas, vaja ainult kirja panna.

Ja ma tänan teid kõiki, kes on seda raamatut lugenud ja loodan, et te loete veel.
Suured suured tänud teile❤

See kõlas nagu ma hakkaks juba raamatut lõpetama aga seda kohe kindlasti mitte. Üritan jätkata ja kirjutada ikka sama palju kui suvel.