Kuidas sa unustasid, Stella? [2018]

40

"Sa siis lubad?"
"Mis mul muud üle jääb?"
"Aga kas ostame siis piletid ära?"
"Ostame."
______________________

Kas kõik on ikka nii roosiline?

Päev hiljem

Ärkasin üles teadmisega, et täna pühin ma natukeseks ajaks Eesti tolmu oma jalgadelt. See mõte ei tekitanud enam minus mitte ainult kahtluseid, vaid nüüd on need tunded asendunud pigem kurbuse, kahetsuse ja muretsemisega. Mis edasi?
Võtsin kapilt oma telefoni ja nägin seal uusi sõnumeid Hendrylt:

Me ei lähe Ameerikasse.

Sa tõesti loodsid seda? Looda edasi.

Kui sa veel aru saanud, siis meie vahel on kõik läbi.

Ära mind üles otsi. Tõesti ei taha su lõusta enam näha.

Head aega!

Mida? Minus käis läbi tunnete sõda.
Kurbus, viha, kergendus, raev.
Nendest ei saa ma ühtegi välja jätta. Ma ei saanud enam millegist aru. Kuidas ta saab lihtsalt nii teha? Mul oli tunne nagu ma läheksin ja kägistaksin Hendry kohe ära, aga samas tundsin ma kurbust, et see nii lõppes. Otsustasin ennast asjade peal välja elada. Kas seda saab nimetada otsustamiseks? Pigem oli see minu refleks. Viskasin kõik padjad maha ja võtsin kapi pealt vaasi ja virutasin selle vastu põrandat puruks. Killud lendasid kõikjale. Igas toa nurgas olid nüüd klaasi killud, millele ma ühele peale astusin. Koheselt hakkas verd jooksma ja ma üritasin voodile istuda, mille käigus ma tänu padjale libastusin ja maha kukkusin. Nüüd oli mu jalg ka välja väänatud ja kriimud vaasi kildude tõttu neil. Vähemalt see tõi mu mõistuse tagasi ja enam üksiki asi majas kahjustada ei saanud. Miks ma nii loll olen? Miks ma lihtsalt lasin ennast mitmeid kordi alandada? Mitmes kord see juba on kui ta mulle haiget teeb? Stella sa oled liiga naiivne. Nüüd tuleb ta jälle sinu juurde jutuga 'palun vabandust' ja sina loll annad ka andeks. Ei aitab juba. Ma ei taha sellisest inimesest nagu Hendry enam üht sõnagi kuulda.
Mida ma siin üldse tönnin? See on ju kergendus. Ma ei pea enam muretsema millal temal minust kõrini saab. Elan ise oma elu. Ja mis kõige tähtsam, ma ei pea sinna Ameerikasse minema. Saan veeta aega Briani ja Brigittega, kui neil minu jaoks aega on.

See mõte tegelikult ei lohutanud mind. Alles nüüd sain ma aru, et mingi osa minust tahtis ikkagi Ameerikasse. Ma ei oleks rahul, kui ma peaksin praegu siia jääma. Mida ma üldse Hendryst lootsin? Mitmendat korda ma siin tema pärast nutan? Ta ei ole seda väärt. Ta peab nägema kuidas minul elus hästi läheb ja küll ta siis kõike kahetseb. Ma lähen Ameerikasse, ainult, et mille eest? Peaksin vist isa käest raha juurde küsima. Lähen sinna ja hakkan kas või koristajaks, aga Eestist ma minema lähen.

Mulle hakkas seal istudes juba imelikuks minema. Kui isa kodus oleks, siis ta vist oleks juba ammu selle kolina peale üles tulnud, aga ei.
Korjasin käega suuremad killud kokku ja viisin need prügikasti. Seejärel käisin vetsus ja võtsin harja, et ka väiksemad killud ära pühkida. Visates viimaseid kilde prügikasti, mõtlesin ma samal ajal: Need killud on viimased asjad, mis siin majas Hendry pärast toimunud on. Enam ei maini keegi ta nime, vastasel juhul oleks see nagu vandumine kirikus.

Käisin all korrusel kõik toad läbi, aga isa ei olnud. Saatsin talle sõnumi sisuga:Kus sa oled? ja istusin köögi laua taha. Mingi paber oli jäetud lauale, mis tänu lahti jäetud aknale libises põrandale. Võtsin kirja maast üles ja seal seisis:

Kallis Stella!

Mul on tõesti väga kahju, aga mul ei ole teist võimalust. Ma ei saa enam Eestisse jääda, põhjuseid on sul parem mitte teada. Ma pole kaugeltki see inimene, kes sa arvad, et olen. Ole ikka sama rõõmus edasi ja vaata ikka palju jalgpalli, minu tugitoolisportlane. Sa oled tõesti mulle väga kallis ja ma armastan sind ikkagi, mis sellest, et me koos ei ole. Jätsin sulle ka natukene raha toime tulemiseks. Olen seda kogu oma elu kogunud, alati teades, et kord saabub see päev. Raha on minu toas, öökapi peal. Loodan, et Ameerikasse minnes Hendry ka natukene toetab sind. Ta oli sinu valik ja ma soovin, et sa ei peaks temas kunagi pettuma. Kui sa peaksid ümber mõtlema, siis tea, et see maja on nüüd sinu oma.

Isalt

Ehmatasin alguses, kuigi sellelegi vaatamata voolasid pisarad üle mu põskede. Ma ei suutnud seda uskuda. Mis oli see põhjus, et ta pidi nii kiiresti Eestist lahkuma? Küsimused ja segadus ketrasid mu peas ringi, pisarad samal ajal voolamas. Ühe hommiku jooksul suutsid juba kaks inimest mu maha jätta. Kukutasin ennast toolilt maha ja nutmine sai tolleks korraks minust võitu.

Kui ma saan 10 vote'i täis ss hakkan iga päev just osasid kirjutama, nii umbes nädal aega, kuni lõpuni.

Ei see ei ole ainult vote'ide kerjamise pärast, aga ma lihtsalt mõtlesin, et võiks selle kiiremini ära lõpetada, et uutega alustada:D