Kuidas sa unustasid, Stella? [2018]

28

Pisarad voolasid üle mu põskede. Mõned nendest langesid ka paberile, mis omakorda tindi natukene lajali ajasid. Ma kardan, et see ei jää nii nagu ma sooviksin aga seda minu silmad ei näe. Võtsin telefoni ja püstoli ning läksin õue. Kõndisin metsatukkani ja saatsintse sõnumi:
Kui sa seda loed siis tea, et mind enam ei ole ja ma soovin, et sa Stellat rahaliselt toetaksid.
Saatsin ka poistele meie gruppi sõnumi:
Hoidke Stellat, kui mind ei ole.
Küll nad varsti teada saavad mida see tähendab.

Üks lask, kõik läinud.

Stella vn

Ärkasin. Karli ei olnud minu kõrval. Kõndisin kõik toad läbi aga ei leidnud teda kusagilt. Huvitav, kus ta olla võib? Läksin kööki mõttega süüa twha aga leidsin eest selle saatusliku kirja. Lugesin selle läbi ja ma ei suutnud seda uskuda. Ei, ei see ei saa nii olla. Ma ei teadnud mida teha. Vaatasin aknast välja ja nägin kiirabiautot. Eii!! Ma ei pannud isegi jalanõusi jalga. Jooksin nii kiiresti kui võimalik õue, selle auto juurde. Nad vedasid kedagi surnukotis autosse. Ma isegi ei mõelnud midagi, vaid läksin kohe sinna.
"Kes see on?"
"See pole veel kindlaks tehtud."
"Laske mind sinna."
"Tunnete seda inimest?"
"Vist."
Ma ei oodanudki vastust. Ma tõukasin arstid eemale ja rebisin seda kotti natukene. Mu kartus sai tõeks. See oligi Karl. Suurest kohkunmisest, ei öelnud ma midagi ja astusin paar sammu tagasi. Ma ei suutnud seda uskuda. Olin liiga ehmunud, et isegi nutma ei hakanud. Mu kogu maailm vajus kokku.

"Kõik korras?"
Stella:"Ei."
Jooksin trepikotta. Istusin trepile ja mulle jõudis kõik kohale ning ma hakkasin lahinal nutma. See on ju minu süü. Mina oleksin pidanud olema tema asemel. Mina. Ta oleks pidanud mulle ütlema. Mida ma nüüd teen?
Keegi tuli uksest sisse. Mind ei huvitanud see enam üldse. Vana Stella oleks pisarad ära pühkinud ja teinud näo, et midagi pole juhtunud. Seda Stellat ei ole enam. On ainult tühjus ja kurbus.
Vaatasin maha kuni see keegi tuli minu juurde. See oli Brian ja varsyi järgnesid talle ka teised poisid. Ma tõusin püsti ja kallistasin Brianit, pisarad põskedelt alla voolamas.
Stella:"Tedda ei olee enam."
Brian:"Ma tean."

Pooleldi rõõgides nutsin ma edasi. See polnud mulle ikka veel täielikult kohale jõudnud. See, et ma teda enam kunagi ei näe. Iialgi.

.......

Brian tõi mind enda juurde, kartuses, et minuga võib midagi juhtuda. Ma isegi ei öelnud midagi vastu. Mul oli kõigest täiesti suva. Istusin diivanil ja ma isegi ei nutnud enam, vaatasin ainult ühte punkti- ühte liistu seina ja lae vahel. Brian istus minu kõrvale. Mind nii häiris see, et kuidas ta saab lihtsalt vait olla? Kas temale Karl üldse midagi ei tähendanud? Mul viskas kopp ette ja ma ütlesin talle selle välja:
"Kuidas sa saad olla nii rahulik sellisel hetkel? Kas Karl ei tähendanudki sulle midagi?"
"Tähendas, väga palju."
"Näha küll ei ole."
"Kurat, ma üritan siin sinu pärast tugev olla."
Ma murdusin jälle. Üks pisar voolas üle mu põse.

Briani vn

Kurat, mida ma tegin? Ma lihtsalt ei suutnud seda tagasi hoida. Kuidas ta võib seda arvata, et Karl mulle midagi ei tähendanud? Aga pidin ma just nüüd enesevalitsuse kaotama? Vahepeal hakkas tunduma, et ta hakkab rahunema aga nüüd ma rikkusin selle ka ära. Üritasin teda kuidagi lohutada:
"Ei, ma ei mõelnud nii."
Ta ei öelnud midagi ja ma otsustasin ohjad enda kätte võtta. Ma läksin talle lähemale ja kallistasin teda.
"Ta tähendab mulle väga palju. Ta oli alati mulle toeks. Parim inimene, keda ma tean."
Lõpuks pisarad voolasid meil mõlemal.
Aga ma tunnen ennast ikka halvasti. Minu parim sõber on läinud ja mina praegu kallistan tema tüdrukut. See tundub nii vale. Jah, ta meeldib mulle aga nüüd ma olen enam kui kindel, et ta ei saa kunagi minu omaks. Ma ei suudaks seda.

Stella vn

Me olime Brianiga terve öö üleval. Me kumbki ei suutnud magama jääda aga lõpuks ta ikka jäi ja mul avanes suurepärane võimalus. Läksin kööki ja võtsin noa. Te teate isegi, mis ma tegin...

Ei surma ma ei saanud aga...

Ma olen mega tänulik kui sa oled viitsinud seda raamatut nii kaua lugeda.
See enesetapu jura lõpeb selle osaga ära vist. Stella elus hakkavad toimuma muutused ja ma loodan, et te viitsite seda raamatut veel lugeda ja, et ma pole teid väga ära tüüdanud. Aga ma tahaks teada, kas on parem kui ma kirjutan natukene alguses, mis eelmise osa lõpus oli või ei ole seda vaja?
Aga tänud teile lugemise eest❤